Paaris ja paaritu

Monia Chokri: „On suur küsimus, kas suudame omaenda ühiskonnaklassist väljuda, et suhtes õnne leida.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Monia Chokri alustas näitlejana selliste tuntud Québeci filmitegijate nagu Xavier Dolani ja Denis Arcandi filmides, ent liikus siis ka ise vaikselt lavastamise suunas. Nüüdseks on tema kontol juba kolm head täispikka filmi. Neist viimases, praegu kinos jooksvas „Armastuse olemuses“ otsitakse just seda, mida pealkirjas mainitud, ja tehakse seda pealtnäha romantilise komöödia žanri raames. Selle žanri piirest on küll välja murtud, astutud suurema sügavuse suunas.

„Armastuse olemuses“ on päris meeldejäävalt kasutatud nii kaameranurki kui ka montaaži. Kui palju te tehnilisele teostusele mõtlesite ja oli teil filmi tehes mõttes mingi kindel esteetiline lähenemine?

Mängisin palju mõttega, et „Armastuse olemus“ võiks olla üles võetud loomadoki stiilis. Teate küll, alati on loomadest rääkivates dokumentaalfilmides kujutatud seda, kuidas nad jooksuajal üksteise ümber tiirutavad ja üksteist välja valivad. Mõtlesin, kuidas seda ära kasutada, ja tulin pika objektiivi peale, suumimisele. Tahtsin ka toonilt midagi väga pehmet ja sensuaalset. Selle kõige ärgitamiseks vaatasin üle palju Robert Altmani filme, sest tal tuleb see hästi välja. Ta suumib palju sisse ja välja ja kasutab balletilikku liikumist. Nii panin ka mina kokku oma misanstseeni.

Mulle meeldib väga, kuidas te terve filmi vältel tooni valitsete: meelitate alguses kergemaga ligi ja siis pöörate vaikselt mõtlikumas suunas. Kui kindlalt teil oli endal plaanis valitsev emotsioon kontrolli all hoida?

Ma kirjutan nii, nagu elu on: vahel on naljakas, siis dramaatiline. Ma ei tahtnud kuskile kinni jääda ega teha lihtsalt komöödiat või ainult draamat. Valin alati selle tooni, mis tundub sobivat vastavale stseenile, nii et mõnikord lähen väga koomilisest olukorrast otse üle arutelu juurde, et ämm on kaotanud oma abikaasa Alzheimerile. Nagu ma ütlesin – nagu eluski.

Kui palju te „Armastuse olemusse“ omaenda kogemusi sisse panite?

Ma vaatlen elu päris palju. Nagu minu mängitud Françoise’il filmis ei ole ka minul lapsi, Sophiat vaevavad paljuski needsamad küsimused, mida ma ka iseendale esitan. Kirjutades püüan silmitsi astuda oma väärtushinnangutega ja mõista, kas see, mida ma enda kohta arvan, on tõene või mitte. Naljakas, et seda ikka küsitakse ja tahetakse hirmsasti teada, kui mitu protsenti autorit filmis on. Lõppude lõpuks on see mängu­film. Ma pole enesestki mõista olnud kunagi filosoofiaprofessor, nii et kokkuvõttes on tegu väljamõeldisega.

Aga kogemused armastuses?

Ma kirjutan sellest, mida olen ise läbi elanud, aga ka sellest, mida enda ümber tähele panen. Minu tegelane Françoise on paari-kolme mulle tuttava paari segu.

Te valisite romantilise komöödia, kuigi järjest rohkem räägitakse, et selles žanris veel midagi huvitavat korda saata on äärmiselt keeruline. Kui palju mõtlesite sellele, mille üle üldse võib nalja teha?

Selle filmi kavandamisel tuli olla väga delikaatne, sest võtsin teemaks keskklassi, mida ma tegelikult ei tunne. See pole minu klass: pigem samastun Sylvaini, füüsilise töö ja maapiirkondade rahvaga. Mulle oli keeruline keskklassi kujutada, sest ei tahtnud seda pilgata. Hakkasin viis aastat tagasi stsenaariumi kirjutama ja olin alguses küll mitte küüniline, sest künism mulle ei meeldi, aga humoorikam. Rohkem oli jämekoomikat, aga seda lõpuks eriti filmi sisse ei jäänud. Näiteks, kui Sophia esimest korda ämma kohtab, annab too talle klaasi veini. See vein Sophiale ilmselgelt ei meeldi ja algselt seisis käsikirjas, et Sophia valab veini vargsi lillepotti. Siis aga mõistsin, et see mõjub liiga üleolevana, ja ma ei tahtnud seda kasutada. Vahetasin osa jämekoomikat õrnuse vastu ja see oli minu arvates hea otsus. Kartsin seda alguses, sest olen end alati pigem naljatlejaks pidanud. Peidan end komöödia taha, et mitte inimestele näidata oma tegelikku mina. Õrnus on väga keerukas asi ning tunnen end seda kujutades justkui alasti, aga lõpuks saan ma niimoodi vaatajaga parema kontakti.

„Armastuse olemust“ võib vaadata ka kui hoiatavat lugu klassivahe ületamisest, mis lõpuks midagi head ei too. Kas teil oli ka see mõttes?

Jah, see kõnetab kindlasti klassivahe teemat. Paari mõiste on poliitiline mõiste, pigem ühiskondlik kui armastusel põhinev konstruktsioon. Teatavasti sai armastusest paarisuhte tavapärane ja loomulik osa alles seitsmekümnendatel, mitte varem. Inimkonna ajaloos on abielu olnud mingit tüüpi liit, kas rahaline või perekondlik, millel pole olnud armastuse või ihaga tihti midagi pistmist. Statistiliselt astub vaid 6% inimestest suhtesse mõne teise ühiskonnaklassi esindajaga. Nii et on suur küsimus, kas suudame omaenda ühiskonnaklassist väljuda, et suhtes õnne leida. Paar on ka mõiste, mille tihti defineerivad teised, väljaspool seisjad, kes panevad paika, kas tohib kellegagi suhtes olla või mitte. See on ka Sophia ja Sylvaini lugu – nad ei arvesta oma keskkonnaga.

Kas armastus peaks siis olema midagi vabamat, vältima seotust?

Armastus on kindlasti vabam kontseptsioon kui paar. Paar ei ole vaba. Veel üks statistiline näitaja ütleb, et pärast 50. eluaastat elab hämmastavalt suur hulk naisi omal valikul üksi, väljaspool paarisuhet. Tohutu hulk, 70% kandis. See ütleb nii mõndagi selle kohta, kuidas naised paarisuhet näevad: nad ei taha öelda ära armastusest, aga on valmis pöörama selja paarisuhte struktuurile. Nad on sellest väsinud. Nii Sophia kui ka Sylvaini ema on filmis samuti üksi. Nad on koondportreed naistest, keda ma tunnen, ja enamik mu tuttavaid naisi ongi selles vanuses üksi. Ning sellel on põhjus.

Teete filme prantsuse keeles ja tihti ka Prantsuse kaastootjaga. Kas Québeci ja Prantsusmaa filmitööstus on väga erinevad?

Prantsusmaa ühiskond on hierarhiline, Québeci oma aga kindlasti mitte. Meie ühiskondlikud suhted on pigem horisontaalsed kui vertikaalsed, isegi, ma ütleksin, väga tasapinnalised! Võimu näitamine ja jõhkrutsemine ei tule meie filmitööstuses töösuhtes kõne allagi. Me väärtustame väga heatahtlikkust, pehmust, suhtlemist, austust. Prantsusmaal valitseb geniaalsuse müüt ja alluvatega toorutsemine on tavaline – ja mitte ainult filmivallas, vaid kogu ühiskonnas. Peaaegu nagu džungel: kui esimesena ei löö, siis lüüakse sind. Ja kõik suhted on sellised: kes esimesena lööb, sellest saab võimukas juht.

Te olete „Armastuse olemuse“ peaosalise Magalie Lépine-Blondeauga parimad sõbrad. Kuidas ülejäänud võttegrupp kokku tuli?

Magalie valisin muidugi kõigepealt. Sylvaini ossa otsisin kedagi, kes oleks aupaklik ja õrn. Olin Pierre-Yves Cardinaliga koos töötanud näitlejana, mängisime ühes Québeci teleseriaalis paari, nii et mul oli temaga olemas isiklikku laadi kontakt ning ma teadsin, et ta on just niimoodi aupaklik ja õrn, nagu vaja. Ta oli võtte ajal Magaliele väga hea partner. Nende koostöö oli nii iseenesestmõistetav ja lihtne ning nad olid koos ekraanil nii seksikad ja sensuaalsed, et olin kindel, et publik armub neisse samuti esimesest hetkest.