Seente najal püsib elu

Mükoloogia ei ole pelgalt metsas kasvavate seente uurimine, seeni leidub igasugustes keskkondades ja väga suurt osa seeneriigist ei ole võimalik palja silmaga nähagi.

KELLY KITTUS

Seened on midagi palju enamat kui lihtsalt puravikud, pilvikud ja kukeseened ning väga suurt osa seeneriigist ei ole inimesel võimalik palja silmaga näha. Seeni leidub pea kõikjal Maal ja nad võivad toituda saprotroofselt, parasiitselt või elada sümbioosis ehk vastastikku kasutoovas suhtes erinevate, peamiselt taimeriiki kuuluvate organismidega. Oma välisilmeltki on seened väga erinevad, lisaks võib eri eluetapil või tingimustes seeneliik esineda eri kujul. See nähtus on aja jooksul nende äratundmist ja nimetamist märkimisväärselt raskendanud ja toonud kaasa suured muudatused seente klassifitseerimisel ja määramisel DNA järjestuste analüüsile toetuval ajastul.

Ühtaegu on seened nii igapäev kui ka tulevik ja seda väga mitmes mõttes. Just seente najal püsib elu Maal, neil on olnud suur osa inimkultuuri mõjutajana, aga ka näiteks ravimitööstuse arengus.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maa­teaduste instituudis töötab palju teadlasi, kes on oma teadlaseelu pühendanud just seente uurimisele. Järgnevalt räägivad meile oma elust mükoloogina neli naist: mükoloogia kaasprofessor Kadri Põldmaa, kes koordineerib ka TÜ loodusmuuseumi teaduskogude tegevusi; mükoloogia teadur ja iduettevõtte Majaseen OÜ asutaja Jane Oja; instituudi direktor, molekulaarse ökoloogia professor Maarja Öpik ning taastamisökoloogia teadur Polina Degtjarenko, kes on lihhenoloogia töörühma samblike uurija ja samblike(teaduse) populariseerija, teadusajakirja Folia Cryptogamica Estonica peatoimetaja.

Miks seened? Kuidas mükoloogia erialani jõudsid? Miks sinust seeneteadlane sai?

Kadri Põldmaa: Tavapärast sõnastust järgides võiksin öelda, et seente juurde tõi mind isa. Kui aga täpsem olla, siis sündisin bioloogide perre, mille toimimist mükoloogia omajagu kujundas. Nimelt oli mu isa mükoloog-fütopatoloog, seda nii ametilt kui hingelt. Olles Eesti looduses kasvavatel taimedel haigusi tekitavate seente suurepärane tundja, rääkis ta innustunult taimedel kasvavatest mikroseentest kõigile, kes vähegi kuuldeulatusse sattusid. Nii said minu lapsepõlve ja kooliaja suvede lahutamatuks osaks pere seltsis välitööd Eesti eri nurkades, 1980ndatele veel iseloomulikes tingimustes seljakott seljas bussidega ja jalgsi rännates ning koolimajade põrandal ööbides.

Bioloogiatudengina 1990ndate alguses tollases TA zooloogia ja botaanika instituudi fungaariumis töötades jäi silma kapitäis liigimääranguteta mikroseeni, mille peremeheks ei olnud taimed, vaid teised seened – lehik- ja torikseened. Tekkis tahtmine neist rohkem teada saada, et ükskord need mapitäied mikroseeni ära määrata. Aga sinna see jäi, sest palju enam hakkas paeluma taoliste seenparasiitide loodusest leidmine ja määramine. Kohe sai selgeks, et lisaks mikroskoobile tuleb appi võtta ka puhaskultuuris kasvatamine, et neid pisikesi, kuid kauneid olevusi paremini tundma õppida. Välitööd metsas ja Petri tassides seenekolooniate jälgimine on jäänud meelistegevusteks siiani, kuigi lisandunud on palju muudki, eelkõige töö molekulaarlaboris ja seejärel DNA-andmetega.

Jane Oja: Olen magistrantuuri algusest peale olnud üht- või teistmoodi seentega seotud. Alustasin majavammi uurimisega, misjärel spetsialiseerusin doktorantuuris hoopis orhideede juurtes elutsevate neile vajalike seente eluajalistele ja ruumilistele mustritele, kuid lõpuks pöördusin ikka tagasi majades leiduvate seente ja teiste mikroorganismide uurimise juurde. Minu loo algus ei ole romantiline, lapsepõlveunistus või operaator Kõpsu seeneriigi vaimustus, vaid teekond on kulgenud mööda pragmaatilisemaid radu.

Nimelt bakalaureuseõppe ajal akadeemilise puhkuse alguses ei olnud muud valikut, kui tuli leida endale töö. Ajalehest jäi silma töökuulutus, kus üks uuringukeskus otsis juhiabi. Nime poolest tundus sobiv ja otsustasin kandideerida. Valituks ma ei osutunud, kuid mõni aeg hiljem mulle siiski helistati ja kutsuti vestlusele teemal, kas ma ei tahaks spetsialiseeruda mükoloogiks. Nüüd olengi juba 18 aastat tegelenud majades leiduvate seentega.

See, milline maailm avaneb koduuksest kaugemale minemata, on palju mitmekesisem, kui me oskame oletada. Ei maksa arvata, et see tähendab, nagu oleks me räpased või vaevleksime tingimata astma või muude tervisehädade käes. Võiks ju arvata, et mis seal ikka uurida, aga just see kõige tavalisem on uurimata, sest suudame tähele panna ainult erandeid.

