Võtme ja riiviga tantsufilm

Kristiina Garancis

Eesti tantsufilmi suurimaks väärtuseks on kindlasti rõhk omamaisel. Tantsufilmi “Teine” alltekst räägib vanglast inimese sees ja väljas.  

 

 

Mait malmsteni mängitud valvur Helena Jonsdottiri tantsu­filmis “Teine”. alan proosa

 

“TEINE”/“ANOTHER”. Režissöör René Vilbre, koreograaf Helena Jonsdottir. 25 min, esilinastus 10. XI kinos Sõprus.

 

Eesti esimene “korralik” tantsufilm “Teine”/“Another” tõi teadvusse ka uue võimaluse, rahvusvahelise koostöö senisest vägevama ja pikema jada Island-Saksamaa-Soome-Sloveenia. On tantsuga seotud filme tehtud Eestis ennegi: koreograafide Eike Ülevainu katsetused kui visuaalselt kõige mängulisemad, Renate Valme kui kõige sisepingelisemad, Tiina Olleski ja Rene Nõmmiku kui kõige kunsttantsulisemad jne. Seekordne tõestab aga valmisolekut Euroopasse sukelduda.

“Teine” andis Eesti poolele sertifikaadi filmi standardvormi, operaatori silma, pildi puhtuse ja kandvuse ja tantsu ning elu kuldlõikelise ühendamise tõttu. 

Eesti tantsufilmi suurimaks väärtuseks on kindlasti rõhk omamaisel, kodusel. Seetõttu andestad juba ette ja vaatad pehmema pilguga ka maailma tantsufilmis juba nähtud tehnilisi võtteid. Näiteks vangivalvurite joogiklaasidega inimvõnkumistega poestseeni, mis meenutas vägagi kurikuulsa DV8 Physical Theatre filmi “Enter Achilles”. Selge on ka see, et teerajajad jätavad alateadliku jälje iga kunstniku ajju ning et postmodernistlikus maailmas võib tsitaatidesse ära uppuda. Tempode ja teemade vonklemine filmi dünaamikat pidi oli ebaühtlane: vangivalvurite ja vangi kolmik oli suurtesse ja väikestesse plaanidesse hästi istutatud, suurema seltskonnaga vangla peostseen hakkas pinges libama. Suuri sisulisi ja vormilisi üllatusi polnud – vangla kohana ning naise ja kahe mehe kolmnurk andis etteteadmise sündmustest, mis aset leidma hakkavad.

Vilbre võtme ja riivi mängud

 

Režissöör René Vilbre ise paistis selles filmis välja pea pooles kaadritest; paistis tema tugevate kujundite ja sümbolite armastus, jõuline ja rütmistatud tegevusliin. Pikad kollaste seintega “Alice imedemaal” stiilis otsekui eetriaurudes moonduvad vanglakoridorid, peedilillad kongiuksed, animatsioonina mõjuv türmiukse avamise rituaal.

Treenitud ja rikutud silmaga vaataja sai küsida, et kas tantsu oli tegelikult rohkem meesvangivalvuri laual sirutuvates sõrmedes, võtme ja ukseriivi üha korduvas rütmivõtte koreograafias või vangi ja naisvalvuri keha-kahekõnes? Tundus, et visuaalselt maagiline ahel “riiv, võtmepööre lukuavas, veel üks riiv, avanev uks” sai seekord soolorolli. Silmadele mõeldud kandvaim monoloog oli selles filmis antud elutule objektide süsteemile.

 

Jääsilmne islandlane, koreograaf ja peaosaline

 

Islandi koreograaf Helena Jonsdottir on nii tantsu- kui filmikogemusega tugev naiskunstnik. Ta on harjutanud kätt nii tele-, filmi-, lava- kui muusikavideote maailmas, olnud ise stsenarist ja režissöör tantsufilmidele “Breaking voices” (2002) ja “Zimmer” (2004). Eelmisel aastal pärjati ta maineka auhinnaga IV Deutscher Videotanzpreis (2003/2004). Tema kehasse kirjutatud akadeemiline ja moodsam tantsuharidus (Islandi Rahvusteatri balletikool, Alvin Ailey stuudio), elukogemus ja jahe-ratsionaalne olemus  ning liigutuskeel sobisid selle tantsufilmi spetsiifikaga hästi. Ruslan Stepanovi ja Teet Kase kui abikoreograafide panus oli samuti tajutav. Helena oli jaganud end kaheks, kogu filmi liikumisseade ja pearoll naisvangivalvurina olid tema õlgadel. Põnev oli jälgida eksootilise ja domineeriva jääsilmse naise ja kahe teise osatäitja suhtevõrgustikku.

Selles mõttes hea, et võõras või külaline hingab igasse filmi või lavastusse uut sisu ja suhteenergiat. Omamaised (Mait Malmsteni valvur ja Ruslan Stepanovi vang) kompasid teda uudishimu ja õrna pelgusega. Jõuline vabadusevõtmeid valdav naine on karm, kui ta rolliks on valvata, ja sulav, kui ta paneb vormipükste asemel selga seeliku ja siseneb kongi, et vastata oma kehaga vangi õuetrellide vahelt heidetud pilgule. 

 

Koreograafi rollimängude kogemus

 

Rollimängud on Helena Jonsdottirile tuttav teema tema enda tehtud filmidest. Üks neist kujutabki naist, kes mängib peegli ees elurolle, omal näolihased maskimaterjaliks. Jonsdottiri autobiograafias on ülimalt oluliseks teemaks kodu. “Iseendas lõpuks koju jõudmine” on ka selle tantsufilmi sisu. Helena Jonsdottir on elanud ligi 30 kodus, tema meelistegevuseks on seinte värvimine ja uute kodude kujundamine.

Tantsufilmi “Teine” alltekst räägib vanglast inimese sees ja väljas: piirangute näilisus ja ehtsus, vanglavalvurite ja vangide suhteline vabadus. Kellele on see tegelikult lähemal või käega katsuda? Kas vangi ja valvuri osa vahetatakse sisemaailmas, kus kõik on võimalik, või juhtub see ka füüsiliselt ja tegelikult? Kas vangivalvur on tegelikult jõudnud sisimas koju, leidnud enda ausa ja tõelise seisundi/olemuse? Mis siis, et see on vangiga koha vahetamine. Mis siis, et see kodu on kong või jalutusplats.

Teiseks Helena Jonsdottiri teemaks on ausus ja rollimängud, needki on mõlemad filmis kenasti sees. Ausus enda vastu, vangivalvuri rolli mängimise ausus, tegelike tunnete ja mõtete tunnistamisejulgus ning seda varjavad rollimängud. Koreograafi arvates on parimad valetajad näitlejad, pokkerimängijad ja tantsijad, nüüd tuleb lisada ka vangivalvurid.

Tantsufilm “Teine” on oma olemuselt jahe ja emotsionaalselt kinnine kui vangla, kus tegevus toimub. Kolme peategelase nägu ja olemus on suletud, riivid on nende tunnetel ees. Üksikud püütud silmavaated või emotsioonivirvendused lasevad vaatajal käia oma aimamiste rada. Näiteks vangi ja naisvalvuri vahetatud muie, kui et meesvalvur on end käeraudadega tooli külge lukustanud. Pilgud ja puudutused isetute vangivalvurite peol, kus klaasid, karahvinid ja neis helkiv alkohol on kõnekam kui inimsuhted.

Kui võtta sõna “tantsufilm” ja see antud näite põhjal seibideks lõikuda, siis selgub, et see mõiste peidab endas pigem füüsilise ehk liigutuste ja tegevuse abil loo jutustamise printsiipi.

Tants võib olla ka pigem inimese sees ja näos kui näiteks selle vormis – koreograafilises märgisüsteemis. Nii pole ime, et Helena Jonsdottir peab Mait Malmsteni oma lemmiktantsijaks, kelle maski ja allasurutud tunnete võitlus oli ka sisuliselt filmi kõige huvitavam tants. Tantsufilmi teemasid on igasuguseid – kui seekord vangla, äkki siis järgmisel korral sünnitusmaja? Rahvusvahelise koostöö maitse on ju nüüd keelel ja režissöör Helena Jonsdottir väga rikastava külaliskoreograafi kogemusena samuti talletatud. Filmis ja elus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming