Fine 5 neli korda viis juba tantsitud

Marie Pullerits

Piia Ruber Eesti kõige pikaealisem nüüdistantsuteater on koos tegutsenud 20 aastat. Sellel sügisel on tantsuteatril Fine 5 ümmargune tähtpäev: koos on tegutsetud 20 aastat, seega taas iseseisva Eesti kõige pikaealisem nüüdistantsuteater. Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik, teatri kaks asutajat, rääkisid oma loomingulisest teekonnast ja avaldasid mõtteid tantsukunsti kohta. Nüüdistants oli 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses siinses teatripildis peaaegu tundmatu. Kuidas jõudsite selle suuna juurde? Tiina Ollesk: Kuna Eestis ei olnud tookord võimalik tegeleda nüüdistantsu ja teistmoodi liikumismõtlemisega, sain mina oma esimese kogemuse Peterburis. Samaaegselt aga hakati Estonia teatrisse kutsuma välispedagooge, Renel õnnestus saada oma esimesed kokkupuuted siiski seal. 22 aastat tagasi alustas tegevust ka Eesti esimene tantsuteater Nordstar. Selle kunstiline juht oli Estonia teatri esibaleriin Saima Kranig, kes otsustas luua oma trupi. Kõige suurema tänukummarduse teeme just talle: tänu temale õnnestus Eestisse tuua pedagooge, kelle käe all tegime oma esimesi samme. Rene Nõmmik: Mina lõpetasin Tallinna ülikooli koreograafiaosakonna. Tollal seal, loomulikult, modern- või nüüdistantsu ei õpetatud. Ametlik ideoloogia väitis, et moderntants on diletantidele – neile, kes on küündimatud ega oska klassikalist tantsu. Kui õppisime, oli pidevalt selline tunne, et midagi toimub kusagil veel. Tahtsime midagi teisiti teha, aga puudusid tööriistad ja igasugune teadmine. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses käisid Eestis õpetajad Peterburist, Soomest, Rootsist ja Ameerikast, aga see oli ikka pigem põrandaalune tegevus. Näiteks mina sain oma esimese placement-tunni Inturisti varietee keldrisaalis.

1991. aastal toimus Estonias moderntantsuõhtu „Vaikne kaos”, kus pakuti teile osalemisvõimalust. Sealt edasi viis tee Nordstari ja uuema koreograafia juurde. Milles seisnes selle õhtu olulisus ja mida tähtsat juhtus tollel perioodil?

R. N.: Juba 1988. aastal korraldas Estonia teater kaasaegse tantsu päevad, ilmselt sealt tekkiski Kranigil huvi teistsuguse liikumiskeele ja -mõtlemise vastu. Ta hakkas organiseerima ja otsima inimesi, kes tuleksid selle mõttemaailmaga kaasa.

T. O.: Kõik see vähenegi, mis meile loominguliselt sülle pudenes, leidis väga viljaka pinnase – oli tohutu fanatism, tahe ja huvi. 1991. aastal tuli meile Ameerikast külla kolm pedagoogi ning toimus Nordstari esimene avangardtantsu õhtu. Meie publikule oli see täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu. Algul oli ka meile nüüdistantsuteatri filosoofia arusaamatu. Kui oled koolitatud „kõrgeid jalgu” tõstma ja korraga palutakse sul ka põhjendada, miks see nii on – mitte ainult sellepärast, et koreograaf on nii ette näidanud –, siis seda on balletikooli lõpetanud noorel sõnades võimatu väljendada. Tantsu sisetekstid ja nende seletus kõigele oli väga uudne. See oli ajajärk, kui meil oli väga palju õppida, ning viisik, kellega 1992. aastal Fine 5 moodustasime, kasvas väga kokku. Need inimesed olime meie Renega, Katrin Laur, Anu Ruusmaa ja Oleg Ostanin.

Mis köitis teid uue mõttelaadi ja liikumisviisi juures? See oli teile algul küll võõras, aga miski pidi selles ometi „oma” tunduma, et otsustasite just selles suunas edasi liikuda?

T. O.: Siin on kaks olulist punkti. Esiteks: mäletan seda tunnet, kui mul lubati liikuda teistmoodi. Mu keha oli väga katki. Korraga küsis üks ameerika pedagoog mu käest, miks ma endale niimoodi haiget teen. Ta selgitas, et mul on õigus liikuda hoopis teisiti. Mäletan seda esimest tunnet, kui mõistsin, et tants ei ole ainult klassikaline ballett. Teiseks: balletiteatri roosamanna oli ainult noortele. Inimene kasvab, tal tekivad uued küsimused – kuidas siis ennast väljendada?

R. N.: Minuga juhtus see enam-vähem samamoodi. Üks tasand on tantsu tehniline väljendusampluaa. Nägin, et keha ja liikumist kasutatakse eri tehnikates väga erimoodi. Teine on sellega kaasnev tunnetus. See näis tõesti seostavat mõtlemise, tunnetuse ja liikumise kuidagi teistsugusel moel ning ma proovisin seda intuitiivselt kogeda. See polnud tants, mida olin harjunud nägema ja tegema, vaid toonases ajas midagi täiesti uut.

Kuidas sündis otsus luua 1992. aastal oma kollektiiv, tantsuteater Fine 5?

R. N.: Elu ise sundis selle peale. Tegelikult hakkasime 1992. aastal tööle ühe n-ö kommertsprojektiga, Manhattan Transferi muusikale lavastatud „Tuxedo Junction’iga”. Lõime selle programmi, et teenida ise elatist, tegeleda uue tantsukeelega ja saada võimalus teha tõsisemaid lavastusi. Me toitsime end sellega.

1992. aastal õnnestus mul käia Ameerika tantsufestivali (American Dance Festival) intensiivkursusel ja õppida seal erilaadseid tehnikaid, sealjuures ka Limóni tehnikat, kompositsiooni, improvisatsiooni. Need olid ilmselt esimesed mõjutused, mis endaga kaasa tõin, kui hakkasime Fine 5ga looma oma tõsisemat koreograafiat. Loomulikult ei olnud tegemist kopeerimisega, oleme alati proovinud luua midagi iseendast, oma elu- ja muusikatunnetusest lähtuvalt.

Meilt küsitakse sageli, kust tuleb meie kollektiivi inglisekeelne nimi. 1992. aastal osalesime väga edukalt Vitebski nüüdistantsukonkursil. Istusime pärast konkurssi viiekesi all baaris ja tähistasime. Meist möödusid teised osalenud koreograafid ja tantsijad ning ütlesid: „Смотри, это есть и этот прекрасная пятёрка!” Olime ülemeelikus meeleolus, venekeelset nime endale panna ei tahtnud, lõime õnnelikult klaase kokku ja Fine 5 oligi sündinud. Niimoodi see tekkis ja jäigi – osaliselt on see meile antud nimi.

Seejärel otsustasime alustada oma stuudio-kooli loomisega. 1994. aasta septembris kuulutasime välja Fine 5 tantsukooli astumise konkursi ning sinna tuli umbes 300 inimest. See oli toona uskumatu arv. Hakkasimegi igapäevaste tundide ja proovide raames omal käel katsetama.

Tagantjärele mulle tundub, et muu maailm oli kaugele ette ära jooksnud – moderntants on ju tegelikult üle saja aasta vana. Nälg ja huvi millegi uue kogemise vastu oli aga niivõrd suur, keegi pidi lihtsalt adra maasse lükkama ja hakkama vagusid kündma. Meil ei olnud võib-olla õigeid teadmisi, aga alustasime, sest keegi pidi seda tegema.

Teie pedagoogiline tegevus on olnud väga järjepidev. Fine 5 tantsukool, millest on läbi käinud enamik olulisi eesti nüüdiskoreograafe, on tegutsenud peaaegu sama kaua kui teie teater. Samuti olete õppejõud Tallinna ülikoolis. Milline tähendus on teile pedagoogilisel tegevusel?

T. O.: See on olnud võimalus seletada, mida ja miks me teeme, täita seda tühimikku, mis oli enne 1990. aastaid. Ilma pedagoogilise tööta ei oleks meil olnud publikut ega noori, kellega oleme töötanud. Oleksime olnud liiga mõistetamatud. Pedagoogiline töö stuudios tekitas üldsuses laiemat arusaamist.

R. N.: See on huvitav spekulatsioon, kui mõelda, mis oleks juhtunud, kui oleksime töötanud ainult trupina. Mulle tundub aga, et see oli tol hetkel üleüldse tegutsemiseks ainuõige võimalus. Muidugi oli see väsitav, samaaegselt teenisime raha ka veel „Tuxedo Junction’i” tantsimisega.

T. O.: Samuti tuleb arvesse võtta, et toona ei olnud kultuurikapitali ega mingisuguseid fonde, ainus võimalus eluspüsimiseks oli teha kõike oma jõududega. Julgen arvata, et meie trupp ei oleks saanud edasi tegutseda, kui selle kõrval polnuks kooli.

R. N.: Kui suudad kellelegi midagi õpetada, õpib seeläbi ka ise palju.

Selline koos tegemine ja katsetamine, ühises tööprotsessis loomine, näib olevat teile omane, erinevalt repertuaariteatritest, kus tavapäraselt loob liikumise koreograaf ja tantsijad vaid tantsivad.

T. O.: Algusaastail, kui töötasime ainult viiekesi, oli koreograafiks siiski Rene. Koreograaf peab pidevalt uut genereerima ja tunneb vastutust. Kui midagi laval kehvasti läheb, on koreograaf see, kelle peale näpuga näidatakse. Seetõttu oli loomulik, kui Rene ütles 1997. aastal, et ta ei jõua enam koreograaf olla.

R. N.: Seejuures ei olda kunagi ainult õpetaja või koreograaf: üritasime toona esineda üle Eesti, üürisime bussi, rullisime etenduspaikades Olegiga kahekesi lavapõrandat laiali, jooksime ise mööda väikelinnu ringi ja panime knopkadega üles esinemiskuulutusi, jagasime kultuurimaja valgustajale kiireid korraldusi ning õhtul läksime ka ise lavale. Pärast paned kõik kokku ja sõidad edasi. Nagu vanasti sööklas: ise sööd, ise jood, ise nõud ka ära tood! Koreograafi või tantsija amet sisaldab kõiki neid kõrvaltoimetusi ja -kohustusi. Kogu aeg tuleb tegeleda ka kümne muu asjaga – see on praegugi samamoodi.

Teie tantsulise käekirja eripära ja arengut vaadeldes võib täheldada, et algusaastatel püsisite pisut rangemalt moderntantsu reeglite raamistikus: tuginesite Humphrey ja Limóni liikumistehnikale ning toetusite osaliselt ka balletile. Viimaste aastate lavastustesse on põimitud aga ka vabamat katsetuslikkust ja tantsijate keha individuaalse liikumissüsteemi uurimist. Kuidas te ise oma loomingulise käekirja kujunemist kirjeldate?

R. N.: 1990. aastate lõpus oli soov liikuda kuhugi edasi, et ka meil endil oleks huvitav – usun, et areng sündiski sellest otsingust. Seejuures tekkisid välismaal õppimise võimalused: 2000. aastate algul käis Tiina Carolyn Carlsoni juures Pariisis ning 2003. aastal õnnestus meil õppida koos Pina Bauschi workshop’il. Samuti saime 2000. aastate algul puutuda kokku soome nüüdistantsu isepäisest liikumismõtlejast grand old man’i Tommi Kittiga.

Neil nn laboratooriumidel oli viljakas mõju, hakkasime endas otsima teisi kujundeid ja värve. Teadlikult kedagi jäljendada pole me soovinud, aga proovime siiski saada uut informatsiooni, et seda siis töödelda.

T. O.: Need on maailma mastaabis kuulsad koreograafid ning me oleme neile väga tänulikud, et saime aimu nende mõttemaailmast – mis on looming ja kuidas sellesse suhtuda, kuidas kommunikeeruda.

R. N.: Janis Pomer on kirjutanud, et teekonna väärtus ei seisne uute maastike nägemises, vaid selles, et pärast nende nägemist näed uute silmadega. Muutunud on vaateviis, mitte väline pilt. Arvan, et nii intuitiivselt kui ka teadlikult toimus see ka meiega. Proovisime liikumist mõtestada ja näha uute silmadega.

Teie loomingus on nähtud kehakeskset liikumismõtlemist ning sellest lähtuvat keha ja mõtte lahutamatust.

R. N.: Usun, et see oli olemas juba meie 1990. aastate alguse loomingus, mõne aja pärast tuli see aga võib-olla juba selgemini esile. Iga tegevusvaldkond nõuab süvenemist, eriti tantsukunst. Koreograafil ja tantsijal peab olema tõuse ja mõõnu, aga ta peab saama töötada. Mida rohkem endaga töötada, seda enam saab kokku viia oma tunnetuse, tajukujutelma, maailma enda ümber ja sees, need hakkavad koos vastastikku kõnetama. See ei juhtu aga iseenesest.

Meid on huvitanud liikumises keha ja vaimu ühendus ning tantsukunsti somaatiline aspekt. See on põhjus, miks oleme üldse jäänud tantsuga tegelema. Ülejäänu ei ole seda küll väga toetanud: nüüdistantsul ei ole Eestis riigieelarvelist tuge, tänavu visati meid välja ka Laia tänava stuudiost. Ent ilmselt huvi väljendada oma mõtteid ja tundeid just liikumise inimliku tunnetuse kaudu on olnud põhjus, miks sellega siiani tegeleme. Praegu on jätkunud tarkust end täiendada, et avada seda endas jälle mingil teisel moel.

Fine 5 tööde teine oluline motiiv on teadlikest impulssidest lähtumine.

T. O.: See võib olla seotud vanusega: mida aeg edasi, seda vähem huvitab „tants tantsimise pärast”, pigem ikka süvenenum tegutsemine. See on seotud kogu elutunnetusega. Me ei tegele meele lahutamisega, vaid selle kokku koondamisega.

Olete palju osalenud välismaistel festivalidel ja konkurssidel: Jekaterinburgis, Göteborgis, Varssavis, isegi Lõuna-Koreas. Seejuures olete mitmel esinemisel pälvinud ka tunnustust. Milline on välisesinemiste tähendus ja roll?

T. O.: Võib-olla on asi selles, et Eesti kultuuriruum on ahtake, eriti tantsukunsti osas. See on meile olnud suur moraalne tugi: võimalus käia lavalaudadel, kus on olnud vene teatri suurkujud ning kus sind tulevad vaatama vene teatriilma kriitikud ja saab väga väärt tagasisidet. Ilma välismaistel festivalidel saadud tagasisideta oleks Eestis raske olla.

R. N.: Juba Ella Ilbak kirjutas 1930. aastatel, kuidas ta tundis üle Eesti esinedes, et seda kunstiliiki siin ei vajata. Kahjuks on jäänud selline tunne ka meile. Meile on meie tegevus selge, ent sellel näib olevat siinses kultuuriruumis raske oma kohta leida. See on olnud üks teemasid, mis on olnud kogu aeg õhus: miks see on nii ja millised võivad olla selle põhjused? Vahel küll tullakse ka Eestis meie juurde, kas või patsutatakse õlale ja öeldakse, et ükskõik kui raske ka poleks, tee edasi. Mõnikord on ainult sedagi vaja.

Külastatud festivalid pakuvad aga asjalikku diskussiooni loomingu, nüüdistantsu, selle vormide, keele, filosoofia ja arengu üle. Avatud suhtumine sellesse teemasse on aidanud meid väga palju ka siin edasi tegutseda.

T. O.: Vahel tundub, et töömaht, mida keha peab tantsukunstis taluma, on liiga suur, et tänapäeva ühiskonna võidujooksu kaasa teha. Kuhu liikumispõhine tantsukunst nõnda üldse edasi läheb, küllap näitab seda aeg.

R. N.: Praegu küll veel leidub neid viimaseid mohikaanlasi, neid tantsukooslusi, kes jaksavad ja tahavad inspireeruda.

Millised küsimused või teemad on teile loomingus praegu olulised?

R. N.: Osa neist on kajastunud lavastuses „Mandala”. Kui hakkasime sellega tööle, tundus, et mingil hetkel peab maailm tegema teistpidikäigu: fookuses on niivõrd palju välist, tähelepanu peaks pöörama hoopis sisemistele protsessidele. Meie ümber näis olevat liiga palju destruktiivset ja segadusse ajavat infomüra. „Mandala” on omamoodi protest selle vastu, pööramine teisele poole, kus kõige olulisemad on aeg ja hetk, kohalolemine, iseenda tajumine ja tunnetamine.

T. O.: Lubasime nii tööprotsessil kui ka lavastusel kulgeda. Kui miski valmib kaua aega, siis alles viimaks hakkad seda tõeliselt, kõigi selle nüanssidega tajuma. Oleme lubanud sellel juhtuda ja võtta aega. See, mis tuleb kiirelt kärtsu-mürtsuga, laguneb ka väga ruttu koost.

R. N.: Edasiste plaanide osas on meil üks mõte veel, aga seda ei julge praegu välja rääkida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming