Vana Baskini teater kooseluseaduse-raffale

TRISTAN PRIIMÄGI

Mängufilm „Uus sõbranna” („Un nouvelle amie”, Prantsusmaa 2014, 108 min), režissöör-stsenarist François Ozon, operaator Pascal Marti, helilooja Philippe Rombi, Ruth Rendelli samanimelise romaani järgi. Osades Anaïs Demoustier, Romain Duris, jt. Linastub kinos Artis.

Ozoni karjääri keerdkäike ja eksirännakuid kaasa tehes tahaks lihtsalt tõsta käed taeva poole ja hüüda ehtprantslaslikult: incroyable! Selle prantsuskeelse sõna abil võib väljendada ühtaegu nii frustratsiooni, hämmeldust, vaimustust kui kindlasti veel nii mõndagi peent tunnet ja seetõttu on see Ozoni filmide iseloomustamiseks igati sobilik.

Eelmisel aastatuhandel pani Ozon ju kohati lausa vaimustuma, kui mitmed tema ühtaegu kodanlikud ja anarhistlikud ning veidi rõvedad kammerveidrused nagu „Sitcom” (1998) ja „Veepiisad tulistel kividel” („Gouttes d’eau sur pierres brûlantes”, 2000) lubasid ta liigitada isegi nn Prantsuse uue ekstreemsuse liikumise ridadesse, kus muidu figureerisid peamiselt õudukate tegijad. Sellest ajast peale on Ozoni filmid tekitanud vaheldumisi nii tülpimust, vihkamist kui endiste aegade hiilgust meenutavaid kirgastumishetki.

„Uus sõbranna” on värviline lugu mehest, kes avastab, et ta tunneb end palju mugavamini naiseriietes ning suhtes oma varalahkunud naise parima sõbrannaga. Film sobib samasse ritta tema jantkomöödiatega nagu „8 naist” („8 femmes”, 2002) ja „Iluasjake” („Potiche”, 2010), seda nii värvikasutuse kui huumoritooni poolest.

Ozoni filmograafiast sarnasusi ja erinevusi otsides saab aga õige pea selgeks, et mingis mõttes teeb Ozon variatsioonidest hoolimata kogu aeg üht ja sama filmi. See on nagu koduperenaiste versioon Luis Buñueli töödest. Nende mõlema uurimis- või kriitikaobjektiks on kodanlus, aga kui Buñueli tunneb ära äravalitud klasside, kodanluse ja religioosse eliidi vastu vihkamisest, mis väljendub ohtlikult teravas söövitavas huumoris, siis Ozonile on rikkurid nagu mingid katseloomad, keda talle meeldib pahede teele eksitada. Meetod on tema filmides ju üsna ühesugune. Turvamullis vegeteeriv hermeetiline jõukas perekond käiab oma mõnusat igapäevaelu seni, kuni sekkub mõni tegelane väljastpoolt või mõni üleloomulik jõud, mis hakkab alguses väikese haamrikesega emaili sisse pragusid toksima, kuni ühel hetkel kogu idüll kildudeks variseb. Ozoni tegevuspaigad on väga tihti äärmiselt kammerlikud, et mitte öelda klaustrofoobilised. Filmid leiavad aset vaid ühes majas, mille seinad ja katus ongi justkui barjääriks, mis kaitseb tuumperekonda väliste mõjude eest. Perekonnaliikmed ja nende sugulased või lähituttavad astuvad stseenides uksest sisse ja välja nagu parimatel klassikalise slapstick’i aegadel ja hoolimata sellest, kas tegemist on draama või komöödiaga, juhatab uue stseeni või süžeeliini sisse uksekell – parimas Vana Baskini teatri traditsioonis.

François Ozon, näitlejad Anaïs Demoustier ja Romain Duris
ning üks lootust sisendav paberkurg.

Internet

„Uues sõbrannas” on tugevamalt esil veel mitu joont, mis lubaks ehk veidi meelevaldselt tõmmata teatud paralleele teiste filmitegijatega, kes on avalikult geid, ja leida Ozoni filmides selgeid ühisjooni kas või selliste tegijatega nagu Rainer Werner Fassbinder ja Pedro Almodóvar. Neid kõiki kolme iseloomustab äärmiselt julge ümberkäimine värvidega: Fassbinderilt näiteks „Petra von Kanti kibedad pisarad” („Die bitteren Tränen der Petra von Kant”, 1972), Almodóvari puhul on raske leida filmi, mis ei mõjuks jõulise värviteraapia seansina. Ka Ozonil on värvid kõikjal. Teiseks on nad justkui vabad sellest Euroopa filmikunsti painest rääkida lugu Jeesus Kristuse järel kannatuste risti kandvast keskealisest valgest mehest, kes on võimetu lahendama elu poolt tema teele veeretatud probleeme. Kõigile kolmele meeldivad naiste lood ja naised nende lugude keskmes: kannatavad, hüsteeritsevad, impulsiivsed ja ettearvamatud naised. „Uues sõbrannas” paneb David (Romain Duris) selga naiseriided, muutub Virginiaks ja omandab hetkega kõik need Ozoni naistegelast iseloomustavad jooned. Ozon on ise öelnud, et eelistab filmides kasutada naisi, sest meestegelaste puhul oleks ta justkui sunnitud peeglisse vaatama. Loomulikult on naised tema tunnete väljenduseks kinolinal, aga pakuvad vajaliku võõrandumisastme, distantsi.

Kolmandaks loomulikult täiesti meele­­valdne ja respektivaba ümberkäimine seksuaalsuse ja soorollidega. Ozoni filmides on intsest ja muu sellesarnane tilulilu sama tavaline kui hommikune croissant. Paralleel Fassbinderiga algab juba sellest, et tema kolmas täispikk film „Veepiisad kuumadel kividel” põhineb Fassbinderi 19aastaselt kirjutatud näidendil. Almodóvari ja seksuaalse vabaduse seost ei pea siin pikemalt lahkama. Kui aga Almodóvari deviandid on tihti lihtsad inimesed ning tegu on tihti lugudega madalamates ühiskonnakihtides – on ju tema üks keskseid motiive karakterites litsi ja pühaku või kerjuse ja õilishinge kõrvutamine –, siis Ozoni kõlvatused meenutavad tõesti pigem Buñueli omi. Buñuel näeb seksuaalse irdkäitumise põhjusena valitsevatele klassidele usu ja staatusega määratud surutise ülekeemist, Ozon aga tundub eksperimenteerivat oma (ka tõenäoliselt suurel määral jõuka keskklassi) publiku taluvuspiiriga. Ozoni seiklusi vaadates meenub ingliskeelne fraas, mis tõlkes kõlab „targem on urineerida telgist välja kui väljaspoolt telki sisse”. See konformistlik sentents tundub Ozoni loomingut väga hästi kirjeldavat. Ta liigub jõukas ilmas nagu kala vees ja hakkab näilise padukodanliku fooni varjus vaikselt vinti peale keerama, et näha, kui kaugele ta kehtestamata normist irduda võib. Kodanlus laseb end omakorda samm-sammult mööda keelatud rada kättpidi edasi juhtida, tundes sisimas vaimustust neist tabudest ja oma järeleandlikkusest. „Uus sõbranna” teeb mõnes mõttes tavalise vodevillitriki, riietades mehe naiseks, aga värskendav on see, kui hoolimatu on Ozon selle loo lõpptulemuse poliitkorrektsuse osas. Kui normist kõrvalekaldumine peaks tavalise tsensuurikoodeksi järgi olema karistatav või tooma endaga kaasa vähemalt sisekaemusliku dilemma, siis „Uues sõbrannas” kaaperdab Virginia sundimatult isarolli ühes peresuhtes ja lõppstseenis pole eelmist boifrendi isegi enam pildil ning laps on uue olukorraga täiesti rahul. Võib-olla selle­pärast tuli ühelt isamaaliitlaselt pärast seanssi kommentaar „mulle ei meeldinud” ilma teemasse pikemalt süüvimata. Kuidas saakski see talle meeldida? Kooseluseaduse ümber eelmisel aastal meedias toimunud freejazz-festival on veel eredalt meeles ja tuleb öelda, et kuigi Ozon võib olla konformist, on sellised pealtnäha süütud ja komöödia­võtmes lavastatud pisikesed torked siiani võimelised mõnedel kopsu üle maksa ajama. Duris on Virginiana nauditavalt ebanaiselik, torutades oma värvitud huuli veidi raseerimata näos. Oli ju ikkagi Conchita Wursti aasta! Tundub, et Ozon on otsinud teatud groteski, aga ühtlasi manifesteerinud julgelt, et „igaühel on õigus olla naine”. Ka neil, kellel selleks otseseid füüsilisi eeldusi ehk vähevõitu.

Mul on tunne, et Ozoni ei peaks ega tohikski suhtes oma uurimisobjektidega võtta väga üheselt, ta meenutab pigem topeltagenti. Ozon on nagu kahe näoga Janus, kelle üks pilklik nägu on pööratud publiku poole, et neid naerutada, lõbustada ja kinodes südameid võita (mitmest ta filmist on saanud tõelised kassahitid), aga teine nägu vaatab pingsalt ja pidevalt peeglisse, otsides sealt kinnitust oma tegude õigsusele, püüdes leida silmist vastust küsimusele, kes ma tegelikult olen ja miks ma seda teen. Ozoni kerglases kõik-on-mäng-elukäsitluses, mida tema filmid tunduvad propageerivat, on sisimas näha ikkagi ka mingit eksistentsiaalset traagikat, teadmata, kas see on lõpuni põhjendatud. Ta on pealiskaudsusega flirtides jõudnud enda sisu kaotamisele kohati ohtlikult lähedale, aga hetkiti kehtestab ta end endiselt tõelise geeniusena. Kuigi tema viimased filmid „Noor ja ilus” („Jeune & jolie”, 2013) ja seesama „Uus sõbranna” langevad ehk juba läbi uuritud troopide kordamise valda ega paku otseselt midagi uut, leiame ta filmograafiast enne neid filmi „Kodus” („Dans la maison”, 2012), täiesti võrratu metaliteratuurse mõtteharjutuse, mis võitis teenitult Euroopa filmiakadeemia parima käsikirja auhinna.

„Uus sõbranna” ei ole küll Ozoni paremate filmide hulgast, aga peaks siiski kahandama soovi tembeldada ta tühiseks ja pealiskaudseks. Ta on tõenäoliselt võimeline meid taas üllatama.