Erand, mis kinnitab reeglit

Margot Visnap

Kersti Kreismann nihutas vaatepunkti.   

“Järelmäng”: Andrei Prozorov – Martin Veinmann, Sonja Serebrjakova – Kersti Kreismann. TEET MALSROOS

 

Iiri näitekirjaniku Brian Frieli näidend “Järelmäng” Eesti Draamateatri maalisaalis läheb täissaalidele. Frieli fantaasiamängus kohtuvad 1920. aastate kõrvalises Moskva kohvikus kahest Tšehhovi näidendist pärit tegelased: Sonja Serebrjakova (“Onu Vanja”) ja Andrei Prozorov (“Kolm õde”).  Lavastajat polegi. Kavalehel on märge: lavastanud ja mängivad Kersti Kreismann ja Martin Veinmann. Mõneti tavatu ettevõtmine – näidend on lavale jõudnud näitleja(te) initsiatiivil. Ja leidnud teatri mängukavas publiku tunnustuse. Justkui kingitus teatrile. Näitlejatelt, kes ikka ju teatri algus ja kese.

Frieli näidendi lavastamise idee pakkus teatrile välja Kersti Kreismann, kelle juubelinädal tipneb pühapäeval “Järelmängu” etendusega, seekord teatri suure saali laval. Frieli näidendisse vormitud huvitava fiktsiooni kahe Tšehhovi näidendi tegelase kohtumisest avastas Kersti Kreismann järjekordsel Londoni teatrireisil. The Gate Theatre Dublin andis Londonis Frieli näidendiga etendusi (osades Penelope Wilton ja John Hurt, näidendi esmaesitus leidiski aset Dublini teatris märtsis 2002), millest ühele Kersti Kreismann üpris juhuslikult sattus ja sellest vaimustudes näidendi “maale tõi”.  Idee-ettepanek  jäi aga Eesti Draamateatri tagatubadesse toppama, nii jõudis Ugala  2004. aasta jaanuaris Frieli näidendi esmaesituseni Eestis (koos Frieli teise lühinäidendiga “Daam koerakesega”). Ent nüüd jätkub Frieli näidendi “Järelmäng” lavaelu Draamateatri maalisaalis (esietendus aprillis 2006).

Näitlejanna ei jätnud jonni. Leidmata lavastajat (ei õnnestunud äratada ka Frieli mitmeid kordi lavastanud peanäitejuhi Pedajase huvi), sai ta siiski rohelise tee “Järelmäng” nn grupitööna teatris lavale tuua. Mõneti ju kunagisi teatri traditsioone jätkav ettevõtmine, kui meenutada Juhan Viidingu ettevõtmisel publiku ette jõudnud grupitöölavastusi (kus osales ka Kersti Kreismann).

 

 

Kuidas mängida ilma lavastajata?

 

Grupitöö taha on tegelikult varjunud Kersti Kreismann ise, lavastaja, kunstniku, muusikalise kujundajana. Too riskantne ettevõtmine on näitlejanna silmad avanud nii mõnegi lavastust-etendust teenindava etapi osas: kust leida viini toolid, kardinad, kuidas kõik muu lavastuseks tarvilik (kostüümid, valgus, muusika jne) kokku organiseerida? Näitlejad küll teavad, et ühe lavastuse sünni juures on rohkem asjaosalisi kui ainult lavastaja, näitlejad, kunstnik. Selge see, lavalolijate selja taga seisab vankumatu müür: lavastust teenindav personal. Hoopis teine suhe tekib lavastusega siis, kui oled ise promootor, tunnistab Kreismann.

Niisugusele olukorrale mõeldes meenub Peter Brooki “Nihkuv vaatepunkt”.  Brook toonitab loomingust  rääkides muutumise ja eneseksjäämise ühtsust, rõhutades samas ainutõdede uskumise mõttetust ning vajadust kaitsta oma tõde. Vahel tundub, et jätkuks näitlejail rohkem julgust ja jaksu oma tõdede eest seista, vahest jõuaks siis publikuni lavastusi, mis lavastajaid ei huvita, vaatajat aga küll. (Eks ole Eesti Draamateatris samuti ülimenukas “Minu oivaline lahutus” Ülle Kaljustega peaosas ka pigem näitlejate initsiatiivil sündinud ettevõtmine.)

Frieli “Järelmäng” pole näidend liigist well-made-play. Pigem on tegu peene psühholoogilise passaažiga, kus kokku saavad kahe Tšehhovi kuulsa näidendi tegelased. Seega on lavalool mitmeid kihte, alates näitekirjaniku isikust ja loomingust kuni eesti teatri Tšehhovi-tõlgendusteni välja. Kahju, et ei Kreismann ega Veinmann pole saanud neid rolle (Sonja Serebrjakova  ja Andrei Prozorov) mängida nn päris Tšehhovi-lavastuses. Tšehhovi kogemused on mõlemal näitlejal siiski olemas: Kersti Kreismann on mänginud Irinat “Kolmes ões” ja Sarrat “Ivanovis”, Martin Veinmann jälle Veršininit “Kolmes ões”.

 

 

Kakskümmend aastat hiljem

 

Friel ise kirjutab näidendit sissejuhatavas remargis: “Need kaks inimest on väga erineva kirjandusliku tagapõhjaga ning me kohtume nendega nüüd taas ligikaudu kakskümmend aastat pärast seda, kui lõppes nende eelmine ilukirjanduslik elu. Sonja oli siis üle kahekümne ja Andrei pisut üle kolmekümne. Nüüd, uuesti ellu äratatuna ja kujutletuna, on nad keskealised. Nad ei suuda muidugi oma päritolust vabaneda ning need kogemused, mille andis neile nende looja, on nende elus ikkagi määravad. Andrei on osalt ikka veel ainus poiss peres, segaduses, ilma emata, kasvanud kolkalinnas võimuka isa ja kolme rahutu õe käe all. Sonja maadleb ikka veel raskustes mõisaga ning on niisama sügavalt ja niisama lootusetult armunud kohalikku arsti, nagu ta oli palju aastaid tagasi. Kuid vahepealse kahekümne aasta vältel on nad kogenud nii mõndagi uut. Mind huvitaski, millised need kogemused võisid olla ja kuidas need võisid nende varasemasse ellu sulanduda ja sellega kohanduda.”

Lavastuse ja rolli sünnist rääkides toonitab Kreismann: niisuguse “üksikettevõtmise” puhul, ilma lavastajata, on hirm ja vastutustunne suurem. Tuleb ise otsida, katsetada. Ainult omaenese nägemusele (tõele) tuginedes on vastutustunne hoopis suurem kui siis, kui lavastaja kontseptsioon-tõlgendus selja taga. “Võib-olla kõige olulisem, millest puudust tundsin, oligi kellegi (lavastaja) tagasiside. Teadmine, kas liigume ikka õiges suunas. Etenduste käigus annab nüüd selle tagasiside publik. Rõõm tõdeda, et vaatajaile see kahe üksiku inimese kohtumise lugu korda läheb. Miks? Küllap ikka seetõttu, et Friel on tabanud ära midagi olemuslikku: Sonja ja Andrei pole lihtsalt Tšehhovi näidendite tegelased, kes kohtuvad näitekirjaniku soovil 20ndate Moskvas. Kaks üksikut inimest, kes endale uut reaalsust luues oma mineviku eest justkui põgenevad,  jõuavad lõpuks arusaamisele, et mineviku eest pole siiski pääsu. Tuleb endaga leppida. Leppida oma saatusega ja sellisena, nagu me oleme.”

Frieli näidend ei kõneta ainult Tšehhovi friike, tegelikult võiks see kohtumine 1920ndate Moskvas aset leida ka siin, täna ja praegu. “Järelmängu” vaadates kulgeski näidendi Moskva aeg kuidagi märkamatult kaasaega: samahästi võinuks Sonja ja Prozorov, kes Draamateatri maalisaalis publiku selja tagant lavale astusid (kapsasupilõhn siin ja praegu toimuvat toonitamas), tullagi kuskilt siitsamast, publiku hulgast või keskelt. Kokku saama oma minevikuvarjude, saladuste, enesepettude ja täitumata jäänud unistustega.

Ometigi pole “Järelmäng” lohutu keskealiste kokkusaamislugu, kahe inimese endalegi vist teadvustamata sisemine jõud ja edasikestmise sitkus värvib etenduse finaali kirgastavalt helgeks. Kindlasti mitte roosaks häpiendiks, aga nagu näitlejanna isegi möönab: “Järelmängul” võib olla ka teatav psühhoteraapiline efekt – nii Sonja kui Andrei jõudsid pärast üksteise- või enesepetmist siiski ju tegelikkuse ülestunnistuseni. Lahku minnakse pihtinult. Tundub, et vaataja vajab niisugust puhastavat pihtimust, kuigi Friel harutab oma tegelaste lood lahti mitte otsesõnu, vaid ikkagi teist plaani silmas pidades. Nagu Tšehhovi tegelastele kohane. Ja isegi kui Friel Tšehhovi tegelasi pisut “ära kasutab”, teeb ta seda tundliku elegantsiga.

 

 

Julgus kindlaks jääda

 

Kreismann ei salga: julgust “Järelmäng”  läbi suruda toitis tahtmine mängida. Mõeldes meie teatrite näitlejapotentsiaalile (olgu suurtes akadeemilistes teatrites või väikestes akadeemilistes kuni mitteakadeemiliste teatriteni välja), siis on näitleja saatus ikka vaid rolle vastu võtta. Vastavalt lavastaja soovidele ja nägemustele. Lilian Vellerand kirjutas kunagi ajakirjas Teater. Muusika. Kino vaimustava retsensiooni olematute osatäitmistega olematu lavastuse kohta – Hendrik Ibseni “Nukumaja” toonases Noorsooteatris. Kuuldavasti olid paljud lugejad pärast artikli ilmumist hakanud uurima, kus seda lavastust näha saaks. Identiteedikriisis teatrikriitika võiks ju selle žanri uuesti ausse tõsta. Vahest inspireeriks see teatrijuhte-lavastajaid ja oleks toniseerivaks näpuharjutuseks kriitikuile endilegi. Ja huvitav näitlejaile – millises rollis näeksid neid kriitikud (kel lavastamiskohustust pole)? Sünniks omamoodi nn virtuaalteater, mis olemasolevale konkurentsi pakuks. Mäng mängus. Ehk väärib mäng küünlaid? Näiteks Kreismanni-Veinmanni kohtumine “Onu Vanjas” või “Kolmes ões”?

Kersti tunnistab, et üksi rolli “sünnitamine” on keerulisem, aga siiski võimalik. Tegelikult, ka lavastaja kaitsva käe all sündiv osatäitmine eeldab ikkagi näitleja oma suhet ja nägemust. Ei ole nii, et näitleja on vaid “savi lavastaja käes”. Kuigi dialoog iseendaga (Sonjat tehes) oli vaevaline, kuid õpetlik ja eneseusku toetav. Ilmselt poleks “Järelmängu” lavastust sündinud, kui ta poleks nõusolekut saanud Martin Veinmannilt, kes Kreismannile sageli lavapartneriks olnud. Lugemisproove, nagu tavaliselt, ei olnudki, kohe hakati mängima-proovima, samm-sammult näidendisse sisenedes. Päris õige tunnetus on kätte saadud koos publikuga. Esimestel mängukordadel oli vähemalt Kreismannil suur närv sees, partneri- ja publikutunnetus, mänguvabadus lisandub iga uue mängukorraga, tõdeb näitlejanna.

Sonja sündis isepäi, omaette nokitsedes-seedides, aga samas võib ka mõni teine roll juba valmis lavastuses keeruliseks osutuda. Näiteks majoriproua Samzelius “Gösta Berlingi saagas”, kuhu Kreismannil tuli Ita Everi haiguse tõttu sisse õppida siis, kui lavastus oli mängukavas. See on nagu keset partiid alustada: teistel on käigud teada, sina otsi oma teed või sobita oma käike teiste sammudega. Oled korraga oma rolliga justkui üksi, sest teistel on prooviperioodist nii või teisiti edumaa käes. Kersti Kreismann toonitab, et kolleegidest on niisuguses olukorras palju abi: tähelepanelik ja hooliv suhtumine toetab sõnatult.

Frieli “Järelmäng” Eesti Draamateatri maalisaalis on erand, mis kinnitab reeglit: näitlejata pole teatrit. Kersti Kreismanni sõnutsi ongi Frieli lavastus ikkagi pigem näitleja- kui lavastajateater. Lavastajapisik jäi näitlejanna alateadvuse soppidesse küll tallele, aga niipea pole Kreismannil plaanis lavastamistööga rinda pista.