Kas haridus ikka on suur võrdsustaja?

Kunagi varem ei ole Eestis kirjutatud raamatut, mis nii põhjalikult ja mitmetahuliselt avaks haridusliku ebavõrdsuse tekkimise ja taastootmise mehhanisme.

SANDRA HAUGAS

Hariduses on läbi aja nähtud võluvitsa mitmete komplekssete ühiskondlike probleemide lahendamisel. Haridus aitab pääseda vaesusest, haridus aitab ära hoida tööturult kõrvale jäämist, haridus vähendab ebavõrdsust – need uskumused on juurdunud paljudes ühiskondades. Ilmselt kuulsaimad sõnad selle uskumusekomplekti kokkuvõtmiseks pärinevad XIX sajandi Ameerika Ühendriikide haridusreformijalt Horace Mann’ilt, kes nägi haridust kui „suurt eluvõimaluste võrdsustajat“¹. Haridus- ja ühiskonnateadlased seavad aga seda arusaama või õigemini seda arusaama sellisel lihtsustatud kujul üha enam kahtluse alla. Miks? Milliste probleemide lahendamist milliste tingimuste olemasolul on üldse realistlik haridussüsteemidelt oodata? Kas haridus siis ikkagi on suur võrdsustaja või mitte? Need küsimused leiavad vastuse eelmise aasta lõpus ilmunud raamatus „Kas Eesti PISA on viltu?“, kus hariduspoliitika sõlmteemasid lahatakse Eesti haridussüsteemi näitel.

Miks kritiseerivad haridus- ja ühiskonnateadlased hariduse kui suure võrdsustaja narratiivi? Ehkki hariduse pakkumise ajalugu on pikk ja kirju, ehitati meie kaasaegsed haridussüsteemid koos vastavate institutsioonide ja poliitikatega lääneriikides üles Teise maailmasõja järgsetel aastatel, mida loetakse kokkuleppeliselt ka modernse heaoluriigi algusajaks. Riigi rolli hariduspoliitika kujundajamisel nähti järgnevatel kümnenditel eeskätt laialdase ligipääsu tagajana, lähtudes eeldusest, et kui haridus on tehtud kõigile kättesaadavaks, leevenevad probleemid nagu vaesus ja ebavõrdsus justkui iseenesest. Viimased kümnendid on aga näidanud, et see eeldus ei pidanud paika – ehkki hariduses osalemine kasvas märkimisväärselt, jäid ühiskondlikud ebavõrdsusmustrid suuresti samaks.² Seega vastus eelnevalt püstitatud küsimusele on lihtne: hariduse kui suure võrdsustaja narratiivi kritiseeritakse, kuna suurt võrdsustumist ei ole toimunud.

Kas hariduse kasutegur vaesuse, ebavõrdsuse ja teiste ühiskondlike probleemide leevendamisel on siis väike ja tuleks sellest valemist kõrvale heita? Seda siiski mitte. Pigem on soovitus see, et komplekssete probleemide lahendamisele tuleb ka kompleksselt läheneda – neid lähenemisi hariduslike ja ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks raamatu autorid ka tutvustavad.

Esiteks soovitavad autorid komplekssete probleemide lahendamisele läheneda interdistsiplinaarselt poliitikavaldkondi lõimides. On uuringuid, mis näitavad, et suurte ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks ainult ühe valdkonna põhiste lahenduste kasutamisest ei piisa. Halvemal juhul võib ühekülgne lähenemine kasu asemel koguni kahju tuua. Näiteks demonstreeris Solga³, et kui eesmärgiks on ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamine, tuleks lisaks suurtele haridusinvesteeringutele panustada ka traditsioonilisse sotsiaalkaitsesse. Seda põhjusel, et kui piirduda ainult haridusinvesteeringutega, on paremal juhul tulemuseks olemasolevate ebavõrdsusmustrite taastootmine, halvemal juhul aga ebavõrdsuse suurenemine, sest haavatavamaid peresid eraldi toetamata saavad haridusinvesteeringutest enam kasu edukamad pered. Teisisõnu, keskendumine üksnes haridus-, kuid mitte sotsiaalpoliitilistele meetmetele, võib kaasa tuua nn Mat­teuse efekti ehk lihtsalt öeldes: rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.

Interdistsiplinaarset lähenemist tutvustavad autorid läbi kogu raamatu. Võib isegi öelda, et see kuulub teose kontseptsiooni. Nimelt on raamat peatükkideks struktureeritud valdkonnapoliitikate kaupa, millel hariduspoliitikaga kokkupuutepunkte nähakse – haridus kui sotsiaalpoliitika, haridus kui perepoliitika, haridus kui õig(l)uspoliitika jne. Autorite suutlikkus viia läbi põhjalik hariduspoliitika sõlmteemade analüüs, näidates samal ajal selle seoseid teiste avalike poliitikatega (policies), aga ka parteipoliitikaga (politics) on imetlusväärne. Hea poliitikakujundamine on kahtlemata valdkondi lõimiv ja nii võibki raamatust leida vastuseid arvukatele interdistsiplinaarsetele küsimustele, nt miks on oluline hariduspoliitika kujundamisel arvestada teadmistega ühiskondlikest soorollidest; milliseid oskusi eri tüüpi heaoluriikide tööturgudel vajatakse ja kuidas tuleks seda teadmist arvesse võtta hariduspoliitika kujundamisel; millised on eestlaste haridusega seonduvad ootused poliitikutele? Nagu teemaspekter näitab, pole kahtlust, et raamat on kasulik lugemismaterjal hariduspoliitika kujundajatele. Aga lugejaskond ei piirdu kindlasti ainult nendega! Teose lihtne ja arusaadav keelekasutus ning piisavad taustaselgitused teevad sellest informatiivse ja haarava lugemismaterjali veel nt lapsevanematele ja teistele haridushuvilistele, samal ajal kui teaduspõhine lähenemine, teemade süvitsi käsitlemine ja viited valdkonna värskeimatele uuringutele tagavad, et tegemist on nauditava lektüüriga ka nt üliõpilastele ja haridusuurijatele. Raamatut iseloomustab hea teooria ja empiiria tasakaal ning atraktiivne andmete esitamise stiil (palju põnevaid jooniseid ja skeeme!). Ühtlasi leiab siit ohtralt paeluvat lisalugemist näiteks PISA, ühtluskooli, soonormide ja ideoloogiate teemal. Samuti saab teada, mida tähendavad emadustrahv ja isaduspreemia, hariduse tootmisfunktsioon, reputatsioonirööpmed, lahtiperestamine, heaoluriigi paradoks ja muud rohkem või vähem intrigeerivalt kõlavad kontseptid.

Tulles aga tagasi küsimuse juurde, et kuidas läheneda komplekssete probleemide lahendamisele komplekssel moel, siis teine soovitus, mida haridus- ja ühiskonnauurijad – nii ka selle raamatu autorid – rõhutavad, on see, et fookus tuleb seada nutikale poliitikakujundusele. Teisisõnu, kõige olulisem pole mitte haridusinvesteeringute suurus, vaid see, kuhu ja kuidas investeeringud suunatakse ning mil moel hariduspoliitika alavaldkonnad korraldatakse. Hiljutise õpetajatestreigi taustal selle soovituse põhjendamisel ilmselt pikalt peatuma ei pea, arvestades, et avalikus arutelus tehti korduvalt viiteid meie haridusvaldkonna problemaatikale – üldised hariduskulutused on suhteliselt suured, kuid õpetajate palkadeks jõuab sellest võrdlemisi väike osa. Seda vastuokslikku olukorda on analüüsitud ka kõnealuses raamatus. Ebapiisav tähelepanu toob lisaks kaasa juba eelviidatud Matteuse efekti ohu, kuna võib tekkida olukord, kus haridussüsteemi läheb küll palju raha, kuid süsteem ei toimi ühiskondlike ebavõrdsusmustrite silujana, vaid hoopis nende taastootja või süvendajana. Raamatu autorid jagavad hariduspoliitika kujundajatele ka ohtralt juhiseid, teisisõnu, teadusuuringutega põhistatud soovitusi, millistele teemadele keskenduda, ja kuidas, kui eesmärgiks on hea ehk autorite definitsioonis suurt sotsiaalset mobiilsust toetav hariduskorraldus.

Kuidas läheb aga autorite hinnangul Eesti haridussüsteemil? Raamatu intrigeeriv pealkiri näib vihjavat, et olukord on viltune. Tegelikult nii pessimistlik pilt siiski välja ei joonistu. Tuginedes peaasjalikult PISA andmetele, väidavad autorid, et Eesti haridussüsteem on üsna heas seisus, ehkki tõsi, on ka märkimisväärseid valupunkte. Murekohad võtavad autorid kokku järgmiselt: „peame peamiseks Eesti hariduselu korraldamise probleemiks vanemate tausta mõju eitamist hariduspoliitika kujunduses. Lisaks sellele, et süsteemselt ei ole olemas seotud andmeid õpilaste ja õpilaste vanemate tausta kohta, ei pöörata meie hinnangul Eesti hariduselu korraldamisel haridusõiglusele erilist tähelepanu.“ Haridusõiglusest on raamatus juttu palju, autorite kriitika hariduspoliitika kujundamise kohta on selgelt argumenteeritud ja sellega saab ainult nõustuda. Tugev rõhuasetus haridusõiglusele on see, mis teeb sellest tõeliselt unikaalse ja tänuväärse raamatu, kuna kunagi varem ei ole Eestis kirjutatud raamatut, mis nii põhjalikult ja mitmetahuliselt avaks haridusliku ebavõrdsuse tekkimise ja taastootmise mehhanisme. Nagu ka autorid viitavad, on ebavõrdsuse teemade käsitlemine Nõukogude okupatsiooni läbinud Eestis kahetsusväärselt tabu ja seetõttu on selgitused, mida raamat pakub, ja diskussioon, mille avab, äärmiselt vajalik.

Autorid toovad näiteid, kus õppijate tausta mõju arvestamata jätmisega taastoodetakse Eesti hariduses ebavõrdsust. Eliitkoolide sisseastumiskatsed esimesse klassi, vene kooli problemaatika, koolide edetabelid, gümnaasiumihariduse kasvav selektiivsus, nõrgema taustaga õppijate kutsekooli suunamine ning problemaatiline üliõpilaste õppetoetuste ja -laenude süsteem on vaid mõned näiteid nendest. Niisiis ei jää autoritel raamatu lõpuosas kriitilisemaid probleeme analüüsides üle muud kui nukralt sedastada, et „meie haridusruum liigub suurema segregatsiooni, väiksema haridusõigluse ja kahaneva sotsiaalse mobiilsuse suunas“. See järeldus kõlab prohvetlikult, arvestades, et viimased – paari kuu eest ehk pärast kõnealuse raamatu ilmumist avaldatud – PISA uuringu tulemused näitavadki Eesti õpilaste sotsiaal-majandusliku tausta ja matemaatika tulemuste vahelise seose tugevnemist.⁴ Murettekitavaid haridusliku ebavõrdsuse ilminguid on näidanud ka juba varasemad nii PISA⁵ kui ka teised⁶ uuringud.

Sotsiaal-majanduslik taust mõjutab õpilaste haridustulemusi. Haridustulemused – sealjuures nii ilmselged, nt riigieksamitulemused või omandatud haridustase, kui ka raskemini märgatavad, nt hoiakud, väärtused ja üldoskused, avaldavad omakorda mõju võimalustele tööturul ja elus üldse. Seega, kui kogu aeg on eeldatud, et haridus võib suuri probleeme leevendada, sh olla suur võrdsustaja, siis tõsi ta on, aga see on ainult võrrandi üks osa. Oluline on mitte ainult teha õiget asja, vaid teha õiget asja õigesti. Teisisõnu, hariduse potentsiaali realiseerimiseks ehk nt ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamiseks tuleb esmalt vähendada haridustulemuste sõltuvust õpilaste pere taustast – see eeldab aga komplekssemat poliitikakujundust, mis tähendab, et haridus­poliitika kujundamisel tuleb tähelepanu pöörata poliitikavaldkondade lõimimisele ja uusimal teaduslikul teadmisel põhinevale nutikale poliitikale. Kõnealusest raamatust leiab selleks rohkelt juhiseid.

1 „Education [—] is a great equalizer of conditions of men“, vt nt Duncan, A. (2023). Education: The „Great Equalizer“. https://www.britannica.com/topic/Education-The-Great-Equalizer-2119678

2 Susan Marton, Education policy. In G. Peters & J. Pierre, Handbook of Public Policy 2006.

3 Heike Solga, Education, economic inequality and the promises of the social investment state. Socio-Economic Review 2014, 12, 269–297.

4 G. Tire, H. Puksand, T. Kraav, H. Jukk, I. Henno, K. Lindemann, K. Täht, K. Konstabel, B. Lorenz, M. Kitsing PISA 2022 Eesti tulemused. 2023.

5 Vt nt G. Tire, H. Puksand, T. Lepmann, I. Henno, K. Lindemann, K. Täht, B. Lorenz, G. Silm. PISA 2018 Eesti tulemused. 2019.

6 Vt nt Arenguseire Keskus (2023). Õpetajate järelkasvu tulevik. Trendid ja stsenaariumid aastani 2040. Arenguseire Keskus, Tallinn.