Ruslan Stepanovi teraapiline igavlemine

„Невесомость“ koosneb kolmest paralleelsest ja üksteisest sisuliselt sõltumatust osast: Ruslan Stepanovi liikumisest, Oliver Kulpsoo valguskujundusest ja Artjom Astrovi muusikast.

KEIU VIRRO

„Невесомость“ („Kaaluta olek“), autor, lavastaja ja etendaja Ruslan Stepanov, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helikujundaja Artjom Astrov, mentor Alissa Šnaider. Esietendus 13. I Kanuti gildi saalis.

Lavastuse „Невесомость“ arvustusele sai nüüd õigupoolest erakordselt igav pealkiri. Pole aktiivset verbi ja muidu on ka, nagu on. Mõtlesin natuke ja jätsin selle ikkagi nii. Esiteks on Ruslan Stepanov ise seostanud oma lavastuse just igavuse mõistega. Mulle meenus aga, kuidas kunagi kirjutasin loo pealkirjaga „Argielu poeesia kudumisõpetuste keskel“. Üks toonane kolleeg hõikas seda artiklit nähes kurjalt üle toa, et kas ma saan ükskord aru, sellise pealkirja peale ei loe mitte keegi isegi esimest lõiku läbi. Ilmselt oli tal õigus. Aga ma olen järjekindel.

See oli küllap pealtnäha juhuslik lugu, mida rääkida, aga ise mõtlen, et miks mitte. Stepanovi lavastusega „Невесомость“ on nimelt nii, et see jätabki igale vaatajale õhku oma mõteteks. Kõlab korraliku udujutuna? Proovin konkreetsemalt.

Stepanovi kõrval on lavastuses suur osa veel kolmel kunstnikul – Oliver Kulpsool, Artjom Astrovil ja Alissa Šnaideril –, kellest kahe esimese panus on laval ka otseselt näha-kuulda. Tund aega kestev „Невесомость“ koosneb kolmest paralleelsest ja üksteisest sisuliselt sõltumatust osast: Stepanovi liikumisest, Kulpsoo valguskujundusest ja Astrovi muusikast. Igaüks neist ajab oma asja, ükski ei toeta teist. Paradoksaalselt ei mõju tulemus kaootiliselt. Minu arusaamist mööda on selline asi võimalik alles siis, kui kõikidel osalistel on oma valdkonnas niivõrd tugev aluspõhi, et on, mida lammutama hakata. Kui ei ole tehnikat, ei saa seda ka ei eirata.

Nüüd vaataja positsioonilt nähtust. Inimesed istuvad saalis kolme seina ääres. Üsna madalal lava kohal on paneelid valgusega. Lavale tuleb Ruslan Stepanov. Kollane pluus (pisut suur, keha liikumine selle all on vaid aimatav, kohati kuuldav), hallid püksid, sinised tossud. Stepanovi füüsiline kohalolu nõuab vaataja pilku ja kinnistab selle endale, ehkki peaaegu poole etendusest ei vaata ta kellegi poole. Ainult sissepoole. Ta liigub, on näha, et ta märkab ümbritsevat, ent ometi on ta otsustanud seda teadlikult ignoreerida. Hiljem kinnitab ta teadlikult pilgu inimestele, ent teeb seda nii, et see ei mõju ebamugavalt. Ma ei tea, mida väljendab tema liikumine. Kõik liigutused jäävad justkui poolikuks. Kas ta markeerib koreograafiat, kas ta meenutab midagi või töötab millegi kallal? Kas see ongi lavastus?

Valgus muutub, ent muudatused ei ole loogiliselt seotud ei muusika ega liikumisega. Muusika algab juhuslike turtsatuste või kräunatustena. Artjom Astrov astub mingil hetkel lavale, laulab, lahkub. Mõne aja pärast kostub muusika juba eemalt. See ei suhestu muuga. Miski ei suhestu millegagi, aga ometi on see tervik. Saan aru, et see kõlab kuidagi vääralt, aga paremini kirjeldada ei oska.

Lugesin enne etendusele minekut ERRi kultuuriportaalist, et „„Невесомость“ ehk kaaluta seisund on vorminud tantsukeelde igavuse“. Kaaluta olekust räägitakse pealkirjas, igavusest räägitakse kavalehel. Miski, mida selle lavastuse kohta räägitakse, ei tundu mulle kuidagi kooskõlas sellega, kuidas lavastus ise tundub. Aga see on üsna hea haak, millest haarata. Igavuse üle võib niisamagi mõelda. Praegu mõtlen näiteks sellele, kas ma ise olengi kõik see, mille vastu Stepanov oma lavastust tutvustades sõna on võtnud? Ma ei mäleta, millal ma tundsin viimati igavust (ma ei ole selle üle uhke) või millal üleüldse viimati lihtsalt olin. Asjad kuhjuvad, kattuvad. Kui kuulasin Stepanovi inter­vjuud „Deltale“, siis vaatasin samal ajal e-kirju. Vähe sellest, et näin igavust kartvat, alati ei piisa isegi vaid ühest tegevusest korraga.

Aga mida me üleüldse mõistame igavuse all? Kas see võiks tähendada võimalust olla vaid iseendaga? Ilma tegevuseta? Aga kas üksi ja tegevusetult on igavus? Või on igavus äratuntav selle järgi, kui aeg hakkab vormi muutma ja jääb lõpuks paigale? Kui nii, siis vastab sellele hoopis paremini Vanemuise „EV 100“ lavastus „Rännakud. Maarjamaa laulud“, mille teise osa koreograafia autor on samuti Stepanov. Vaat selle ajal jäi küll aeg lõpuks seisma.

Aga lavastuses „Невесомость“ aeg ei seisa. Selles ei ole minu arust midagi suvalist, seejuures ei näe ma ka ühtki etteantud vihjet või sissetallatud rada, mis osutaks, kuidas sellest mõelda.

Meenus, et Kairi Prints on kirjutanud oma magistritöö igavusest. Kirjutasin talle nüüd (õigupoolest ei oleks pidanud kirjutama, oleks võinud ka lihtsalt hõigata, meie töölauad on üsna lähestikku) ja palusin, et ta selle uuesti saadaks. Lugesin, et tema arvates tekib igavus maailma ja inimtegevuse paratamatust mõttekusest, mis sest, et filosoofid kipuvad arvama, et igavus tekib olemise mõttetusest. Igavus tekib niisiis eesmärgistatud tegevusest, sellest, et kui on eesmärk, siis on kõik järgnev juba ette teada (näiteks, kui ärkad hommikul üles ja tead, et pead toa ära koristama, siis sa tead ka seda, et õhtuks on see tõenäoliselt tehtud. Seega oled sa toa samahästi kui ära koristanud ehk et kohutavalt igav on pihta hakata tööga, mis oleks juba justkui tehtud). Sellise igavuse mõistega, täpsemalt, sellest vastupidist teed minemisega, võiks lavastust küll võrrelda.

Lavastuse „Невесомость“ puhul ei ole miski harjumuspärane (ehk juba justkui tehtud ehk igav), seda alates liikumisjadast kuni heli ja valguseni. Muidugi, sellegipoolest võib igale tegevusele oma maailmaloomise müüdi taha mõelda (see on võimalik minu arusaamist mööda ükskõik mille puhul), aga see ei tähenda, et see seal olemas oleks. Või isegi kui on, ei ole see publikule tõenäoliselt samamoodi äratuntav nagu autoritele.

Arvan hoopis, et see on lavastus, mida võiksid välja kirjutada arstid. Mille jaoks? Äkki ärevuse vähendamiseks? Või hoopis profülaktika mõttes, lihtsalt parema olemise heaks? Vähemasti mulle mõjus see teraapiliselt. Sel päeval, kui etendust vaatama läksin, oli lõpuks lumi maha tulnud. See sobis lavastusega hästi.

PS Lugesin lavastuse „Невесомость“ kohta ka Kinoteatri eksperimendi osalise Alissija-Elisabet Jevtjukova muljeid. Meenutuseks: varem vaid kahel korral teatris käinud neiu vaatab 2018. aasta jooksul ära kõik Eestis professionaalsete teatrite välja toodud lavastused. Selle lavastuse puhul kirjeldab ta, kuidas püüdis alguses toimuvat mõtestada, siis laskis sellest lahti ja nautis etendust. Minu meelest igati eluterve arusaam, ja mõtlesin, et kui ma juba siin kirjutan, et Stepanovi lavastust soovitada, soovitan siis sama soojaga ka Alissija muljetel silm peal hoida (http://eksperiment.kinoteater.ee/).