VVV: Sukkadeta filmitäht

Sukkadeta filmit?

  Tema vanemad kohtusid lahingukeerises. See oli kirg sadulas. Nii ema kui isa vehkisid Kodusõja aegu mõõka kurikuulsa Grigori Kotovski diviisis. Siiani ei teata, kumb Kotovski õigupoolest oli, kas helge punakangelane või halastamatu bandiit. Küllap mõlemat.  

Kui sündis Alla, valitses impeeriumis juba industriaalne hüsteeria ning kolhooside kultus. Ja ta vanemad olid väärikad Moskva kommunistid. Lapsena oli tüdrukul õilis unelm, ta ihkas saada majahoidjaks: tõusta vara, kui suurlinn veel uimerdab unes, möllata luuaga värvilistes sügislehtedes või visata labidaga kohevat lund.

Siis veeres peale ränk sõda, Alla evakueeriti koos emaga Tatarimaale, kummalise nimega linna Menzelinsk. Ema kartis täisid ja vedas tüdrukut alatasa türgi aurusauna. Valgete patsinirudega plika ei püsinud aga mujal kui lehkavas sõjaväehospidalis, kus luges haavatuile luuletusi ja tegi teatrit. Isa sattus jalaväelasena kuskil maakolkas sakslaste pihku. Kui ta vangide lõputus rodus läbi küla venis, jooksis fritsust püssimehe manu tundmatu külaeit ja hakkas järelejätmatult anuma, et mees lahti lastaks, sest too olla ta vend. Ja ennäe imet, sakslane tõukaski isa rivist kõrvale. Hiljem käis külanaine nimega Pelageja sageli Larionovitel Moskvas külas.  

Kui Alla võeti vastu pioneeriks, oli ta õnn otsatu, punarätilisena koju lipanult eksponeeris ta end säravalt vanaemale, too vaatas teda nukralt ja lahkus vaikides kõrvaltuppa.

Majahoidjat Allast ei saanudki, sest tüdrukule oli juba varakult silma heitnud kinojumal. Ta oli alles lasteaiatirts, kui filmionud käisid lapsi värbamas, Alla koos kahe jõmpsikaga valitigi mingi teose tarvis välja, aga ema pani kodus filmiminekule veto peale. Teist korda, kui Alla käis kaheksandas klassis, tuldi talle lausa uulitsal ligi ja kutsuti filmi. Nüüd tüdruk enam emalt luba ei küsinud ja ta nimi lisati Mosfilmi massimängijate kartoteeki.

Allat kutsuti kaamera ette tihti, kuulsaima episoodi mängis ta Raizmani populaarses komöödias “Rong läheb itta”. Õppimine jäi ripakile, hädiste kolmeräbalate najal sai tarvilik kogus klasse siiski läbi trügitud ja tüdruk viis paberid sisse nii teatri- kui kinokooli. Sattus Sergei Gerassimovi palge ette. Tollele neiuke ei meeldinud, tema meelest oli tudengihakatis nimega Alla Larionova väljakannatamatult ebafotogeeniline. Ent Gerassimovi kaasa Tamara Makarova veenis visalt meest, et tüdrukus on peidus – ilu.

Alla oli veel üliõpilane, kui sattus Aleksandr Ptuško muinasjutufilmi “Sadko”. Ühed kõnelevad, et Ptuško ise leidis tüdruku, kuid režissöör Georgi Natanson kinnitab tänini: Ptuško ei tahtnud Larionovast kuuldagi ja vaid tema, Natanson, kes oli tollal Allasse juhmistunult armunud, käis Ptuškole vaibumatult peale. “Sadko” tõi peaauhinna Veneetsiast ja pilgupealt oli Larionova staar. Ent ainult nõukogulikus vääringus, sest Itaaliasse festivalile sõites polnud tähel midagi ülle tõmmata. Riigi kulul õmmeldi kolmele näitlejannale selga ühest ja samast valgest riidest ballikleidid, õnneks siiski erineva tegumoega. Veneetsias nuttis Alla salaja peatäie, pärast seda, kui nägi hotelli toakoristaja jalas sukki, millest tema, filmitäht, ei võinud unistadagi.

Larionova meistriteoseks kujunes peaosa Isidor Annenski vändatud lindis “Anna kaelas”. Edasi tuli rodu filme, kus mängiti peaasjalikult näitlejanna kauniduse peale. Larionovast oli saanud kuningannaliku ilu etalon. Talle öeldi pärast “Annat” – täna jumalat, et Beriat pole elus, muidu kuuluksid kõvernina haaremisse.

Muidugi saatis Allat klatš, parteilise skandaali sigitas keelepeks ta armuvahekorrast kultuuriministri Aleksandroviga. Suhe naistekütist filmikuulsuse Ivan Pereverzeviga oli aga tõsiasi, selle vääramatuks tõendiks tütre Aljona sünd. Pereverzev ise tõmbas kärmelt uttu. Džentelmeniks osutus aga kõigi nõukogude naiste lemmik Nikolai Rõbnikov, kes Allasse andunult armununa lapsendas Aljona ja abiellus Allaga.

Sellest sai 33 aastat kestnud kooselu, mis Rõbnikovile tõi lakkamatuid armukadeduse põrgupiinu, kõneldakse enesetapuähvardusest. Rõbnikov ise kõrvale ei piilunud, tema eludeviis oli: üks naine, üks kodu, üks töö!

Rõbnikov suri mõnusalt. Tulnud saunast, maitsnud ta paar pitsikest hüva konjakit ja heitnud siis magama. Igaveseks. Alla müüs nende viietoalise korteri, sest iga nurk meenutas talle Nikolaid. Ta elas veel kümmekond aastat, üheks ustavaks sõbrannaks Eestist pärit Larissa Lužina. Siis võttis ka Alla ühel õhtul pärast vanni rahustava napsikese. Ja heitis magama.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming