Salt Lake Cityst Torinoni

Olev Remsu

Mati Alaverist ja tema meeskonnast on tehtud esindusfilm, mis näitab suusameeskonna aastakümneid kestnud pingutusi.  

Jaak Mae tütrega. Eesti suusameeskonna peatreener Mati Alaver tuisus.

Dokumentaalfilm “Tiim”. Idee autorid Peep Puks ja Hans Roosipuu, režissöör Peep Puks, operaatorid Arvo Vilu ja Hans Roosipuu, helirežissöör Mart Otsa, monteerija Kaie-Ene Rääk. Produtsent Reet Sokmann, tootja stuudio F-Seitse OÜ, 58 min. Esilinastus 26. V Otepääl.

 

Teleülekanded suusavõistluste maailma karikaetappidelt, rääkimata olümpiamängudest, koguvad telekate ette kolmandiku meie rahvast. Ma tean inimesi, kellel meie suuskurite triumfisõidud on meetrite haaval peas, kes on need endale VHS-kassettidele ümber võtnud ja kes vaatavad neid tohutus vaimustuses ikka ja jälle. Torino olümpiamängud olid meile kõigi aegade edukaimad, suusatajad on praegu meie rahvuskangelased, Andrus Veerpalu tänane Kristjan Palusalu.

Ah, kuidas tahaks, et meeskonna treener Mati Alaver südant puistaks, kõik saladused hinge pealt välja räägiks: meie edu on tulnud niisuguste ja niisuguste nippidega, meie metoodikaarsenalis on see- ja seesugused sõjakavalused; me oleme lepinguid sõlminud niisugustel tingimustel, meie vaenlased on meie vastu kasutanud naasuguseid riukaid, meie omad, kes meid toetama peaksid, on meie kodaraisse neid ja neid kaikaid loopinud. Kõik sooviksime teada omavahelistest suhetest meistermeeskonnas, sellest, millel põhineb kellegi autoriteet ja kas on ette tulnud arusaamatusi ja vastuolusid. Vaat see, loomulikult kollasesse ülespuhutusse laskumata, oleks korraliku dokumentaalfilmi ja publitsistikaraamatu teema!

 

Keel hammaste taga

 

Aga stopp! Avameelsusega peab meie kurjas maailmas olema ettevaatlik, väljakujunenud mängureeglid eeldavad kahjuks keele hammaste taga hoidmist, siiral Alaveril ja tema meeskonnal tuleks pillid kotti panna, eesti rahva adrenaliinitamine lõpetada. Samas on ju loomulik, et dokumentaalfilm ei tohi maha magada rahvast erutavaid teemasid, pealegi, kui selleks leidub lisaks televaatajaskonna tellimusele muidki tellimusi. Näiteks suusaliidu oma.

Mida teha?

Režissöör Peep Puks ja tema meeskond on teinud Mati Alaverist ja tema meeskonnast respektaabli esindusfilmi, mis näitab suusameeskonna pingutusi mitmeteistkümne aasta jooksul. Kes enam mäletab, et Veerpalu oli enne esimest olümpiavõitu Salt Lake Citys üsna tagasihoidlikel kohtadel. Loomulikult on seda helgemad tänased võidud, seda suurem ja asjalikum treeneri töö neid sepitsedes, seda  sügavam on meie aukartus saavutuste ees.  

“Tiimil” tundukse olevat kaks funktsiooni. Esiteks kitsamale seltskonnale määratud eesmärk presenteerida meie suusa meeskonda, püüd usaldusväärne välja näha. Edastatav sõnum kõlaks ehk niimoodi: meiega võib asju ajada, meie oleme võidukad, meid toetada on teile endale kasulik. See on tagamõte, mida varjata pole soovitudki. Ja milleks? Tänases maailmas ei räägita enam koera saba kergitamisest, see asi on sama loomulik kui enda plussmärgiga tutvustamine seltskonnas või oma positiivse CV saatmine kuhugi konkursile.

Teiseks eesmärgiks näikse olevat saavutuste veelkordne meenutamine, et vaataja võiks oma verest uuesti läbi lasta kõik pakatavad emotsioonid, mis valdasid teda otseülekannete ajal.

 

Režii kui pildijärjestus

 

Režissöör Puks on enda kui autori delikaatselt täiesti taandanud, ta ei interpreteeri fakte, film on päris tellijakeskne. Isegi diktoritena on alles telediktorid, kelle pealesundiv reipus tundub retrospektiivis ülespuhutumgi kui otsesaadetes. Teema avaneb ainult väljastpoolt, häält seest ei ole antud. Võinuks ju teha uue teksti, seda lugema panna neutraalsema ja üldistavama suhtumisega diktori. Puksi autorsus väljendub pigem montaažis, kus on kontrastiprintsiibis järgnema lõigatud karmid pingutused ja magusad võiduviljad, suvi ja talv. Ometi leidub selles filmis säravaid kohti, mis kaunistaksid iga filmi. Ma olen ise küll suur suusafanaatik, kuid sedapuhku ei läinud mulle südamesse sinimustvalgete mastikerkimised ja Veerpalu pjedestaali kõrgemal astmel seismised (mille puhul ma juubeldasin otseülekandeid jälgides), vaid inimlik episood, kus Lauri Rannamaa masseerib Jaak Maed, massaažilaua alt kõditab isa aga tema pisike, armas tütar. Vaat, see on film! On ju dokumentaalfilmi ülesanne luua vaatajas juuresolekutunne, näidata situatsioone ja kohti, mida vaataja enda silm kuidagi nägema ei ulatu.

 

Tummad Taavetid

 

“Tiimis” on üsna ohtralt kasutatud arhiivimaterjali, seegi on korralikult ja loogiliselt sulandatud pildiritta. Reklaamist eristab esindusfilmi asjaolu, et selles räägitakse täit tõtt, aga ka vaikimine on lubatud. mina usun küll, et kord tuleb aeg, kui pole enam vaja vaikida ja me tutvume suusameeskonna eluga seestpoolt. Ja sellegi, uue filmi režissööriks võiks olla Peep Puks.

Lõpetuseks kõrvalepõikena ehk elamus fil­mi pidulikult esietenduselt Otepää kultuurimajas 26. mail. Teleekraanidelt nähtud olümpiasangareid kujutled vaimus ikka koljatitena. Silmast silma kohtudes võivad nad olla Taavetid, kes mõnegi Koljati selja on prügiseks teinud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming