Punalipp Berliini kohal ? filmimeeste petuvärk?

Enn Säde

Mõni aeg tagasi näitas ETV prantslaste Patrick Barbéris? ja Dominique Chapuis? vene filmioperaatorit ja -re?issööri käsitlevat dokumentaalfilmi ?Roman Karmen, kineast revolutsiooni teenistuses?. Talutavalt amorfne lugu, piisavalt näitlik õppematerjal Karmeni võltsdokumentalismist, tema massiivsetest instseneeringutest kogu oma filmimehe karjääri jooksul. Kõige muu filmimaterjali hulka on monteeritud ka punalipu, hiljem võidulipuks nimetatu heiskamine 1. mail 1945 Berliinis Reichstagi (Riigipäevahoone) katusel asuva skulptuurigrupi külge. Diktoritekst annab täiesti ühemõtteliselt teada, et need ajaloolised kaadrid filmis Roman Karmen.

Nüüd paistab, et see ikka päris niimoodi ei olnud. Vene Kinoliidu ajalehes CK vaidlevad rindeoperaatoritest sõjaveteranid omavahel ja ajaloolist tõde ei paista. Elu lõpupäevini Riia Kinostuudios töötanud re?issöör-operaator Moissei Abramovit? ?neiderov on 1970. aastate lõpul lasknud kirja panna oma versiooni juhtunust: 30. aprilli õhtul on ta Riigipäe­vahoone lähedal, kusagil siin on ka Berliini langemist jäädvustava nõukogude filmirühma juht re?issöör Juli Raizman ja veel kusagil peaksid olema operaatorid Simhovit?, Frolenko ja Ivan Panov. Kohtadele on määratud ka punaarmeelased, kes peavad lipu katusele viima. Plahvatused ja suits on katnud Riigipäevahoone, eriti midagi filmida ei õnnestu. 1. mai hommikul jookseb ?neiderov koos sõduritega varemetes hiigelhoonesse, punalipp oleks nagu kinnitatud ühe sõduri rinnale. Treppidest üles, Riigipäevahoone hiigelkuppel on puruks lastud, lipp seotakse peasissekäigu kohal asuva skulptuurigrupi külge. ?neiderov ei täpsusta, kust nad lipu tarvis nüüd äkki puutoki hangivad. Igatahes filmib ta lipu heiskamise ja saab selle kaadri eest Punalipu lahinguordeni.

Pangem tähele ? ei sõnakestki Roman Karmenist! Ja asi läheb segasemaks, Vene Kinoliidu liige, sõjaveteran Konstantin Tsvetkov paneb oma kirjatükile iroonilise pealkirja ?Fantaa­siad võidulipu teemal?. Selgub, et 3. löögiarmee sõjanõukogu oli lasknud valmis panna üheksa (!) ühesarnast lippu, igaühel järjekorranumber lipuvarda-äärses alumises nurgas. Kõik lipud olid lipukottides. Võidulipuks osutus lipp number 5. Need lipud jagati Berliini ründavatele laskurdiviisidele ? igati ratsionaalne lahendus. Nii pidanuks kas või ükski neist ikkagi kohale jõudma, rääkimata väeosadevahelisest võistlusmomendist. Ja veel: igale lipuheiskamises osalenule lubati anda Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Nii et ette polnud absoluutselt võimalik teada, kes lipu lõppude lõpuks heiskavad.

Mis kõige huvitavam ? eksisteerib 1. Valgevene rinde juhataja marssal Georgi ?ukovi käskkiri nr 06, dateeritud 30.04.45: ??3. Löögiarmee sõdurid vallutasid Riigipäevahoone ja täna, 30.04.45. kell 14.25 heiskasid sinna meie nõukogude lipu.?

Tuleb välja, et ?neiderov jooksis 1. mail asjata sõdurite järel, kes oleksid nagu läinud lippu heiskama! See oli seal lehvinud juba terve ööpäeva. Re?issöör Raizman on samuti kinnitanud, et nii- või naasugused kaadrid lipu heiskamisest Riigipäevahoonele on kõik filmitud mitu päeva pärast Berliini langemist. Nii et puhas instseneering. Ja tõepoolest, vanadel arhiivikaadritel on näha varemete vahel tõttamata eemalduvaid tanke, rahumeelselt jooksvaid sõdureid ja ei mingit tulistamist enam. See sõda oli läbi.

30. aprilli keskpäeval lipu heisanud tegelikult ei lubanudki filmioperaatoreil kaasa tulla, sest see oli ohtlik igas mõttes. Riigipäevahoone raudkarkassid alles hõõgusid punaselt, palju oli lõhkemata mürske. Ja jällegi ei sõnakestki klassik Roman Karmenist! Vanad veteranid torisevad, et ?neiderov on ekslikult saanud väga hinnatud Punalipu lahinguordeni, aga eks see ole juba nende omavaheline asi.

Asja tuum tundub olevat selles, et mida kaugemale sõjasündmused meist jäävad, seda ebatäpsemaks, suisa lohakalt ükskõikseks muutuvad ka nn montaa?filmide tegijad. Üks äsjane näide taevakanalilt: faktitihedas, aga üsna kuivas dokumentaalseriaalis ?Battlefield? 1944/1945. aasta lahingutest läänerindel juhtun nägema Ardennide sõjakaadrite vahele monteeritud Saksa rindekroonikast ?Wochenschau? võetud episoodi Kuramaa kotist sügisel 1944! Võin seda raudselt siin kinnitada, sest olen ise seda episoodi oma viimases dokfilmis autentses kontekstis kasutanud, ka saksakeelne diktoritekst ei jäta mingit kahtlust, et tegemist on Kuramaaga.

Filmiarhiividesse on materjal sattunud teinekord äärmiselt kummalisi teid pidi, filmimise koht ja aeg on tihti täpselt dokumenteerimata ning sõltub väga palju arhiivitöötajate detektiivivaistust, õnnest ja juhusest, et näiteks täpselt kinnitada: ?Jah, see Eesti lennuväe-abiteenistuslaste vandetõotus võõras mundris võõrale võimule on filmitud 23. juulil 1944 Kiviõlis.?