Oleme tunnistajaks palestiinlaste kollektiivsele karistamisele

Topeltstandarditega õõnestab lääs oma visalt kultiveeritud moraalset, inimõiguste respekteerimisel põhinevat positsiooni.

MARTIN AIDNIK

Alates oktoobrist on maailma pilgud pööratud Lähis-Idale. Iisraeli nüüdseks rohkem kui neli kuud kestnud lakkamatu sõjategevus on põhjustanud Gazas enneolematuid purustusi ja inimelude kaotuse. Gaza okupeeritud territooriumist on saanud sõjatanner ning endiselt ei ole näha lõppu palestiinlaste kannatustele. Palestiinlaste elud on ohus kõikjal Gazas. Mitte kusagil ei ole turvaline, pole kohta, mida ei ohustaks Iisraeli raketirünnakud. Üle miljoni palestiinlase on otsinud pelgupaika Egiptuse piiri ääres Rafah’s. Kuid Rafah nagu ülejäänud Palestiinagi pole turvaline. Oleme tunnistajaks palestiinlaste kollektiivsele karistamisele, sõjaväe operatsioonidele, kus puudub eristus tsiviilisikute ja Hamasi rühmituse vahel. Iisrael tegutseb väljaspool igasuguseid rahvusvahelisi seadusi.

Gaza katastroofilised purustused lükkavad ümber väited Iisraeli enesekaitsest. Olukorras, kus on purustatud koolid, ülikoolid, mošeed, haiglad, põgenikelaagrid ja elurajoonid, ei saa rääkida enesekaitsest. Samuti pole võimalik tuua põhjenduseks tunnelite hävitamine, nagu Iisrael sõjategevuse alguses tegi. Iisraelil oleks tõepoolest olnud õigus läbi viia operatsioon Hamasi nõrgestamiseks (Hamasi täielik elimineerimine pole realistlik), selle asemel on aga valitud palestiinlaste kollektiivne karistamine. Iisraeli valitsusel on Gazas kolm eesmärki: kättemaks, sõjaväe prestiiži taastamine ja Benjamin Netanyahu peaministri aja pikendamine.¹ Iisraeli sõjategevuses puudub proportsionaalsus ja tahe säästa tsiviilisikuid. Enesekaitsele rõhudes on sooritatud järjepanu kuritegusid. Palestiina ohvritest moodustavad 70% naised ja lapsed.² Surma on saanud terved suguvõsad. Põlvkond Palestiina lapsi on kaotanud oma vanemad. Ellujäänutel on rasked vigastused. Sõjategevuse tõttu ei jõua Gazasse humanitaarabi. Rahvusvahelised organisatsioonid hoiatavad näljahäda levimise eest. Üle poole miljoni palestiinlase kogeb juba halvavat toidupuudust.³ Sõjategevuse eskaleerumine Rafah’s süvendaks näljahäda veelgi, sest tegemist on peamise humanitaarabi koridoriga.

Gaza on väike, umbkaudu Glasgow’-suurune maa-ala, kus elab üle kahe miljoni inimese. Juba varem on märgitud, et Gaza on justkui vabaõhuvangla. Iisrael on rangelt kontrollinud Gazasse sisenemist ja väljumist ning hallanud territooriumi elektrivarustust ja telekommunikatsiooni. Gaza okupatsioon tähendab, et Hamasi tegevus on olnud pika ajalooga. Palestiinlaste omariiklusse usutakse viimastel aegadel aina vähem ja ka palestiinlased on hakanud omariikluses kahtlema. ÜROs olevat omariikluse teema lausa naljakoht.⁴

Palestiinat toetavad eelkõige kodanikuühiskondade demonstratsioonid. (ÜRO on küll Palestiinasse suhtunud poolehoiuga ja nüüdki Iisraeli tegevuse hukka mõistnud.) Lisaks ehitab Iisrael läänekaldale järjest uusi ebaseaduslikke asundusi ja ründab seal elavaid palestiinlasi. Omariiklus oleks mõeldav juhul, kui riigid tugevalt survestaksid Palestiina riigi loomist. Tegemist on õhkõrna võimalusega, mis oleks parim lahendus Iisraeli okupatsioonile. Okupatsioon tekitab pingeid kogu Lähis-Idas, aga omariiklus eeldab kõigepealt sõjategevuse lõppu.

Pole juhuslik, et palestiinlased on leidnud maailma riikide seast toetust just Lõuna-Aafrika Vabariigilt. Nelson Mandela on võrrelnud palestiinlaste teisejärgulist staatust Gazas ja Läänekaldal apartheidiga. ÜRO Rahvusvahelisse Kohtusse LAVi antud avalduse kohaselt on Iisrael toime pannud genotsiidiga võrduvaid kuritegusid ning poliitikute ja sõjaväejuhtide sõnavõttudest lähtub genotsiidi kavatsus. LAVi avalduses jätkatakse riigi solidaarsust Palestiinaga. Kahtlemata on tegemist pretsedendiga, iseäranis seetõttu, et Rahvusvaheline Kohus on lääne institutsioon ning lääneriigid on aktiivselt toetanud Iisraeli. Sestap ongi kohtu all justkui rahvusvaheline seadusandlus ise, pealegi on genotsiid üks kõige raskemaid kuritegusid.

Kohtu esialgse otsuse kohaselt on reaalne, et Iisrael paneb Gazas toime genotsiidi (plausible risk of genocide). Sisuliselt nõuab Kohus Iisraelilt sõjategevuse lõpetamist, sest vaid sel juhul on võimalik küllaldase humanitaarabi Gazasse toimetamine. Kohtuotsus on moraalne võit LAVile ning kogu rahualgatusele. Otsusel on olnud mõju rahvusvahelise avalikkuse arusaamale toimuvast. Küll aga on Iisrael otsust eiranud ning jätkanud Gaza pommitamist. Benjamin Netanyahu juhitud paremradikaalne valitsus ei tunne kohustust järgida rahvusvaheliste institutsioonide direktiive.

Samuti pole üldjoontes vähenenud lääneriikide toetus Iisraelile. Kahtluse alla on hoopis seatud Haagis asuva kohtu otsuse paikapidavus. Läänt ja maailma lõunaosa riike lõhestavad eriarvamused, näiteks kritiseeris Namiibia Saksamaa toetust Iisraelile, väites, et Saksamaa pole XX sajandi alguses Namiibias toime pandud genotsiidi tõttu kompetentne otsustama Iisraeli tegevuse üle. USA eestvõttel ongi olnud lääneriikide positsioon Gazas toimuvat mitte ainult eirata, vaid isegi toetada. Toetus on seisnenud relvatarnetes Iisraelile kuni vetoõiguse kasutamiseni ÜRO Julgeolekunõukogus relvarahu resolutsiooni vastu. USA lakkamatu toetus on kahtlemata üks Iisraeli jätkuva agressiooni peamisi põhjusi. Ühendriikide jäikus hoolimata peaaegu 30 000 inimohvrist on tõesti hukatuslik. Väärib mainimist, et USA noore põlvkonna juutide seas on rohkem solidaarsust Palestiina suhtes. Noorema põlvkonna ameeriklaste mentaliteet on küll antiimperialistlik, aga riigi Iisraeli toetav (sionistlik) lobitegevus püsib mõjukana.

Ilmselgelt on õigus neil, kes osutavad läänemaailma topeltstandarditele. ÜRO on korduvalt hukka mõistnud nii Venemaa Ukraina okupatsiooni kui ka Iisraeli Palestiina okupatsiooni. Mõlemad on ebaseaduslikud. Kuid juhtivate lääneriikide suhtumisse pole see asjaolu ega ka LAVi hästi argumenteeritud genotsiidisüüdistus muudatust toonud. Venemaa okupatsioonile järgnesid laiaulatuslikud sanktsioonid, Palestiinat toetavat boikoti, investeeringute väljaviimise ja sanktsioonide liikumist (Boycott, Divestment, Sanctions movement, BDS) on aga süüdistatud antisemitismis. Relvade müük Iisraelile jätkub. Kodanikuvabaduste poolest tuntud riigid on Iisraeli toetuseks asunud piirama nii sõna- kui ka protestimisvabadust. Prantsusmaa on keelanud meeleavaldused Palestiina toetuseks avaliku korra kaitsmise ettekäändel. Saksamaal on asutud tühistama Iisraeli kriitiliste sõnavõttudega esinenud loovisikute esinemisi ja raamatulepinguid. Sisult on Iisraeli riigi tegevuse õigustatud kriitika võrdsustatud antisemitismiga. Topeltstandarditega õõnestab lääs omaenda visalt kultiveeritud moraalset, inimõiguste respekteerimisel põhinevat positsiooni. Palestiinlastele ei rakendu isegi õigus elule. Reaalselt loevad võimuliidud ja võimuhierarhiates endale määratud staatuse aktsepteerimine.

Siiski esineb Euroopa riikide seas mõningaid erinevusi. Iirimaa ja Hispaania on olnud Iisraeli suhtes kriitilisemad ja toonud välja inimõiguste rikkumisi Gazas. Mõlemad riigid on kinnitanud ka ÜRO Palestiina pagulasameti (UNRWA) humanitaarabi jätkuvat toetamist vee, toidu ja arstiabiga. Teadupärast on selle töötajatele osaks saanud 7. oktoobri Hamasi rünnakutes osalemise süüdistus.⁵ Süüdistus pole kinnitust leidnud, kuid paljud riigid, sh Eesti, on teatanud UNRWA rahastamise peatamisest.⁶ Üksikute töötajate kinnitust leidmata süü­tegude eest langeb kollektiivse karistuse osaliseks kogu organisatsioon. Nii levib näljahäda Palestiinas veelgi.

Üle miljoni palestiinlase otsib sõjategevuse eest varjupaika Egiptuse piiri ääres Rafah’s. Hoolimata suurenevast rahvusvahelisest survest on Iisraelil kavatsus korraldada Rafah’s maaväe operatsioon Hamasi lõplikuks purustamiseks. Praeguse seisu järgi lükkaks Iisraeli pantvangide vabastamine vaid pealetungi Rafah’le edasi. Palestiinlased ei taha mingil juhul Gazast lahkuda. Tegemist oleks 1948. aasta Nakba kordumisega. Samal ajal oleks niisugune stsenaarium Iisraeli valitsusele usutavasti meele järele, sest etnilises puhastuses jõutaks uude staadiumi. Teisalt on Rafah’sse jäämine palestiinlastele läbinisti ohtlik. Olukord on katastroofiline. Riigid on läheneva humanitaarse katastroofi eest hoiatamisega hiljaks jäänud, ei suudeta üksmeelselt toetada isegi ÜRO sõjategevuse lõpetamise resolutsioone.

Iisraeli sõjaväeoperatsioonides ei eristata Hamasi võitlejad tsiviilelanikest. Gaza on purustatud ning kümned tuhanded tsiviilelanikud surmatud. Okupeeritud territooriumil levib nälja­häda. Tegemist ei ole niivõrd humanitaarkriisi kuivõrd inimsuse kriisiga. Palestiinlased pole ära teeninud neile osaks saavaid kannatusi. LAVi kohtuasi Iisraeli tegevuse suhtes on riikide tasandil erandlik solidaarsus Palestiinaga. Maavägede operatsioon Rafah’s tooks kaasa sõjakuritegude jätkumise Gazas.

1 Orly Noy, False Alternative – Sidecar (newleftreview.org).

2 „Scared, exhausted, and expecting the worst“ – Women in Gaza describe humanitarian crisis. UN Women 19. I. 2024

3 Joint Statement on Conflict-Induced Hunger in Gaza. Save the Children 14. II. 2024.

4 Ex-UN official: Israel-Palestine two-state solution „a joke“ at UN. Al Jazeera 9. XI. 2023.

5 Ashifa Kassam, Ireland and Spain among EU nations striking a different note on Gaza war. The Guardian 13. II. 2024.

6 Gaza: Suspending UNRWA Aid Risks Hastening Famine. Human Rights Watch 31. I 2024.