Veel tund kõigile pähekulunud pajatusi ja pillilugusid?

Volmer on saanud tükikese monumenti ja meie tunnikese vitamiinilaksu ja teadmist, et ehkki jamad ei lõpe, loivame siiski edasi.

VALLE-STEN MAISTE

Dokumentaalfilm „Jumalaga rock’n’roll. Hardi elu esimene jagu“ (Traumfabrik, Eesti 2023, 62 min), režissöörid-stsenaristid Kiur Aarma ja Hardi Volmer, produtsent Kiur Aarma.

Kooli algusega käsikäes on kinno jõudnud bildungs-dokumentaal, igavese puberteedi võrdkuju Hardi Volmeri kujunemisautobiograafia, mis tehtud koos Kiur Aarmaga. Kultuuriasutusse sisenesin eelmuredest kantuna. „Jumalaga, rock’n’roll!“? Mida siis veel üks voluumen „eesti muusikute uskumatuid seiklusi nõukaajal“ meile anda võib?

Oleme ju juba lugenud küll neid lugusid Grapsist kasahhitaridega Interhotellis, Ada Lundverist „tutid, tissid traksi“ hõikamas ja bassimeestest Reet Lapeteust vaadates pihku löömas. Enamik sellest lektüürist on tüütu haltuura ja need paar köidet, mis seda pole, räägivadki juba kogemata Singer-Vingerist (SV). Volmeri filmi mitmed naljad nagu suveniirivahetus „tundmatute bussi topitud ameeriklastega“ (Red Hot Chilli Peppers) kattuvadki Mihkel Raua suurepärastes raamatutes korrutatuga.

Kas sellele kraamile on veel midagi lisada? Kas räägime taas 1980. aastate estraadihuviliste obsessioonidest? Tänapäeva lapse hinge koormavat küsimus, mida temast ühismeedias arvatakse. Ent Nõuka-Eesti laululembest noorukit painas soov jõuda Tartu muusikapäevadele või selle aftekale ning see, mida arvasid temast Riho Sibul, üle mõelnud muusikaajakirjanikud ning estraadi instrumentalistide meistrivõistlustena käsitlev žürii.

Ohtrate mälestuste põhjal võime öelda, et Tartu kevade surutisõhkkond vajanuks laste- ning vaimse tervise ombudsmanide sekkumist. Niisuguseid ametid aga tol ajal ei olnud. Mihkel Raud sai püünele pürgimise valu ja pisarad valada naabrinaise Els Himma sülle, loomenoorte enamiku rehabilitatsiooni- ja emantsipatsioonivormiks jäid aga Sittade bändide liikumine ja festivalid. Nagu koduvägivalla õpikunäide, tegeleb Raud nüüd ise innukalt lauljaks kippuvate lumehelbekeste kiusamisega.

See ongi juba ka kiusu väärajate tähelepanu pälvinud, ja tore on. Kuid seepärast, et Volmeril ei õnnestunud 1985. aastal Turistiga muusikapäevadele saada, ei viitsi küll enam krokodillipisaraid valada. Oli ta ju sinna saanud nii 1983. ja 1984. aastal ning ka 1985ndal õnnestus üles astuda küll mitte Turistiga, aga aborigeeni, jakuudi ja aedniku osas kellegi noore helilooja (Alo Mattiisen) suurvormis.

„Profid“ lämmatavad loote

Suur osa Volmeri kaasteelisi Oleg Sõlest Villu Tammeni ei pääsenud vist kunagi kummaliste ja ahistavate sissepääsumehhanismidega Vanemuise laboratooriumisse esinema ega küllap kuulamagi, samuti nagu 99,99% normaalseid inimesi. Aga ei ulutud. Elati edasi ja tehti muusikatki, elavamaltki kui SV. Sest kogu austuse juures – SV ongi ju natuke surnult sündinud ja elutult vegeteerinud bänd ning loode ehk uppuski just Tartu musapäevade vaimsuse ja instrumentaalseid võidukatsumisi hinnanud žüriide mõjul.

Kui mina 1980. aastate keskpaigas SV kontserdile jõudsin, olid tunnid igatahes juba läbi. Spordilaagris pöörles meil 1985. aastal kassett, kus oli Turisti kaheksa klassikalist pala (teisel küljel oli Propelleri kontsert). Samal sügisel õnnestus hankida lint Päratrusti kontserdiga, mille vaimsust kogesin elavalt Jaak Arro Vanemões. Nende kogemustega võrdset laululendu ja luulelusti ei kohanud SV esinemistel iialgi.

SV tugitalad Roald Jürlau ja Mihkel Raud ning Päratrust ja Volmer tiksusid estraadil erinevate hoiakutega. Noor Mihkel, nagu tema memuaaridest teame, osales justkui mingis popp ja edukas olemise võidujooksus. Kui lahe oli parasjagu punk, siis pandi punki. Kui oli nii, et hevi tuleb, hevi tapab, siis viljeleti pillikeeltel näpuvägistamissporti. Seejärel oli moes must- ja prügi-metal ja üritati seda. Ning muidugi taheti mängida nagu Radar ja Kaseke, sest nii sai levipäevade žüriilt pai.

Volmer seevastu oli küll isa Omari jälgedes samuti mitmekülgselt andekas renessansiinimene, ent lähtus vähem väliste autoriteetide survest. Volmeris ei olnud nii palju wannabe’d, ta ei unistanud nahast ja needist ja hevimeheks olemisest, kui mood vastavas suunas kaldus, vaid lähtus sisemistest huvidest ja kogemusest, katsetas teatraalsuse ja etenduskunstide, aga ka juurdelõikamise ning rätsepatöö vallas, uuris etnot jne.

Kuid Volmergi ei suutnud vastu panna surutisele, mille kohaselt levikunsti etaloniks olid jazzprogefusion ja Kaseke. Dilede, s.t asjaarmastajate leeri kuulumise üle hädaldas ta Turisti päevadel ühtevalu ja selle puuduse kallal asusid Roald Jürlau ja „keegi noor, aga juba viinakuradist kiusatud kitarrist“ (nii meenutab Volmer filmis Rauaga tutvumist) SVs usinasti, ehkki nimetatud kuradist tingitud tagasilöökide saatel tööle.

Algus oli muidugi fantastiline. Umbes viis Jürlau lugu („Kodusõda“, „Aino“, „Säng-selg silm“, „Samba“, „Ei midagi erilist“) rabasid jalust ja helisevad koos Turisti pärandiga rahva ala­teaduses ning hinges enam kui esimese ja teise ärkamisaja isamaalaulud ja miski muu. Kolm viimasena nimetatud pala olid lisaks suurepärasele tekstile ka huvitava ja paljulubava seade ja helikeelega. Kuid siis kiiluti ka kinni. Samade vanade lugude suvaline kuhjamine järjestikustele plaatidele. Vägistamine, ülemõtlemine, tühjus, kõrb.

35 aastat limbot

SV probleem on ju avalik, kõigile teada. Selleks ei ole lõputu kõrvalejätmine ja ärakeelamine diletantluse ja ideoloogilise õõnestustegevuse tõttu, millest Volmer kangesti pajatada tahab. Karjus ju noor Hendrik Saller Propelleri mässu järel otsesõnu: „Me peksame armutult vaenlasi / neid juba on otsatuma palju / vaid süütuid armsaid eestlasi / ei puutu me, sest kord on valju.“ Midagi ei juhtunud, peagi esines Generaator M televisioonis.

Volmeri paar „süsteemikriitilist“ teksti defitsiidist, bürokraatiast ja „Taani uputusest, kui meitel on aeg suur“ organeid ei ärritanud. Satiir oli igapühapäevane meelejahutaja rutiin. Jaan Koha militaarpatriootilisi pioneerilaule („Meie samm on nagu äike, kui riviõppuseks läeb“) väänates oldi veel põranda all ja hiljem olid tekstid juba sedavõrd intellektuaalselt üles köetud, et keegi ei saanud aru, millest jutt („Istun öölambi valgel, ilge ilm“).

SV probleem on 35 aastat limbot, vegeteerimist elavate surnutena. Kui kaua ja mida veel annab 40 aastat tagasi kivvi raiutud kümmekonnast hitist välja väänata? Kas Kiur Aarma toel tõstatub Volmeri autoportrees ka mõni tõeline konflikt, probleem, pingestatud teema? Kas avatakse üllatavaid taustu, seoseid, kontekste? Või tuleb lihtsalt veel tunnike kõigile pähekulunud jahvatamist ja pillilugusid?

Filmis väga ei küsita, kas Volmeril on ka kahju olnud selle pärast, et kuigi Jürlau ja Rauaga muututi tehnilisemaks ja professionaalsemaks, öeldi lahti ka paljust Päratrusti-pärasest. Loobuti etnosugemetest. Loobuti kultuurijäätmete töötlemisest, pungist, paroodiast ja pastišist, glämmist, teatraalsusest, imagoväänamistest jne, mida harrastas hästi edasi Vanemõe-nimeline SV varukollektiiv, mida Jaak Arro, Veljo Vingissaare, Angela Aagi, Hendrik Salleri, Urmas Podneki, Pepe Saare, Ivar Liinevi ja Kojamehe nimelised etenduskunstnikud kohati elusama ja värvikamana hoidsid, kui SV ise olla suutis.

Kui Volmer tahtiski edaspidi etelda, alustada mingit joigu või Päratrusti aegadele ja Vingissaarele omast mölasessiooni, tõmbasid „tehnikud“ Jürlau ja Raud „mõttetule jogale“ lihtsalt traadihelid peale ja tuli „tõsiselt musitseerima“ asuda. Filmi lõpus näeme üht konfliktikest Jürlauga ja seda, et uute aegade alates marssis Volmer bändist lihtsalt minema. Kokku tulid kõik taas varakapitalistlikus vaesuses rohkem nagu selle tõttu, et sital ajal on ka kärbes liha.

Probleemne 2. seeria

Nende vastuolude tuum, nagu üldse kõik probleemne, jääb filmis käsitlemata. Vihjatakse imelisele fenomenile, et ühest pundist sai kaks rokkarit korraga parlamenti. Kuid ei esitata raskeid küsimusi, näiteks seda, et mis meil neist segase maksukäitumisega sotsidest tolku on. Kas neis maksukommetes ei ole võimalik märgata samasugust silmakirjalikkust, mida filmis ja Raua raamatutes pilatakse joomakires bändikaaslaste pealt salaviinaga teenida sooviva Kerstenbecki juures ja mida pole võimalik alla neelata Kaja Kallase puhul?

Autoportreelt ei saa niisuguseid teemapüstitusi muidugi eeldada, ent Kiur Aarma on ju kogenud ajakirjanik. Ehk tõstatatakse need teemad filmi teises jaos, ja kui ei tõstatata, mis seal ikka. Sõda maksude optimeerimisega ei pea keskmisest kehvemal järjel kultuuriinimestest alustama. Ka varakapitalismi vintsutusi näidatakse filmi avaosas minimaalselt. Need on Hardi enda katsumused, mis loomulikult on esitatud läbi eluterve eneseiroonia. Filmi teise peategelase, Hardi isa Omari muredest ei räägita.

Mida ise teeksin, kui avaneks võimalus niisuguse filmi käsikirja kallal toimetada? Võtaksin Simon Reynoldsi postpungifenomenoloogia „Rip it up and start again“ (2005) ja üritaksin SV ja meie kaheksakümnendad sellele taustale vedada? Mõtiskleksin kuidas siinmail suudeti lahendada David Byrne’i paradoks ehk küsimus, kuidas viljeleda artrock’i, kui ollakse veendumusel, et kunst on roki maotu, kenitlev ja elitaarne vastand? Vaatleksin Volmeri kõikumist kahe kuulsa Sire Recordsi artisti Ramonese ja Talking Headsi mõjude vahel?

Aga see oleks veel suurem ülemõtlemine kui Päratrusti dresseerimine Kasekese vahenditega, Siukest kino ei viitsiks keegi vaadata. Ja tegelikult on paljusid Reynoldsi teemasid Volmeri filmis omal moel suurepäraselt käsitletud. Ainult Talking Headsile (keda SV Tallinnas korra ka soojendas) ei vihjatud kordagi. Mingi korralik uue laine, üliõpilas- või alternatiiv-rock’i ansambel SV muidugi ei olnudki. Ei olnud neil Kimi või muunimelist naisbassisti ega -liikmeid, rääkimata Tina Weymouthi uue laine filmidest laenatud androgüünsusest. Selle asemel kõlasid iseäranis ühis­esinemisel Propelleriga räiged meesšovinistlikud naljad.

Talking Headsilt laenasid Volmer & Co. tõenäoliselt siiski üht-teist. Volmer näiteks oma anti-rock’n’roll neatness’i – ontlik-nohikliku naabrionklit meenutava needi ja nahata imagoloogia. Volmeril oli muidugi niisamagi kalduvus Melodija 8-tollistelt plaatidelt Belafonte ja Brasiilia palasid vinnata („Mu elu ja armastus on prügimäel“ jms), ent eksootiliste ja etniliste kihistuste rock’iga liitmise mõtte näib Volmer olevat päritud Brian Eno aegselt Talking Headsilt.

Ka muusikalise ristamine teatraalsega nii, et see mõjub endiselt rajuna, on headsilik. Samuti „kõrgete“ ja „madalate“ kultuurivormide sulatamine, mis Päratrustis omandas lausa kurioosse rafineerimatuse, nii et alustades Tarkovskist, „mida teadagi iseloomustab talumatu igavus“, jõutakse, jumal paraku, persepulgani.

Immitsa ja lähenemislaadi üle ei tulnud kergemuusikasõpradel Nõukogudemaal, kus valdkonnale läheneti teaduslik-pedagoogilisel moel, ju üleliia pead murda. Nagu maestro Valter Ojakääru õpetusest teame, ei pannud „nonett Talking Heads pelgalt rõhku vaimukatele tekstidele, vaid oli seotud ka Aafrikas levinud harjumusega esitada muusikat koos aktiivse liikumisega“. Kõik see tuli kohe üle võtta, nagu ka vanameistri poolt The Stoogesi kohta sedastatu: „muusikaliselt midagi märkimisväärset pakkumata sõimas kasimata tüüp hüüdnimega Iggy laval iseennast ja kuulajaid ning mõnikord olevat ta publiku ees isegi oksendanud“.¹

Headsi asemel Omar

Värskes filmis näidatakse kogu filmi-, teatraalsus- ja eksootikakire allikana aga mitte Headsi, vaid Hardi isa Omarit, mis on muidugi silmi avav ja kena žest, samuti nagu eesti rokiloos teenimatult unustatud Oleg Sõle esiletoomine mõjutajana. Kaadrid, mis räägivad sellest, mida sai Hardi kaasa Omar Volmeri kodust ja kuidas seda vaimsust Pärnu lastegängidega edendati, moodustavad värske taiese huvitavaima kihistuse.

„Jumalaga, rock’n’rolli!“ esimene jagu on reibas ja kogu vaevale vaatamata üldtoonilt helge noorusefilm, mis on väga hästi välja kukkunud. Portreteeritu on teadagi ülisümpaatne ja -värvikas ning taies hoogne, vaimukas ja sisutihe, nii et tänapäeva Kalamaja issidel-emmedel võib nende jaoks kujuteldamatu ja nulltolereeritav ses lustakas loos lausa kahe silma vahele jääda.

Lapsekesed ekraanil ju lihtsalt ei suitseta, vaid korjavad konisid ja tõmbavad end laulupeol apteegist althõlma hangitud droogidega pilve. Peet käib alailma ringi ning rõõmuga avastatakse, et Lätis müüakse poodides õlut ka tiinekatele. Bellamori alla ja veini rindu imenud kõurikutel on kodukliimasse sisseelamine probleemitu, sest emmet tuleb suitsust permanentselt sinises kohvikuatmosfääris kobamisi kohvitamist konjakiga vürtsitavas tädivooris tuvastamas käia.

Kes kurat teab, mis sealt praegusest Kalamajast tuleb, kuid nõuka-Pärnu aguli boheemlaselu on igatahes sünnitanud ühe erakordselt normaalse geeniuse. Ehkki Volmer tegi oma kaubamärgiks neurootilisuse ja tema stiiliks sai neuro-rock, ei iseloomusta teda kõikidele Tartu levimuusikapäevadelt, Nõukogude riigilt ja sõjaväelt ning Voldemar Pansolt saadud löökidele ja vaevale vaatamata kuidagi see vaimse tervise hädade lõputu mülgas, millest väljapääsmatuse pärast nüüd kaeveldakse, kui moodsast inimarengust aru andmiseks läheb.

„Meie sõnum on lihtne – musi ja kalli“ on Volmer ajast aega kääksunud, enne kui Jürlau traadihelid eeslaulja „mõttetu möla“ summutavad. Ja meil on olnud kuum, sire ja seksapiil, vaatamata kogu võõrandumisele ja irooniale, Sangari teksadele ja Marati särgikesele² ning ilma igasuguse Porntube’i, Tinderi, hingamisharjutuste ja tantralaagrita.

Mis siis ikkagi on see dr Pudeli imeravim, mis Volmeri ja SV raugad igavesti noorena on hoidnud? See, mis igal kooliaastal SVd kuulates kõik rõõmsalt pöördesse tõmbab, ei ole olnud süsteemikriitika, vaid omalaadne puberteedirõõmude manifestatsioon. Brežnevi pildiga ühiskonnaõpetuse klassist mingit Benjamin Spocki väänavast perekonnaõpetuse tunnist tulles oli kuidagi tore keksida peol, kui keegi röökis: „Целый день они ебались, Даже в школу не пошли.“

Volmeril on anne leida kõige tarvis metafoore ja kujundeid, mille vaimukus, tabavus, kandvus ja väljendusrikkus kinnistavad situatsioonidele, millest nad on võrsunud, neist üle ulatuva cool’i auraatilisuse. See kaev pole vanast peastki päris kuiv ja väljendub filmiski: „Kui tahta naisi saada, tuleb valida rock“, „Löökpillid on isane värk, olgugi trummar alati kõige taga“, „Bändile andis nime kauplus, mis teenindas Inturisti hotelli, kus kohalikud tüdrukud soome meestega töötavad“ jne.

„Meie populaarsus räägib midagi eesti levimuusika hetkeseisust,“ nendib Volmer filmis. Nii on. Kodusooja levilüürikat on ikka ammutatud kahest ämbrist siltidega „Haigutamaajav“ ja „Punastamapanev“. Muidugi tahad kuulata laule „Sirts oli sire“, „Täna pean mina sambat“ ja „Sängiängiöö“, kui võrdluseks on kõrval „Teineteisele“, „Tükike taevast“, „Hingame uuesti“ ja „Soovin head“ (Tanel Padar).

Hardi Volmer on oma elu monumentaalseks joigunud ja väärib enam kui kes tahes teine kõiksugu monumente, sealhulgas eluloofilmi. Kiur Aarma toel on filmi avaosa suurepäraselt õnnestunud, märkimisväärselt sisutihe, ent samal ajal mõnuga ja kergesti jälgitav. Volmer on saanud tükikese monumenti ja meie tunnikese vitamiinilaksu ja teadmist, et ehkki jamad ei lõpe, loivame siiski edasi, kui toeks on Volmerile omane heatahtlik ja elujaatav (enese)iroonia. Niisugune sügavate kihistuste, ent lihtsa sõnumiga film. Musi ja kalli.

1 Valter Ojakäär, Popmuusikast. Lk 235-236.

2 Niisugust trikotaaži ei leia nüüd enam isegi Oderi äärse Frankfurdi, Białystoki või Ahtme tööriiete täikadelt.