Keeleõppijale kirjas ja kõnes

Võõrkeelse ja emakeelse kõneleja põhisõnavara kattub üldjoontes, kuid see omandatakse isemoodi.

AILI KÜNSTLER

Populaarse sõnaraamatu teise trükiga koos on valminud ka veebiversioon, kus saab inimhääle salvestistena kuulata märksõnade põhivormide hääldust ja EKI kõnesüntesaatori abil kõiki näitelauseid ning vaadata käänd- ja pöördsõnade kõiki vorme.

Populaarse sõnaraamatu teise trükiga koos on valminud ka veebiversioon, kus saab inimhääle salvestistena kuulata märksõnade põhivormide hääldust ja EKI kõnesüntesaatori abil kõiki näitelauseid ning vaadata käänd- ja pöördsõnade kõiki vorme.

Selle aasta märtsis ilmunud „Eesti keele põhisõnavara sõnastik” on olnud eesti keele õppijate seas nii populaarne, et oktoobri lõpus tuli välja juba teine trükk koos veebiversiooniga, mille leiab Eesti Keele Instituudi kodulehelt aadressil portaal.eki.ee. Sõnastikus on 5000 eesti keele olulisemat sõna ning see on mõeldud algajale ja edasijõudnud keeleõppijale, kel käes A2- või B1-keeleoskustase. Mitmendas klassis on eesti emakeelega laps neil tasemetel? Kas võõrkeelse inimese ja eestlase põhisõnavara kattub?

Jelena Kallas, põhisõnavara sõnastiku projektijuht: Tänapäeva teise keele ja võõrkeeleõppe metoodika üks lähtealuseid on keeleoskustasemete sõnavaraloendid, mis peavad olema aluseks nii õppesõnastike kui ka keeleõpikute ja testide koostamisel. Sõnavarapädevuse arendamine ei tohi olla intuitiivne, on vaja süsteemset ettekujutust, milliseid üksiksõnu, püsiühendeid ja väljendeid peab keeleõppija teatud keeleoskustasemel valdama. Keelt algtasemel valdava inimese sõnavara on umbes 1500–2000 sõna, kesktasemel umbes 5000 sõna ja kõrgtasemel üle 8000 sõna. 5000 sagedamat sõna katavad üldjuhul umbes neli viiendikku tekstide sõnavarast. Neid sõnu nimetamegi põhisõnavaraks. Sellest hulgast peaks piisama, et saada hakkama igapäevastes olukordades.

Võõrkeelse ja emakeelse kõneleja põhisõnavara kattub üldjoontes, kuid see omandatakse isemoodi. Emakeelse kõneleja, ka koolilaste sõnavara ulatus on väga individuaalne. Siin ei rakendata võõrkeeleoskuse mõõtmiseks mõeldud meetodeid.

Kuidas vormub põhisõnavara kogum? Vaatasin just „Aktuaalset kaamerat”, kus oli juttu metssigade sigadustest. Lõin otsisõnaks sisse „metssiga”, aga see sõna põhisõnavara hulka ei kuulu. Sest pole küll lugu, sest veebiversioonis on valida hulk sõnaraamatuid, kust selle sõna leiab.

Sõnade valiku kriteeriumiks oli nende esinemissagedus korpuses ning vajalikkus igapäevases suhtluses. Põhiallikaks oli eesti keele koondkorpus, mille suurus on 250 miljonit tekstisõna. Korpuse töötlemisel kasutasime ka korpusleksikograafilist tarkvara Sketch Engine, mille abil saab analüüsida iga sõna ja selle vormide esinemissagedust korpuses ning tuvastada automaatselt koos esinevaid sõnu ja grammatilisi konstruktsioone. Lisaks panime juurde sõnu, mis korpussageduse põhjal sisse ei tulnud, ent on igapäevatoimetuste aspektist olulised. Sellised sõnad olid näiteks tolmuimeja, pesumasin, pott. Üritasime valvsad olla ka tehnika arenguga seotud sõnade suhtes. Nii tulid sisse sellised sõnad nagu koduleht, wifi, ID-kaart. Puhtalt sagedust arvestades mahuksid metssiga ja sigadus pisut suurema, nt kõrgtaseme sõnavalikuga sõnastiku sisse, umbes sama sagedusega on näiteks ka mätas, segakoor, laotama jms sõnad, mis samuti sellesse sõnastikku ei mahtunud.

Kodusiga on pildilehel küll kindlalt olemas. Pilte vaadates kerkis samuti põhisõnavara sisu küsimus: toit, linnud, putukad ja köögiviljad (kuigi redis on kaalikast suurem joonistatud) on Eestis tavalised, loomade ja puuviljade hulgast leiab aga eksootilisigi. Putukate seas näiteks lutikat ja kirpu pole, prussakas on, pildilehtede hulgas leiab ka tähtkujude oma.

Pildilehed on koostatud temaatiliste rühmade kaupa, et tõhustada sõnavara omandamist. Pildid aitavad ka aru saada sõnade tähendusest. Näiteks kirp on defineeritud kui väike putukas, kes toitub loomade või inimeste verest ja hüppab kõrgele. Sellest seletusest peaks piisama ilma pilditagi. Lutika esinemissagedus korpuses on kirbust peaaegu kaks korda väiksem, seega jäi see märksõnastikust kõrvale. Tähtkujude nimetused on aga päevalehtede ja meelelahutusmeedia lahutamatu osa.

Õppelehtede järgi tundub, et eelis­asendis, esimesena on pakutud just kõnekeelsemat kasutusvarianti, s.o nii, nagu rahvas räägib (ma olen kuusteist, ma sooviksin arvet, näeme!, olen loengus jms). Kõnekeel muutub ju teatavasti väga kiiresti, viimasel ajal aga eriti kiiresti. Kas kõnekeelsus on olnud taotlus ja kui sageli kavatsete õppelehtede tekste muuta?

Õppelehtede koostamisel oleme üritanud näidata kasutajale erinevaid registreid, nt e-kirja puhul on olemas nii ametlike kirjade näidised kui ka kolleegidele ja sõbrale mõeldud kirjad. Eeldasime, et kasutaja tahab õppida loomulikku keelt ja kõlada võimalikult emakeelse kõnelejaga ühtemoodi. Sageli on antud paralleelsed variandid, sh ka kõnekeelsem variant, mis on tihtipeale tegelikus kasutuses kõige sagedasem. Praegu me õppelehtede teksti muuta ei plaani.

Kas põhisõnavara veebiversiooniga on nüüd liidetud kõik sobivad elektroonilised sõnaraamatud või peaks neid veel olema? Millist tüüpi õppesõnastikke võiks veel olla? Miks on esindatud just inglise-eesti masintõlkesõnastik?

Elektrooniline õppeleksikograafia liigub praegu selles suunas, et õppesõnastikud ei ole omaette kodulehel, vaid on suuremate keeleõppeportaalide osa. Samast kohast peaks keeleõppija leidma ka õigekirjakontrolli, grammatikareegleid, korpuse näiteid, tõlketeenuse, keelenõu jne. Teiseks peaks olema koostatud n-ö õppesõnastike komplekt, mis on suunatud algajatele, edasijõudnutele ja vilunud keeleõppijatele. Iga järgmine sõnaraamat pakub eelmisest rohkem infot märksõnade kohta, suureneb ka märksõnade arv ise. Seega plaanime tulevikus kindlasti ka vilunud, s.t B2- ja C1-keeleoskustasemega õppijale suunatud sõnastiku väljaandmist.

Põhisõnavara sõnastikuga on praegu ühendatud ainult Eesti Keele Instituudi sõnaraamatud, võime arvestada vaid nende allikatega, mis on loodud meie asutuses.

On juhtunud, et ma pole tehniliste takistuste tõttu veebisõnaraamatuid kasutada saanud ja siis on hea lauanurgalt paberväljaanne haarata. Kas raamatu teine trükk on samasugune nagu esimene?

Jah, parandusi on minimaalselt.

Millised lisavõimalused on veebisõnaraamatuga juurde tulnud?

Tahan esile tuua neli olulisemat asja. Esiteks saab inimhääle salvestiste abil kuulata märksõnade põhivormide hääldust ja EKI kõnesüntesaatori abil kõiki näitelauseid. Teiseks saab vaadata käänd- ja pöördsõnade kõiki vorme. Kolmandaks saab päringuid teha nii algvormi (nt minema) kui ka üksikute sõnavormide (nt lähen) kaudu. Viimaks saab sõnastiku sees igale sõnale klõpsates selle tähenduse järele vaadata. Need on uuendused, mida varem pole eesti leksikograafias rakendatud.

Veebisõnastik pakub ka meelelahutust: sõnastiku kasutaja saab mängida sõnade äraarvamismängu, mis teeb keeleõppimise lõbusamaks.

Liides ei paista olevat mõeldud algajale keeleõppijale …

Jah, pärast seda, kui sõnastiku elektrooniline versioon oli avalikustatud, saime tagasisidet, et sõnastiku tutvustus, kasutusjuhend ja õpetus võiksid olla ka teistes keeltes. Detsembri algusest on nüüd võimalik liidese keelt vahetada, valida eesti, vene ja inglise keele vahel.

Kuna tegemist on ükskeelse õppesõnastikuga, siis eeldame kasutajalt vähemalt A1-tasemel keeleoskust ja esialgseid teadmisi eesti keele grammatikast. Oleme üritanud hoida teksti ja grammatilise info esituse võimalikult lihtsana, nt sünonüümile osutab viide SAMA MIS, rektsiooni kirjeldame küsimuste abil, nt usk kellesse-millesse, arutama mida jne. Jälgisime, et sõnastikus oleks kasutatud ainult neid sõnu, mis on märksõnastikus olemas, nii et vajadusel saab võõra sõna järele vaadata.

Peab ütlema, et Eestis pole ükskeelsete õppesõnaraamatute traditsiooni, kasutajad on harjunud kakskeelsete tõlkesõnastikega.

Kui teiskeelsetele mõeldud põhisõnavara veebiväljaannet klõpsutasin, süvenes minus kui keeletoimetaja kogemusega inimeses veendumus, et see kuluks sama hästi ära ka emakeelsele õppurile, lausa igale keeletarvitajale, kes kipub järjest rohkem tegema emakeeles kirjutades samu vigu nagu inglis- või venekeelne inimene. Kas ka eesti emakeeleõpetajad on selle kasutamise vastu huvi tundnud? Olete ju sõnastiku kodulehel julgelt kirja pannud, et „sõnastik aitab nii algajal kui edasijõudnud keeleõppijal eesti keeles õigesti rääkida ja kirjutada”, kartmata sõna „õigesti”, mida keelekorraldajad viimasel ajal pelgavad suhu võtta.

Tahtsime osutada, et sõnastikus on välja toodud veaohtlikud kohad: kas õige on käima kuhu või kus, minema mida tegema või mida teha, kas hüpan või hüppan, kas hüppan üle mille või üle mida jmt. Keskendusime eeskätt sellele, mis on eesti keele kui teise või võõrkeele õppijale keeruline. On loomulik, et mõned murekohad on emakeelsel õppijal samad. Sellised üksused on näiteks rektsioon (toetume millele, mitte millel) ja paronüümid (maks ja makse). Siiski on sõnastikus palju materjali, mis emakeelsele kõnelejale tavaliselt raskusi ei tekita, nii et eelkõige on sõnastik mõeldud ikka eesti keele kui teise või võõrkeele õppijatele.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming