Enesemüümine kui argipäev

Auri J?

Miks jääb publik jahedaks? Kas igatsetakse näha kangema vindiga Albee’t?  

“Kõik aias”: Richard – Hannes Kaljujärv,

Jenny – Helena Merzin. ALAN PROOSA 

 

 

Edward Albee, “Kõik aias”. Tõlkinud Lydia Mölder ja Jaak Rähesoo. Lavastanud Roman Baskin, kunstnik Kristiina Münd, muusikaliselt kujundanud Toomas Lunge. Mängivad Hannes Kaljujärv, Maarja Jakobson, Helena Merzin, Ott Sepp, Jüri Lumiste, Külliki Saldre, Merle Jääger, Riho Kütsar, Marika Barabanštšikova, Katrin Pärn, Leino Rei, Piret Simson, Margus Jaanovits. Esietendus Vanemuise suurel laval 22. IX. 

 

JACK (laisas poosis): Raha on veider värk, eks ole, Richard?

RICHARD (nagu poisike): Ma ei tea, minul pole seda kunagi ülearu olnud.

JACK: Ei, ma mõtlen, raha kui asi ja sümbol. Trükitud paberilipakas, kus see värv ja paber kokku ei maksa veerandit sentigi… Ometi, ilma selleta jääks maailm seisma.

 “Kõik aias”, I vaatus.

 

Televisioonis jookseb praegu üks kummaline Sampo panga reklaam, kus rahatähtedel figureerivad näod laulavad: “Raha paneb rattad käima.” Absurdne? Üsnagi. Tõene? Kindlasti. Ja see, mispidi rattad käima lükatakse, pole oluline. Äsja Vanemuises esietendunud Roman Baskini lavastus “Kõik aias” räägibki põhiliselt rahast. Jah, ka uhkusest, auahnusest ja prestiižist, inimestevaheliste suhete ähmastumisest materiaalsete väärtuste pealetungi ja karjääritegemise tuhinas, kuid sõlmumispunktiks jääb ikka see va krabisev. Irooniline on nii käesoleva kui mitmete teiste populaarsete kultuuriproduktide puhul, et kuigi rikkaks sel alal ei saa, leidub alati raha, et finantseerida publiku köitmiseks jahmatavaid trikke. Nagu näiteks bassein-purskkaev Vanemuise suurel laval, mille demonstreerimine teatrikülastajad eranditult ahhetama tõukas. Ometi võib selletaolisest nükkest äri asemel justkui kunstile rõhudes ohtlik takistus kujuneda. Kristiina Mündi rikkalik lavakujundus on kaunis, detailne, läbimõeldud ja ka mõnevõrra häiriv. Kindlasti aitab realistlik lava näitlejat olustikku sisseelamisel, kuid mitte tingimata vaatajat teemasse süvenemisel. Olulised nüansid tekstis, miimikas ja näitlejate liikumises jäävad botaanikaaialiku roheluse varju ning selle asemel, et keskenduda näiteks Jenny (Maarja Jakobson või Helena Merzin) tegelaskuju sisevaidlustele, jääb publik hoopis vaatama, kuidas naine taimi istutab. Liigse kirevuse tõttu ei teki püsivat rütmi, kasvava pinge pulssi. Baskini lavastatud meisterlikult kiired ja hoogsad dialoogid kaotavad pikkade staatiliste stseenidega vaheldudes kohe oma mõju ega suuda kulminatsioonihetki omavahel siduda. Tihti korvatakse pause helikujundusega, kuid Toomas Lunge on jäänud seekord liigagi tagasihoidlikuks. Lava ja saali vahel ei teki aktiivset suhtlust ning ka Jüri Lumiste otsesed publikusse pöördumised ei muuda olukorda.

Richardi tegelaskuju (Hannes Kaljujärv) mõistmisel on suur roll esimeses vaatuses korduval muusikapalal, Radamese aarial Giuseppe Verdi ooperist “Aida”. See aitab avada Richardi mõttemaailma ja motiive ning näha teda kui pühendunud ja armastavat abikaasat, kelle väärtushinnangud teiste omadest veidi erinevad. Talle ei ole oma põhimõtete mahamüümine nii enesestmõistetav ja aktsepteeritav, mistõttu ta kipub jääma materialistliku maailma hammasrataste vahele. Abikaasa Jenny on Richardi jaoks vaieldamatult olulisim ja kui too oma mehe valikuvõimalusteta olukorra ette seab, ei jää üle muud kui astuda hukutav samm iseenda reetmiseni. Richard vastandub ülejäänud korrumpeerunud seltskonnale kui naiivne (ja ajast maha jäänud?) õilishing, kelle ainsaks mõttekaaslaseks võiks ehk pidada Jacki (Jüri Lumiste), meest, kes on valel ajal vales kohas. Nagu Aida ja Radamese looski ei saavuta Richard ja Jenny oma valikutega õnne, vaid hukkuvad. “Aida” süžeed tundes on Richardi heitlused ja positsioon Kaljujärve esituses jälgitavad, kuid tekib küsimus, kas ka sellele, kes “Aidat” ei tunne. On riskantne kasutada laiale publikule suunatud lavastuses võrdlemisi spetsiifilist (sel konkreetsel juhul ka itaaliakeelset) võtit, kuna rahvas ei pruugi muid vihjeid märgata. Aga eks ole kõikide märkide madaldamine kitsama silmaringiga vaataja tarvis ka mõttetu.

Maarja Jakobson jäi Jenny rollis veidi ebausutavaks. Tekstist lähtudes peaks ta suhetes oma mehega olema võrdlemisi tugev ja iseseisev naine (siinkohal meeldetuletus, et näidend on kirjutatud aastal 1967, kui naiste õigused ja vabadused oli aktuaalne teema), kuid Jakobson jääb liialt Kaljujärve varju. On raske uskuda, et see ongi naine, kes võtab vastu raske otsuse oma keha müüa. Niivõrd meeleheitlikku rahavajadust kahjuks esimeses vaatuses näha ei olnud. Seevastu mängib Külliki Saldre oma kõrgklassi kupeldaja rolli väärikalt ja jõuliselt ning tõuseb teiste seast tugevalt esile. Hetkekski end unustamata mõjub inglannast mrs Toothe veenvalt ning tõestab taas Saldre laia ampluaad. Teistest kõrvalosatäitjatest rääkides jäi silma, et Katrin Pärn on küll võimukas peaosatäitjana, kuid väiksemas rollis nõrga ansamblitajuga.

“Kõik aias” on tegelikult hea ja korralik lavastus, mis oma laadilt meenutab Vanemuise publikumenu tähte “Sekstett à la carte” (lavastanud Jüri Lumiste), Baskini oma lavastustest näiteks sel suvel esietendunud “Täiskuud”. Baskinil on tundlik sotsiaalne närv ja oskus analüüsida argiprobleeme ülemäärase abstraktsuseta, samuti võime ühendada draamat ja koomikat nende vahele liigset joont tõmbamata. Ta ei moraliseeri ega õpeta, vaid demonstreerib kerge irooniaga elu vastuolulisi momente. Aga miks jääb publik jahedaks? Kas igatsetakse näha Albee’t kangema vindiga (nagu Eesti Draamateatri “Kitses”, lavastajaks Ain Prosa) või on nelikümmend aastat näidendi sünnist karastanud inimesi niivõrd, et enesemüümine on igapäevane asi?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming