Richard, mitte just kole, küll aga kuri mees

Stseenid, mida võib pidada „Richard III“ puhul keskseks, on Vene teatri lavastuses tasalülitatud, nende tähenduslikkus on täidetud teistsuguse sisuga.

MARIS PETERS

Vene teatri „Richard III“, autor William Shakespeare, lavastaja Sergei Potapov, kunstnik Jevgenia Šutina, helilooja Aleksandr Žedeljov, koreograaf Olga Privis, valguskunstnik Anton Andrejuk. Mängivad Jaak Prints, Dmitri Kosjakov, Dmitri Kordas, Karin Lamson, Aleksandr Okunev, Daniil Zandberg, Aleksandr Žilenko, Ilja Nartov, Eduard Tee, Alina Karmazina, Natalja Dõmtšenko ja Lidia Golovataja. Esietendus 16. II Vene teatri suures saalis.

Milliste mõtete, ootuste ja kõhklustega minnakse vaatama „Richard III“? Ilmselt teab enamik meist pealiskaudselt ajaloosündmusi, mis on olnud Shakespeare’i näidendi allikmaterjaliks. Pisut paremini tuntakse ehk näidendit ennast, kui mitte üksikasjalikult, siis vähemalt seda, et Richard oli kole ja kuri mees, kes oli valmis igasugusteks mahhinatsioonideks ja veretööks, et kuningaks saada. Tõepoolest, kuni püsib kurjus, võimuvõitlus ja mahhineerimine, seni on ka Richarditel ikka oma teod teha ja asjad ajada. Nagu on ikka ka neid, kes selle näidendi lavastamise kaudu soovivad reflekteerida oma aja kontekstis võimu, kuriteo jms olemust.

Kui seekordset Vene teatri lavastust kokkuvõtlikult iseloomustada, siis esimesena tulevad pähe stseenide murdmine ja tasalülitamine. Stseenid, mida võib pidada „Richard III“ puhul keskseks, on tasalülitatud, nende tähenduslikkus on omandanud teistsuguse sisu. Näiteks Anne’i monoloog surnud kuninga sarga juures katkestatakse sellega, et lina all peidab end hoopis Richard. Ka peagi järgnev vastastikune sülitamine annab stseenile hoopis teistsuguse mõõtme kui näidendi tekstis, kaob selle teo märgilisus.

Samalaadselt katkestab Clarence’i unenäo monoloogi see, et ta istub neid poeetilisi ridu ette kandes vangla käimlas. Või veel üks näide: stseenis, kus Richard kosib Elizabethi tütart. Kiire dialoogiga stseen on tavaliselt üks lavastuse tähelepanuväärsemaid, kuid siin on stseeni tähtsus hajutatud. Laval pole mitte ainult Richard ja Elizabeth, vaid ka printsess Elizabeth, kelle võrgutav ärajooksmine Richardi eest ning temaga miilustamine tõmbab tähelepanu endale ning on kontrastis sellega, mida tema ema näib väitvat.

Lavastusel on kaks vaatust ja tundub nii, et kui esimene neist viib meid stiliseeritud ja distantseeritud reaalsusse, mille puhul on siiski tegemist nii üldistuse ja ajatu loo kui ka siin-ja-praeguga. Kantakse tumedaid ülikondi, lipse ja prille, loetakse ajalehti (sellesse tänapäeva lipsab sisse näiteks mõõku ja ikka räägitakse pistodadest). Lavastuse teises vaatuses suureneb ootamatute, n-ö teisest ooperist elementide arv. Üha sagedamini esitatakse lõike regivärsilisest rahvalaulust, üha sagedamini ilmuvad lavale valgete maskide ja mustade ürpidega naised. Stseen, kus Stanley külastab Hastingsit, et tema meelsust kombata ja teda kroonimisarutelule kutsuda, esitatakse ooperi võtmes ning Richardi kroonimisstseeni ilmub piiskop kohmaka balletinumbriga.

Lavastuse kujundus on ühelt poolt minimalistlik (ning seda intrigeerivamas kontrastis Vene teatri interjööriga), ent teiselt poolt detailirikas. Liigutatavate hallide paneelide abil kujundatakse kõik vajalikud tegevuskohad, olgu selleks lavastuse alguses (jaama)labürint, Clarence’i vangikong, sureva kuninga haigetuba või nõupidamissaal kroonimise arutamiseks. Lavastuse lõpus paneelid kukutatakse, neist saavad omamoodi hauaplaadid, mille vahel näeb Richard lahingueelsel ööl oma luupainajaid.

Kuid on ka detaile, mis tekivad, kaovad või vonklevad läbi lavastuse siduva joonena. Näiteks valged lilled, mida antakse nii vanglasse minejatele kui ka sealt tulijatele, kingitakse naistele ja mis lõpuks ilmuvad välja Richardi unenäostseenis, kus iga luupainaja teda sellise kimbuga kostitab. Valge kui puhtuse ja süütuse sümbol, aga ka kui katteloor, mille taha varjatakse kõikmõeldavaid kurje mõtteid ja tegusid. Richardi suur valge õiesülem on lõpuks kui etteheide kõige selle eest, mida ta on teinud.

Olulisel kohal lavastuses on kuningriiki moodustavad klotsid, mis esimese vaatuse ajal palistavad lavaserva justkui kolme sakiga kroon. Kui esimese vaatuse lõpus Richard selle segi paiskab, paljastub klotside erkpunane pool. Neist klotsidest laovad linnakodanikud lavastuse teises pooles punase kuubi, mis jääb hõõguma kui süüdistus: oma kätega olete loonud selle riigi, aidanud võimule kuningas Richardi.

Tundub igati loogiline, et selle lavastuse Richard ei erine millegi poolest teda ümbritsevatest asjameestest. Kannab samuti lipsu ja prille. Ei ole lonkamist ega käekõverdamist. Vaid paaris stseenis markeeritakse seda, millisena on Richardit traditsiooniliselt kujutatud. Esimese vaatuse lõpus panevad ülikondadega härrased ette 3D-prillid ja mustvalge võbeleva ekraani taustal kõlab Richardi monoloog. Siis tõmbab Richard käe kronksu ja veab jala viltu. Vaja on filtrit, et kinolinal või teleris paistaks tema loomusega kooskõlaline välimus. Või siiski – ainult silmapett ja illusioon? Eksitav virtuaalreaalsus?

Teiseks selliseks hetkeks on kahe linnakodaniku kohtumine, kus Jaak Prints ise kehastab neist ühte. Siin, vihjamisi Richardist rääkides, kordub hetkeks taas tema füüsiline pale. Lavastuse esimeses vaatuses on hetki, kus Richard näib isegi olevat oma võimetest üllatunud ja kohkunud: tublid mõrvarid, kott peas, kiirustavad tema soovi täitma ja Clarence’it mõrvama, enne kui Richard oma veenmisjutuga on lõpule jõudnud. Vaid kõle iseenda hääle peegeldus jääb Richardit ümbritsema, luues ühtlasi silla näidendi lõpuga, kus Richard heitunult painajast ärgates küsib, kes siin on.

Lavastuses on valitseva rolli omandanud Margaret. Ta ilmub paljudesse stseenidesse, mida jälgib vaikse vaatajana, teistes on ta nagu needuse kandja – see, kes märgistab, kelle puudutus jääb inimestele külge ja tähendab nende hukku. Õukonna needmisstseenis saame aimu ka tema sensuaalsest loomusest, mis küll selleks ajaks on juba omandanud ebameeldivalt rämedaid füüsilisi jooni. Margaret neab ja ahastab, kuid vaid sekundi murdosa jooksul ka distantseerib end toimuvast. Ta on korraga nii fuuria, nõid, leinav ja ahastav kuninganna kui ka maine naine. Lisaks on ta ka pühak, kelle pildi ees Richard valgesse linasse mässitult nukkub.

Kolme kurtva kuninganna stseenis keedab Margaret suppi, mida jagab nii Elizabethile kui ka Yorki hertsoginnale. Süüakse. Margaret õpetab Elizabethi needma, pistab tema käe kuuma supipotti (et ta valu tunnetaks?), pakib siis oma valge seljakoti ja läheb Prantsusmaale. Painama jääb, kas naine, kes lavastuse alguses surnuks tulistati, on Margaret ja kas sel juhul on ta kõigest kollektiivne luupainaja. Selline, kes tantsiskleb lavastuse lõpus enne Richardi hukkumist võidurõõmsalt hauaplaatidel.

Lavastus lõpeb Richardi transformeerumisega Richmondiks. Uus kuningas paneb hooletu liigutusega päikseprillid ette ja heidab jala üle põlve. Tema kõrval seisab valges kleidis ja (õigluse mõõka hoides) printsess Elizabeth. Mürisevate triumfihelide saatel koguneb õukond uue kuninga ümber. Ka Margaret on tagasi, päikeseprillid ninal, ja keerab veripunasel kuubil nurga mustaks. Alustatakse uut partiid, kus trumbiks ei ole enam ruutu kuningas …