Eesti sai uued teaduse tippkeskused: kuidas, kellele ja milleks?

MAREK TAMM

Eesti teadusrahastamise üks tähtsamaid otsuseid langetati mullu detsembri lõpus ilma suurema tähelepanu ja avaliku vastukajata. Haridus- ja teadusminister kinnitas järgmiseks seitsmeks aastaks kümme uut riiklikku teaduse tippkeskust kogueelarvega 70 miljonit eurot. Alljärgnev vestlus­ring on katse hinnata tippkeskuste valimist konkursil osalenud teadlaste vaatenurgast. Vestlusesse panustasid kolme eduka taotluse juhti: Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi kaasprofessor Riina Aav, kes juhib strateegilise mineraalse ja süsiniku-põhise ressursi ringmajanduse tippkeskust, keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi juhtivteadur, akadeemik Martti Raidal, kes juhib fundamentaalse universumi tippkeskust, ja Tartu ülikooli geoinformaatika professor Evelyn Uuemaa, kes juhib kestliku maakasutuse tippkeskust. Lisaks osales arutelus Tallinna tehnikaülikooli küberneetika instituudi professor ja Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere, kelle juhitud tippkeskuse taotlus toetust ei pälvinud. Vestlusringi vedas Tallinna ülikooli kultuuriajaloo professor, akadeemik Marek Tamm, kelle juhitud tippkeskuse taotlus jäi samuti rahastamata.

Teaduse tippkeskusi on Eestis asutatud ja rahastatud selle sajandi algusest peale. Koos viimati moodustatud tippkeskustega on neid siiani loodud kokku 40. Ametliku määratluse järgi on tippkeskus teaduslik konsortsium, mille eesmärk on arendada silmapaistvalt kõrge tasemega uurimisrühmade koostööd ja ühistegevust. Küsin hakatuseks, mis rolli teie hinnangul tippkeskused Eesti teadussüsteemis etendavad ja kas nende senine mõju ja tulemuslikkus on olnud ootuste kõrgusel.

Tarmo Soomere: Tippkeskus on üks vähestest võimalustest leevendada Eesti teaduse jagunemist maailma mõistes imepisikesteks killukesteks. Natuke utreeritult: maailmas on rohkem (teadus)erialasid kui Eestis teadlasi. Samal ajal on riigile äärmiselt vajalik, et meie teadus kataks vähemalt mingil määral kogu maailma teaduse kirevuse. Kui sellele lisada kohati haiglaseks kiskuv dubleerimise vältimise retoorika ja asutuste vaheline pingeväli, olemegi olukorras, kus nii teadlaste kui ka asutuste vaates võib optimaalseks osutuda väikeste rühmade kogukond; igaüks sellises valdkonnas, kus konkurente minimaalselt.

Siis kipub aga teadus aegamisi kasvama püramiidist lillekimbuks, mis on ilus vaadata ja südantkosutav mõõta, aga mis on õrn ja võrdlemisi piiratud kohanemisvõimega. Selles võrdpildis on tippkeskuse mõte ehitada klumpidest peenar, kus ka muu, sh riigile vajalik, kasvama hakkaks. Tippkeskustest on küll sündinud aina oivalisemat teadust, aga seni pole peenra loomise analoogia eriti toiminud; teisisõnu, horisontaalne efekt ehk „muu kasvatamine“ pole kuigi hästi õnnestunud. Enamasti on tippkeskuste alla koondunud seltskonnad oma teadustöö väga hästi ära teinud, sageli sooritanud kvalitatiivse hüppe – ja siis jälle laiali läinud.

Evelyn Uuemaa: Tippkeskustel võiks minu hinnangul olla kandev roll lahendamaks teadusele ja ühiskonnale olulisi probleeme, mis vajavad interdistsiplinaarseid lähenemisi. Tänu oma ajalisele pikkusele (seitse aastat) tagavad nad teaduse mõttes väga pikaajalise ja stabiilse rahastuse, mis võimaldab teadusrühmade vahelisel sünergial ja koostööl edukalt areneda. Iseasi on, mis määratleb koostöö. Kas pelgalt ühisartiklid või midagi enamat? Ootused peaksid olema selged juba tippkeskuse staatuse taotlemisel ning ma ei ole kindel, kas need on 20aastase tippkeskuste ajaloo jooksul seda alati olnud.

Martti Raidal: Tippteadus tugineb teaduslikele läbimurretele, mis enamasti tehakse rahvusvahelises koostöös. Vähemalt alusteadustes on teadusrühmade üleilmne koostöö edukuse alus. Tippkeskused on meie oma väikesed mudelid sellise koostöö tegemiseks Eesti teadusrühmade vahel. Kas tippkeskused on täitnud neile esitatud ootusi, sõltub sellest, milliseid ootusi on silmas peetud, sest need on aja jooksul muutunud. Kui esimesed tippkeskused olidki Eesti teaduse tipprühmade kooslused eesmärgiga koordineerida omavahelist koostööd, siis viimases tippkeskuste taotlusvoorus lisandus ootuste sekka ka meie eluliste ja majanduse probleemide lahendamine. Neist esimest ootust, tippteadlaste koostöö organiseerimist, on tippkeskused kindlasti täitnud. Teise ootusega on probleemid põhjusel, et teadlased ja teadusasutused ei paku eluliste probleemide lahendamise teenust, vaid loovad võimalusi ja teadmisi nende lahendamiseks.

Riina Aav: Esimesed tippkeskused loodi eraldiseisvate instituutide baasil

ülikoolides, alles hiljem tulid välja üleülikoolilised konsortsiumid. Eri aegadel loodud tippkeskused on olnud eri nägu just rahastaja muutunud ootuste tõttu. Kui tagasi vaadata, siis tõesti, nagu Tarmo Soomere mainis, läksid mõned tippkeskuses koostööd viljelenud teadlased pärast projekti lõppu oma teed, ent mõni teine kooslus on püsinud vähemalt kolm seitsmeaastast perioodi. Alusteadused tuginevad väga pika ajalooga distsipliinidele ja arenevad pidevalt. Seitse aastat tippteaduse tasemele jõudnud uurimisrühma tegevust on piisav, et näidata, kas on suudetud oma teadusvaldkonda hoida jätkusuutlikult ja heal tasemel. Tippkeskuste üks põhieesmärke on algusest peale olnud teadustegevuse kõrge kompetentsuse ja kestlikkuse tagamine. Mulle tundub, et seda eesmärki on tippkeskused hästi teeninud.

Miks on teaduse tippkeskusi üldse vaja? Kas ei piisa, kui tipptasemel teadust tehakse ülikoolides ning teadus- ja arendusasutustes? Mis on tippkeskuse lisaväärtus?

Uuemaa: Lisaväärtus peaks olema see, mida teadusrühmad eraldi ei suuda. Innovatsioon sünnib tihti interdistsiplinaarsusest ja seda on raske saavutada. Tippteadus on tänapäeval muutunud väga spetsiifiliseks ja tihti on nii, et isegi ühe eriala sees on teadlased spetsialiseerunud väga kitsale teemale ega pruugi üksteisest aru saada, rääkimata koostööst. Interdistsiplinaarsus nõuab pingutust ja lisatööd ühise keele ja arusaamise leidmiseks. Ma arvan, et tippkeskused on just selle lisapingutuse tagamiseks vajalikud.

Soomere: Üks õige tervik peab olema suurem kui osade lihtne summa. Teadus enamasti ei arene sirgjooneliselt. Läbimurded on need, mida loodame. Innovatsiooni algne idee Peter Druckerilt oli põhimõtteliselt uute teadmiste rakendamine uute ülesannete lahendamiseks. Selles pole midagi halba, et enamasti täidame teadmistega läbimurrete vahelisi alasid. See ei tähenda kehva teadust. Pigem laia vundamendi loomist järgmiste läbimurrete jaoks. Et see toimiks, peab tippkeskusesse koguma mitmed erineva läbimurdelise värgiga hakkama saanud seltskonnad. Saades aru, et läbimurre on lühiajaline, et tuleb tagala järele tõmmata ja koos valmistuda järgmiseks läbimurdeks. Teadmata, kus nimelt see sünnib, aga lootes, et kogutud seltskonna ampluaa piires. Kui seltskonnad on liiga lähedaste suunitlustega, ei pruugi isegi nende kitsamate erialade kogu kombinatsiooni ulatuses järgmist edasiliikumist niipea toimuda. Seetõttu on, vähemalt teoreetiliselt, tarvis kampa võtta neid, kelle valdkonnas pole pikka aega läbimurret olnud. Muidugi nõuab sellist laadi loogika rakendamise raamidest välja mõtlemist. Kaunid sõnad nagu inter- ja transdistsiplinaarsus aitavad seda loogikat praegu rahastajatele maha müüa. Kuigi peab tunnistama, et mitte alati.

Raidal: Tippkeskuste olemasolu ei lähe vastuollu tippteaduse tegemisega ülikoolides ja teadusasutustes. Vastupidi, tippkeskuste edukus tugineb otseselt ülikoolide ja teadusasutuste töörühmade teaduslikule tasemele, sest tippkeskused neist ju koosnevadki. Tippkeskuste lisandväärtus tuleneb nende töörühmade omavahelisest koostööst. Igasugune koostöö vajab lisaressursse, nii raha kui inimesi, ja tippkeskused seda lisaressurssi pakuvadki.

Aav: Olen täiesti nõus eelkõnelejatega, et koostöö ja erineva, ent kõrgel tasemel kompetentsi sulam seab hea aluse täiesti uudse teadmise või isegi uue teadussuuna tekkele. On tähtis, et koostöö ei oleks vaid koos(olekutel) veedetud aeg ega jalgratta leiutamise kirjeldamine teise valdkonna inimesele, vaid uus teadmine looks lisaväärtust kõigile osapooltele. Tippkeskuses on võimalik eesmärgiks seda auahneid sihte, selleks et teadlaste potentsiaali maksimaalselt ära kasutada.

Kas tippkeskuste uurimisteemad peaksid olema teadlaste valida või peaks riik andma suunised, mis valdkonnas teaduslikku panust oodatakse? Viimasel tippkeskuste konkursil oli seatud üheks tähtsaks kriteeriumiks kavandatud tegevuste panus riikliku strateegia „Eesti 2035“ arenguvajaduste lahendamisse. Kas see nõue on asjakohane või peaks hindama tippkeskuste panust rahvusvahelisse teadusesse? Kas teie kogemuse põhjal hinnati taotluste seost riigi arenguvajadustega adekvaatselt?

Raidal: Teadust, nagu ka kunsti, kirjandust jne, ei saa põhimõtteliselt juhtida poliitiliste või administratiivsete meetoditega. Sest teaduslikke läbimurdeid ei ole võimalik planeerida, need tulevad ootamatult. Kõik loodusteadused põhinevad katsetest saadud andmete analüüsil ja tulemuste mõistmisel. Rahvusvaheline eesliiniteadus areneb saadud uute tulemuste najal. Uute teadmiste rakendamisel on mitu astet, millest teadus on kõige esimene. Praegused teaduslikud läbimurded leiavad oma rakendused alles paljude aastate pärast.

Eesti teaduspoliitika üldine probleem ei ole selles, et mingeid teemasid üritatakse strateegiates prioriseerida, vaid selles, et neid strateegiaid üritatakse rakendada teaduse tervikpilti nägemata. Teaduses on vajalikud nii alusteadused, mis annavad teadmistele vundamendi, kui ka rakendusteadused. Eesti strateegiate kohaselt on prioriteetseteks seatud viimased, mistõttu toimub ressursside ümberjagamine alusteadustelt rakendusteadustele. Kui seda teha mõtlematult, siis tekib oht, et teaduse vundament kaob, mistõttu ei saa olla ka teaduse vilju ehk rakendusi.

Tippkeskuste mõte on rahvusvahelisel tasemel tippteaduse tegemine, s.t teaduse vundamendi hoidmine Eestis. Neilt ei saa samal ajal nõuda konkreetse arenguvajaduse lahendamist. Erinevate eesmärkide täitmiseks peavad olema eri meetmed. Minu kindel veendumus on, et tippkeskused peaksid lähtuma ainult maailmatasemel teadusest ja panustama selle arengusse.

Aav: Eesti on õnneks maailmale avatud riik ja meie teadlaste taset võrreldakse teiste maailma teadlastega. Teaduseks saab nimetada vaid seda, mis on uudne nii Eestis kui ka kaugemal. Rakenduslikke eesmärke saab arendustegevusele seada, kuid teadustulemuste eesliinile ei vii tegevuste optimeerimine kindla sihtrühma jaoks, vaid täiesti uus teadmine. Küll aga on võimalik näha seoseid uute teadmiste ja nende potentsiaalsete rakenduste vahel pärast seda, kui teadmine on loodud. Kindlasti on tähtis, et Eesti arengu kohta on olemas riiklik visioon, samuti tõid ka iga tippkeskuse taotlejad välja oma nägemuse, kuidas uus teadmine saab ühiskonda arendada. Seega ma siin vastuolu ei näe, sest teadustegevuse kaugem eesmärk on ju ühiskonna heaolu parandamine.

Uuemaa: Tippkeskuste põhieesmärk on tippteadus. Samas usun, et teadlastel on hea arusaam sellest, mis on ühiskonnas vajalik ja kuidas nende teadustulemused saavad ühiskonda aidata. Kõik teadlased peaksid vähemalt mingil määral mõtlema, kuidas nende loodav uus teadmine ühiskonda aitab. Raske hinnata, kas viimases tippkeskuste voorus hinnati taotluste seost riigi arenguvajadustega adekvaatselt või mitte. Küll aga paistis olevat suunitlus katta riigi vajadused võimalikult laialt.

Soomere: Meie avaliku sektori teaduse, ka tippteaduse, maksab kinni maksumaksja. Muidugi pole nii, et kes maksab, see tellib ka kogu muusika. Sellegipoolest, kui teadus ei panusta riigi arengusse, ei ole varsti lihtsalt enam maksutulu. Selle vooru tippkeskusi rahastatakse täielikult Eesti eelarvest. Seetõttu on loogiline selgitada, kuidas on meie tehtud teadus Eesti vajadustega seotud. Üks neist vajadustest on toimida nii, et Eesti teadus oleks konkurentsivõimeline ka tulevikus. See sisaldab endast ka korralikku panust maailmateadusse.

Riigi arengustrateegia kujundamisel osalesid teadlased päris aktiivselt. Kahju, et selles protsessis koostatud fookusvaldkondade teekaardid jäeti tippkeskuste vooru kavandamisel kõrvale. Sellise raamistuse puudumine taandas Eesti vajadustesse panustamise kirjelduse pigem kirjandivõistluseks ja selle osa adekvaatsuse hindamise üsna juhuslikuks. Ei ole tavaline, et selle aspekti detailse lahtikirjutuse hinnanguna on kirjas „ei ole veenev“.

Kuidas teile paistis tippkeskuste konkursi läbiviimise korraldus? Kas reeglid olid selged ja mõistlikud? Kas ajakava oli optimaalne? Kas hindamisprotseduur oli arusaadav? Või üldisemalt: mida positiivset ja mida negatiivset te oma kogemusest esile tooksite?

Aav: Mina olin seekord esimest korda taotleja rollis ja seega võrdlusmoment puudub. Kuid teadusagentuuri uurimistoetustega võrreldes oli tippkeskuste konkurss minu meelest rabedam. Me alustasime tehnikaülikooli ringmajanduse tuumiklaboris arutelu taotlusvoorus osalemise üle ülikoolis jagatud info põhjal eelmise aasta märtsi lõpus ehk enne kui määruse tekst regulatsioonidega kinnitati. Kuna soovisime laiapõhjalise ja interdistsiplinaarse teemaga välja tulla, otsustasime alustada täpseid reegleid teadmata. See oli muidugi riski võtmine, aga aitas meil parema kontseptsioonini jõuda.

Avalduse esitamise tähtaeg oli juuni lõpus, mina pidasin viimaseid läbirääkimisi konsortsiumipartneritega veel vahetult enne tähtaja kukkumist. See ei ole tavapärane granditaotluste ajagraafik, sest määruse avaldamisest kuni tippkeskuse uurimisrühmadega eelkokkulepete sõlmimiseni oli aega vaid üks kuu. Täistaotluse kirjutamiseks oli samuti suhteliselt vähe aega, arvestades taotluse keerukust.

Hindamisel eristusid kolm etappi, välisekspertide arvamused ja hinnang teema tähtsuse kohta Eestile, need anti kirjalikult, ja lõpuks eelvaliku põhjal toimunud küllaltki lühike vestlus laia ringi tuntud ekspertidega.

Raidal: Selles tippkeskuste taotlusvoorus tehti otsuseid teistmoodi kui varem. Esimene ja kõige tähtsam muutus oli see, et otsustuskogule, kes langetas lõplikud rahastamisotsused, ei olnud eelnevad hinnangud siduvad. See tähendab, et hindamisreeglitega toodi otsustamisse teaduspoliitiline aspekt.

Teine oluline uuendus on seotud alapunktiga „Tähtsus Eestile“. Selle hindamiseks loodi eraldi riigisisene komisjon. Probleem on selles, et tähtsust Eestile ei saa üheselt defineerida. Formaalselt võib ju öelda, et see tähendab taotluse vastavust strateegiatele, aga tegelikkuses vastavad strateegiatele kõik taotlused. Siin on suur erinevus võrreldes taotluse teadusliku taseme hindamisega. Igal erialal on omad rahvusvahelised reeglid, mille alusel on võimalik suhteliselt objektiivselt hinnata ühe või teise teadlase vastavust rahvusvahelisele tasemele. Eriala tähtsus Eestile on aga paraku subjektiivne mõiste. Näiteks, kumb on Eesti spordile tähtsam, kas jalgpall või korvpall? Sellele küsimusele ei saa põhimõtteliselt üheselt vastata. Nii on paraku ka teaduses. Sellises taotlusvoorus, kus omavahel võistlevad kõikide teadusvaldkondade esindajad, peaks hindama taotluse tähtsust teadusele, mitte tähtsust Eestile.

Uuemaa: Reeglid olid minu arust üsna selged ja mõistlikud. Koos seletuskirjaga sai kenasti aru, mida oodatakse. Natuke oli alguses segadust selle üle, kuidas defineerida uurimisrühma ja millised uurimisrühmad kvalifitseeruvad. Peamiseks probleemiks oli väga pingeline ajaraam. Tippkeskuse puhul on vaja kokku saada konsortsium ja seetõttu kulub taotlusele rohkem aega kui personaalse uurimistoetuse puhul. Lisaks on ka ühtse idee ja uurimiskava väljatöötamine tunduvalt aeganõudvam. Taotlemine sattus suvele, mis tähendas tippkeskuse juhtidele suvepuhkuse ajal töötamist. Taotluse korraldusliku poole pealt oli huvitav see, et viimaseks vooruks oli intervjuu, mis on hea mõte, ent arusaamatuks jäi, kas sellest üldse midagi sõltus.

Soomere: Juhtusin tunnistama seda, kuidas reeglid kooskõlastamise käigus olulisel määral muutusid – ka pärast seda, kui need olid teadus- ja arendusnõukogus läbi arutatud. Natuke see segas, sest mälus toksisid selle retoorika sõnumid, mida reeglite kirjutamise ajal muudatuste põhjendustena väljendati ja mille kohta võis arvata, et need hindajatele edastatakse. Tundub, et läks teisiti. Sest retsensioonidest kumas vastu, et taotlusi hinnati kui tavalisi grante, mitte aga kui suurtele väljakutsetele reageerimist või missiooni realiseerimist.

Tavapäraselt sätiti ajakava nõnda, et taotluse kirjutamise raskuspunkt jäi puhkuste perioodile. See ei ole hea ega aus teadlaste suhtes, on Euroopa Teaduste Akadeemiate Ühendus ALLEA mitmeid kordi öelnud.

Ebatavaline on, et konsortsiumi kvaliteeti ja suutlikkust seatud eesmärke täita eraldi ei hinnatud. Kuigi retsensioonidest selgus, et seda kaudselt tehti, ei tohiks sellist praktikat jätkata. See ei pruugi korduda, et hindajad on mõistlikumad kui reeglite kirjutajad.

Nagu vastustest välja koorus, oli tippkeskuste taotluste hindamine mitmes etapis, esiteks hindasid taotlusi väliseksperdid, seejärel kohalikud asjatundjad ja otsustajad. Kuna te kõik saite oma taotlustele kirjalikku tagasisidet, siis küsin, kuidas te selle kvaliteediga rahule jäite. Kas välisekspertide hinnangud olid põhjendatud ja veenvad? Kas hinnang projekti tähtsusele Eesti jaoks tundus asjakohane?

Raidal: Kritiseerida oma taotlusele antud hinnangut on libe tee. Seepärast üritan vaadata suurt pilti ja anda hinnangut sellele, kuidas hindamine tegelikult toimus ning millised nõrkused ilmnesid. Esiteks oli tegemist kiirustamisega. On väga raske panna paari kuuga kokku rahvusvahelistest tippteadlastest koosnev kogu, kes teeb hindamise ära ühe sügisega. Näiteks meie taotluse puhul ei olnud hindajad hinnanud kõiki taotluses esitatud teadusvaldkondi, mis paneb arvama, et komisjonis puudus pädevus nende kõigi katmiseks.

Teine probleem on see, et riigisisene komisjon pidi hindama taotluste tähtsust Eestile, mida, nagu eespool selgitasin, ei ole põhimõtteliselt võimalik objektiivselt sisustada. Seepärast olid hindamiskomisjoni valikud tegelikult teaduspoliitilised otsused. Kuna reeglites olid sees hindamislävendid, siis hinne alla 4.0 tähendas taotluse konkurentsist välja kukkumist. Nii jäid kõrvale mitmed väga heal rahvusvahelisel tasemel taotlused hinnanguga, et need ei ole Eestile tähtsad. Reeglite järgi oli teaduspoliitiliste otsuste tegemise õigus lõpliku rahastusotsuse teinud valikukomisjonil. Praktikas kujunes välja, et teaduspoliitilised otsused tegi juba riigisisene hindamiskomisjon.

Omaette probleemiks on teaduse hindamise juures tekkinud põhjendamata ja paljasõnaliste väidete esitamine hinde selgitamisel. See ei ole ainult tippkeskuste hindamise probleem, vaid palju laiem. Näiteks väide, et taotlus või mõni selle osa on „halvasti kirjutatud“ ilma konkreetsete põhjendusteta ei ole informatiivne ega kontrollitav.

Uuemaa: Olen nõus Martti Raidali väidetega, et riigisisene hindamiskomisjon paistis olevat juba teinud teaduspoliitilisi otsuseid, mis pidid jääma valikukomisjonile. Sealjuures pean aga tunnistama, et meie tippkeskusele tehtud kriitika oli õiglane. Meil olid üldiselt väga kõrged hinded, aga kõige rohkem kaotasime tähtsuses Eestile. Puuduseks toodi, et kommunikatsioon ja sihtgrupid pole hästi läbi mõeldud. Meie esimene reaktsioon oli: mis mõttes pole läbi mõeldud? Kirjutasime ju pika jutu. Kui aga valmistusime intervjuuks ja vaatasime taotluse üle, pidime tunnistama, et tõepoolest ei olnud plaan korralikult läbi mõelnud. Seega leian, et meie retsensioonid olid õiglased ja adekvaatsed.

Soomere: Suures plaanis olen eelöelduga päri. See, et lõpliku valiku tegema pidanud komisjonile ei jäetud üldse hingamisruumi, ei ole mõistlik ega normaalne. Filtrid pidid eemaldama sellised taotlused, mida ei ole mõtet süvitsi vaadelda. Juurelt raiuti aga maha hulk taotlusi, mis olid väga hea tasemega ja Eestile olulised.

Kaotajana ei ole ma loomulikult retsensioonide üle õnnelik. Seal leidus paljasõnalisi väited ja märkusi, mis näitasid, et retsensent tõenäoliselt ei saanud meist aru ja/või ei nõustunud meie arusaamaga selle kohta, kus on taotluse valdkonnas praegu teaduse lõiketera ja kus konsortsium selle suhtes paikneb. Mis on muidugi taotluse kirjutajate viga, et me ei suutnud asju selgeks teha.

Ka meile öeldi, et kommunikatsiooni kirjeldus ei ole piisavalt hea ja et panus Eesti arengusse ei ole veenev. Mis iganes teadustasemesse puutub, võtan kriitika omaks. Kuigi ei tahaks tunnistada tõsiasja, et ligi kümme aastat tihedat administratiivset koormust, teaduspoliitikas loovimist ja pea pidevat esindamiskohustust on pliiatsi nüriks teinud. Kommunikatsioonisuutlikkuse ja Eesti vajaduste tunnetamise vallas olen ilmselt end üle hinnanud. Vabandan konsortsiumi partnerite ees, et nende aeg kulus tühja.

Aav: Lugesin värske pilguga hinnangud üle ja pean nõustuma neis välja toodud tugevuste ja puudujääkidega. Mulle ei jäänud muljet, et hindajad ei mõistnud, mida teha plaanitakse ja mis on projekti olulisus Eestile. Võib öelda, et meil vedas hindajatega.

Küsin lõpetuseks, mis soovitusi te jagaksite järgmise tippkeskuste taotlusvooru korraldajatele. Mida võiks teha teisiti, et konkurss oleks teadlase vaatenurgast paremini ellu viidud ja taotluste hindamine usaldusväärsem?

Raidal: Tippkeskused on tippteaduse toetamise meede, seega peab neid hindama rahvusvaheliselt aktsepteeritud teadushindamise reeglite järgi. See, millises suunas liiguvad loodusteadused, on määratud rahvusvaheliste teadustulemuste ja mitte millegi muu alusel. Eesti teadusstrateegiaid ja nendes toodud fookusvaldkondi peab arendama spetsiaalselt selleks loodud meetmetega, mitte muutma üldisi teaduse rahastamise meetmeid, nagu seda on tippkeskuste toetus, fookusvaldkondade rahastamise osaks. Strateegiates ei saa põhimõtteliselt kehtestada eesmärke alusteadustele, sest teadustulemused pole ennustatavad. Me ei saa lõpetada Eestis füüsika, keemia, bioloogia ja teiste alusteaduste rahastamist põhjusel, et need ei ole strateegiates määratletud fookusvaldkonnad.

Tippkeskuste tähtsus Eestile tuleneb sellest, et me oleme võimelised panustama maailmateadusse. Kui me oleme selleks võimelised, siis selles ongi meie suurus ja tähtsus, ka Eestile. Hindamise kvaliteet on oluline ja seda ei saa teha kiirustades. Järgmises tippkeskuste voorus peaks hindamiseks võtma rohkem aega, et saada hindama parimad eksperdid.

Uuemaa: Vältida suvist kirjutamisperioodi ja mitte muuta reegleid mängu käigus. Võiks täpsemalt läbi mõelda, mis defineerib interdistsiplinaarsuse. Praegu tundus olevat liiga suur rõhk sellel, et töörühmad peavad olema eri asutustest. See võib olla osaliselt õige eeldus, aga mitu teadusasutust on Eestis nii suured, et omavad mitut eri valdkonda iseenda sees. Kas sellisel juhul peaks alati mujalt partnereid otsima?

Aav: Olen nõus sellega, et taotlejale peab olema algusest peale selge, mida hindama hakatakse. Läbimõeldud menetlusprotsess on oluline ning konsortsiume sisaldavate taotluste puhul peab taotluse esitamise tähtaeg koos tingimustega olema vähemalt pool aastat ette teada. Lisaks suhtun igasse oma teadustaotlusse väga isiklikult, see sisaldab ju taotluse käigus sündinud või sõnastatud ideid, mistõttu tagasiside taotluse kohta tundub samuti väga isiklik, seega on äärmiselt tähtis, et hinnangute sõnastus oleks asjakohane, argumenteeritud ja üheselt arusaadav.

Soomere: Tegelikult ju kõik need, kes tippkeskuse said, seda kindlasti ka väärivad. Eesti teadus on väga hea ja kuidagi pidi paljude suurepäraste taotluste vahel valima. Kas määravaks sai see, et retsensent mingit valdkonda paremini tundis või võis taotleja silmade värv mõjutada konkreetse taotluse saatust, aga Eesti tervikuna saab sellest tugevamaks, et see raha väga heasse teadusesse kallatakse.

Kui otsustati, et kõik tippkeskused luuakse korraga seitsmeks aastaks, siis otsustati sellega ka ära, et praeguse vooru kogemustel ja õppetundidel ei ole järgmise vooru ajal kuigi arvestatavat väärtust. Selleks ajaks on peaaegu kindlasti vahetunud kogu otsustajate ring.