Teater kui kirjanduslik teejuht

Margot Visnap

20 aastat teater Variust koos Eesti ja Põhjamaade kirjandusega „Arbujad”: Heiti Talvik, Paul Viiding, Mart Raud ja Bernard Kangro.

Esmaspäeval tähistab teater Varius Kirjanike Maja musta laega saalis oma 20. sünnipäeva teatraliseeritud õhtuga „Mis on meist alles„, mis võtab kokku paarikümne aasta jooksul tehtu. Ja tehtut pole vähe: Variuse lavastustes on elustunud minevikutegelased nii Eesti kui ka Rootsi, Taani ja Norra kultuuri- ja kirjandusilmast. Ikka teatri särava, väsimatu ja entusiastliku liidri Heidi Sarapuu juhatusel. Kust võtab Heidi Sarapuu visaduse, millega läbi kahe aastakümne vedada teatrit, kirjutada teatritekste ja neid lavastada, innustada uusi tegijaid Variuse lavastustega liituma, sellele annavad vastuse ilmselt Variuse lavatööd. Neist aimdub alati siiras ja pühendumuslik soov midagi oma publikule teada anda, meie endi või naabrite kultuurilugu tutvustada. Praegu võtame iseenesestmõistetavalt meie teatrite repertuaari ilmunud kultuuritegijaid käsitlevaid teatritekste, ometigi on Varius  ja Heidi Sarapuu juba kaks aastakümmet seda tänuväärset valgustuslikku ülesannet täitnud.

Variuse esimene suurem töö, 1988. aasta veebruaris esietendunud „Arbujate aegu„ saavutas toona enneolematu menu (kokku anti 32 etendust) ja pani tõenäoliselt püsiva aluse teatri edaspidisele tegevusele. Publiku ja avalikkuse soe poolehoid innustas jätkama ja tänaseks on variuslaste egiidi all vaatajani jõudnud üle 30 lavastuse. Alustanud harrastusteatrina, on Varius aasta-aastalt professionaliseerunud, ometigi on säilinud just harrastusteatrile omane ind, pühendumuslikkus– omamoodi Variuse võluv kaubamärk. Hämmastav seejuures, et on suudetud püsima jääda, kuigi elatakse „õhust ja armastusest„ – teatrite rahastaja kultuuriministeerium võtab Variust kui enesestmõistetavat nähtust, mis peab hakkama saama ilma riigi toeta (mingeid raasukesi on vist siiski poetatud). Sellest võib välja lugeda suhtumise: „Kui on enne hakkama saadud, siis saavad nüüdki!„ Näitekunsti sihtkapital toetab meelsasti suvelavastusi, mille hulgas nii mõnegi eesmärk on eelkõige publiku meelt lahutada ja vaatajailt raha sisse kasseerida. Kas asjaolu, et Varius tegeleb kultuuri- ja kirjanduslooga, mängib väikestes saalides, tuleb rahajaotajate silmis lugeda teatri puuduseks? Marginaalne, nurgatagune nähtus see meie kultuuri- ja kirjanduslugu? Vägagi tabavalt on sõnastanud Jan Kaus mõned aastad tagasi Sirbis Variuse olemuse: „Võib arvata, et Variuse pretensioonitus, paljuski välismaailma poolt peale sunnitud marginaalsus, on nende loomelaadi ja eneseväljenduse justkui painetest vabastanud. Tähtis pole nende puhul ükskõik mis valdkonnas aasta parimate nimekirja jõudmine – see tundub olevat keldritrupi jaoks vähetõenäoline – , vaid olemasolu ise. Tõsiasi, et nad tegutsevad, mõjub tillukese imena.„ (Sirp 1. III 2002).

Tilluke ime kestab aga edasi!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming