Siil läks üle õue

„Arvamusliider ja armuke“ näitab, et arvamusliider võib olla igaüks, vähemalt iseenda meelest.

PIRET KUUB

Roman Baskini monolavastust „Arvamusliider ja armuke“ vaadates tekkis mul vägisi vaimusilma kujutluspilt küllaltki kokkukuivanud sidrunist, kust pigistamisel nõrgub imekombel ikka mahla välja. Midagi samasugust sünnib ka lavastusega: peaaegu puuduvast struktuurist tuleb näitlejal välja võluda mingi idee või sõnum või alltekst, vormida eimillestki midagi, mis kummalisel kombel üldjoontes ka õnnestub. Ülesanne ei ole kergete killast ja igaüks sellega niisama lihtsalt toime ei tuleks – selleks peab olema karismaatiline inimene ja huvitav näitleja.
Juubelikavast välja kasvanud lavastusel puuduvad kõikvõimalikud klassikalisele dramaturgiale omased komponendid, nt narratiiv, sündmused, loo areng, kulminatsioon, värvikad karakterid jne. Õigupoolest ei anna materjal näitlejale kuigi palju mänguvõimalusi, millest kinni haarata. Toomas Kalli tsitaatidel põhinev lavastus sisaldab pelgalt ühe arvamusliidri lõppenud aasta päevikukatkeid, mida publikule ligi poolteist tundi kestva esituse vältel ette loetakse. Ainuke pisut pöördelisem käik süžees on telefonikõne, kus peategelasel palutakse raadiosaates ettekandmiseks välja valida oma olulisemad kirjapanekud. Vähemalt siinkohal oodanuks ühe tähtsust täis arvamusliidri sulest mõnevõrra vürtsikamaid tsitaate, kui uudiste väljavõtted ajalehest X või argised mõttemõlgutused kellegi suvalise inimese Y päevikust. Paljud etteloetud laused ei pretendeeri tõepoolest millelegi enamale kui kuivadele faktidele, mis meenutavad eelmise aasta poliitika- ja kultuurielu, seda enam et suur osa inimestest on niikuinii toimunuga ammu kursis. Teksti teravus aidanuks omakorda kaasa karakteri jõulisemale esiletõusule. Väike huumorivarjund ei jää küll tulemata, aga mõju olnuks vahest efektsem, kui arvamuse ja isikliku suhte osa saanuks tugevam: mahlakam, iroonilisem, ärapanevam.
Kõigele vaatamata suudab Baskin lausa imetlusväärse kergusega panna publiku kaasa elama oma tegelase mõttekäikudele ja tegevuse tagamaadele, pigistada huumorikübemeid välja isegi sealt, kus need iseeneslikult tõrguvad tulemast, kanda endas üleolevat suhtumist ja külvata irooniat möödunud seikadele. Tänu sellele säilib pinge kuni etenduse lõpuni. Seega ei paku lavastuse ainestik küll üllatusmomente (uut või ootamatut infot või selle omanäolist tõlgendust), kuid seda olulisemaks muutub serveerimine, mis just tänu näitleja pinge hoidmise oskusele osutub oodatust mõjusamaks.
Seejuures ei saa rollisoorituse puhul rääkida kardinaalsest ümberkehastumisest. Vastupidi, Baskini mängitav tegelaskuju baseerub peamiselt näitleja enda hoiakutel ja maneeridel, mis omakorda muudab kogu esituse äärmiselt orgaaniliseks. Hästi on tabatud tegelasele omane teatav pettumuse ja nõutuse alatoon nii ühiskondlikus kui ka isiklikus elus, kusjuures viimase puhul muutub oluliseks eeskätt kurb tõsiasi, et tema enda isik on jäänud meedia huviorbiidist välja. Lõpuks jääb üsna irooniliselt kõlama noot, et valiku tegemine osutub oodatust palju raskemaks, justkui ei olekski lõppenud aastast midagi olulist välja tuua – vähemalt mitte midagi sellist, mida sobiks raadios ette lugeda. Jääb mulje, et midagi märkimisväärset ei olegi toimunud, ei poliitilises-kultuurilises ega isiklikus sfääris, ainult tühikarglemine ja mõttetu vahutamine. Tõepoolest, kui kuulata noid etteloetud, enamasti seest õõnsaid tsitaate, on vägagi mõistetav, miks tegelane ei suuda välja valida midagi kaalukamat kui „siil läks üle õue“.
Peale valiku tegemise köidab tähelepanu külalise (armukese?) ootus, kes kuni etenduse lõpuni jääbki saabumata. Lootus, mis seguneb järk-järgult süveneva pettumusega, võimaldab näitlejal mängida kodus üksi veini trimpavat intelligenti, kelle kujuteldavateks kaaslasteks osutuvad Eduard Vilde,
A. H. Tammsaare ja Heinz Valk.
Eriti iseäralikuna mõjub aga tänapäeva tehnikaajastul nüanss, et arvamusliider on päevikut pidanud perfokaartidel. Vägisi kipub tahtmine seda tõlgendada kui märki, et tegelane on kuhugi teise aega pidama jäänud. See omakorda pakub mõtlemisainet, kuidas saab ajaga mitte kaasas käiv inimene olla arvamusliider. Või kes üldse peaks olema see ainuõige arvamusliider? Nii jääb lavastuses kõlama paradoksaalne mõte, et arvamusliider võib õigupoolest olla iga inimene, vähemalt iseenda meelest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming