Võim kui varjuloor inimese tühisusele

Mathura

Eastwood maalib vaatajale küllalt usutava pildi autokraatlikust mehest ja visionäärist, kellel on tohutu võim. Mängufilm „J. Edgar Hoover”, („J. Edgar”, USA 2011, 137 min), režissöör Clint Eastwood, stsenarist Dustin Lance Black. Osades Leonardo DiCaprio, Armie Hammer, Naomi Watts, Judi Dench jt. „J. Edgar Hoover” on juba teine järjestikune Clint Eastwoodi film, mis Eesti kinodesse ei jõua, ehkki esialgu selle tulekut reklaamiti. Mis asjaoludel film toomata jäi, ei õnnestunud mul filmilevitajatelt teada saada. Tekib kahtlus ja põhjus spekuleerida, et selline käik võib olla märk filmi kvaliteedist ja et levitajad kardavad kasinat piletitulu.

Võrreldes oma eelmise filmiga „Teisel pool”, on Eastwood sedapuhku loonud ometigi enda kohta palju tüüpilisema linateose. „J. Edgar Hoover” on film, mille keskmeks on lugu (antud juhul tõestisündinud lugu) inimhinge heledamatest ja pimedamatest urgastest. John Edgar Hoover oli mees, kes oli üks Föderaalse Juurdlusbüroo ehk FBI rajajaid ja ligi viis aastakümmet ka selle direktor. Filmi DVD-plaadi ümbrisel nimetatakse teda seetõttu „maailma kõige mõjukamaks inimeseks”. Kas ta just kõige mõjukam oli, on mõistagi küsitav, ent igatahes maalib Eastwood vaatajale küllalt usutava pildi autokraatlikust mehest ja visionäärist, kellel on tohutu võim, kuid kes inimlikul tasandil oma võimu ja üllate ideaalidega vaid kompenseerib oma suutmatust olla teiste inimestega avatud ja haavatav. Kartus saada haavatud või paljastada oma saladusi sunnib teda järjepidevalt koguma kompromiteerivat informatsiooni kõigi nende kohta, kes võiksid tema mainet kahjustada. Hooveri peaaegu paranoilist vaenlaste otsingut on poliitikaringkondades vahel nimetatud kogu Ameerika välispoliitikat senini ilmestava „võõra kurjuse otsingu” algatajana. Filmi nimirolli osatäitja Leonardo DiCaprio on omakorda kommenteerinud, et „J. Edgar Hoover” on film sellest, kuidas täielik võim rikub inimese täielikult.

Režissöör Eastwood vaatleb seejuures võimu rolli inimese elus ja muutumises mitte ainult nimitegelase näitel, vaid paljastab poliitikute teesklust ja moraalitust ka laiemalt. Ilmekaim näide sellest on filmi lõpuosas mängu toodud Richard Nixoni (Christopher Shyer) kõne, milles ta ülistab varalahkunud Hooverit kui oma õpetajat, sellal kui ta käsilased pööravad Hooveri bürood pahupidi, et leida saladokumente. Eastwoodile omaselt on see stseen tehtud emotsioonitult.

Filmis võib kindlasti esile tõsta näitlejatöid eesotsas DiCaprioga, kes teeb järjekordse kõrgeklassilise soorituse, mängib vaheldumisi endast ligi paarkümmend aastat nooremat ja hiljem endast palju vanemat meest. Ta on rolli väljakutsest ilmselgelt innustunud ning suudabki korraga välja tuua nii tegelaskuju julmuse kui ka pelguse ja on piisavalt veenev isegi meigi all, mille tegemisele kulutati vahel viis tundi.

„J. Edgar Hoover” on väljapeetud ka stilistiliselt: Hooveri suletust inimesena rõhutavad suletud ja valgusvaesed ruumid. Filmi valgusevaesus tervikuna sobib hästi loo hämarate, valgustkartvate teemadega. Lisaks on Eastwood oma filmi taandanud peaaegu must-valgele tonaalsusele, kuhu vaid aimatavalt lisandub vahel värvi.

Mis puudutab filmi narratiivset tahku, siis tuleb tunnistada, et Eastwood pakub võimalusi mõtiskleda küllalt laia teemade buketi üle: võimuiha ja selle tagajärjed, inimese saavutuste suurus ja tema isiksuse tühisus, lubatu ja lubamatu piir jälitustegevuses, inimese tegelikkus ja tema soovmina, mida ta avalikkusele presenteerib. Need on küsimused, mis on ühtemoodi aktuaalsed nii nüüd kui ka viiskümmend aastat tagasi.

Ent tervikuna jääb Eastwoodi uus film minu meelest siiski sügavalt USA filmiks. Juba ainuüksi fakt, et Ameerika ühiskonnale on Hooveri nimi põhimõttelise tähtsusega, aga Eesti nooremast põlvkonnast on peale poliitikahuviliste küllap vaid vähesed temast üldse midagi kuulnud, muudab filmi retseptsiooni siin- ja sealpool Atlanti oluliselt erinevaks. Võiks ehk öelda, et universaalsed küsimused on filmis küll olemas, ent jäävad konkreetse loo ja peategelase varju. Pealegi otsustab Eastwood poliitiliselt püsida küllaltki turvalises tsoonis ning kõik vastuolulisemad momendid Hooveri isikus, nagu näiteks tema väidetav homoseksuaalsus ja rassiviha, leiavad linateoses vaid põgusat ja küllalt ebaselget käsitlust. Võib-olla jääb Eastwood oma filmiga liigagi pelgalt vaatleja rolli ega suuda tõstatada konflikti, mis käivitaks katarsise. Võib-olla on küsimus ka linaloo pikas kulgemises läbi aastakümnete: biograafilised filmid, mis üritavad haarata endasse kõike (või enam-vähem kõike) ühe inimese elust, jäävad sageli küllalt üldsõnalisteks ega suuda lõpuks öelda suurt midagi.

Eastwoodi fännidele on „J. Edgar Hoover” sellegipoolest kohustuslik film ja kindlasti mitte vanameistri kehvemaid teoseid. Teistele võib see olla lihtsalt huvitav ka pinnapealse loona Ameerika ajaloos väga olulist rolli mänginud isikust. Ja kui mitte muud, siis vähemasti leiab sellest filmist veidi põnevat teavet kriminoloogia arengu ajaloost.