Polina Degtjarenko: Nagu paljud loodusteadlased, olen looduse vastu huvi tundnud juba lapsepõlvest saadik. Ebatavaline on ehk see, et olen linnatüdruk ja ka minu vanaema-vanaisa elasid linnas. Mäletan, kuidas käisin koos vanaisaga äärelinna servas metsas matkamas või sügisel koos perega seenel. Ma ei osalenud kooli bioloogiaolümpiaadidel, aga bioloogiatunnid kiskusid alati kaasa. Sealt jäid esimest korda kõrva ka samblikud. Keskkooli bioloogiatundides köitsid mu tähelepanu tollal veel võrdlemisi vähe räägitud ökoloogia teemad, mistõttu asusingi 2005. aastal Tartu ülikooli õppima ökoloogia ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse erialale.

Maarja Öpik: Mina rakendasin välistamismeetodit. Teadsin, et lähen

ülikooli, aga ei teadnud, millisele erialale. Vaatasin Tartu ülikooli erialasid ja tõmbasin järjest maha. Matemaatikust ema ütles, et ära matemaatikat õppima mine. Järele jäid bioloogia ja geograafia, lõpuks valisin bioloogia. Inimesed ei tea tingimata, mida nad oma elus võivad hästi teha, ja tuleb katsetada, et teada saada, kas sobib või ei. Sellega võib tükk aega minna, et aru saada, kus huvitavaks läheb.

Mäletan ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistumise aega. Õppisin

mingit seente kohta käivat asja ja sain aru, et nad on nii veidrad ja sürrealistlikud, et see on enneolematult põnev. Esimese kursuse lõpus otsis Erast Parmasto juhendatavaid. Tema meetod oli ühe õppeaine tulemuste põhjal välja valida üks inimene, kelle ta kutsub ja öelda sellele, et võtku keegi kaasa. Mina olin see, kes kaasa võeti, ja see inimene, kelle Parmasto kutsus, on praeguseks läinud teistesse valdkondadesse. Niimoodi sattusin ökoloogiasse.

Magistrantuuris kogusin väga palju liudikulaadseid seeni, üritasin neid kultuuri eraldada ja uurida nende morfoloogilisi tunnuseid kultuuri tingimustes. Kõiki kultuuris kasvatada ei õnnestunud, on seeneliike, mis keelduvad idanemast enne kui on näiteks looma seedesüsteemist läbi käinud või midagi muud erilist kogenud. Doktorantuuris vahetasin eriala, liikusin mükoloogiast taimeökoloogiasse, mis oli puhas juhus. Martin Zobel otsis kedagi, kes teaks midagi seentest ja saaks tulla taimeökoloogia töörühma uurima seeni taimejuurtes. Hiljem sain aru, et sel hetkel ei teadnud ma peaaegu midagi sellest, mida järgnevaks tegevuseks vaja teada oli.

Millised on eredamad elamused? Jaga palun oma põnevaid, naljakaid või valusaid väli- või sisetöö kogemusi.

Põldmaa: Esmalt meenub esimene Sri Lanka ekspeditsioon, kus päevased seenekogumised vaheldusid öiste sõitudega uude sihtpunkti jõudmiseks. Teed olid seal kohati aga niivõrd kehvad, et eelistasime mikrobussi tulede vihus sellega samas tempos kõndimist selmet kogenematu juhiga järsul nõlval närve kõditada. See lõppes aga pea, kui vastu tulnud kohalikud meid läheduses liikuvate „kurjade“ elevantide eest hoiatasid. Nii sel kui kõigil troopiliste piirkondade välitöödel on tulnud trotsida lõputut muda, kuuma ja niiskust, mis aga alati eriliste või teadusele uute liikide kirjeldamisega on end hiljem ära tasunud. Muidugi ei saa unustada ka troopilise Aasia kaane, kes minusugusele mahalangenud puude tüvedelt ja lehekõdust seeni otsijale erilise innuga vaksates lähenesid. Aga eks nendegagi harju, nagu meil sääskedega, kui endal kindel siht silme ees ja aeg liialt kallis, et seda võitlusele kulutada.

Oja: Poleks kunagi arvanud, et ühel päeval sõidan Bangladeshi pealinna paduvihmas rikšas koos oma kunagise kolleegiga Katari päevilt agulisse proove koguma või et, pearätt peas, tõmban uste pealt tolmuproove Iraanis, kus naised võitlevad oma vabaduse ja õiguste eest.

Degtjarenko: Kohtumised metsikute loomadega ei ole väga ootamatud, eriti metsas. Järeldoktorantuuri ajal maalilistes Šveitsi mägedes pidin puu otsa ronima, et koguda endale vajalikku samblikku. Meeldejäävad on olnud ka välitööd üle kogu Tartu linna. Kogusime tuhatkond mullaproovi parkidest, eraaedadest, koolide ja lasteaedade ümbrusest, aga ka siseruumide lillepottide mullast. Kuna pidime suhtlema väga palju linnaelanikega, tõid välitööd kaasa ohtralt lühikonsultatsioone ja palju spontaanset teaduse populariseerimist. Välitööl rõõmustab alati see, kui on leitud midagi väga haruldast, näiteks 2021. aastal leidsime Gauja rahvuspargist väljasurnuks peetud keraja korallsambliku.

Öpik: Doktorantuuri lõppedes tegime väga palju välitöid Eesti metsades, meil oli uurimisala Koeru salumetsas. Sealt olen kahe aasta jooksul välja toonud nii umbes 12 000 juureproovi, see oli tõesti intensiivne õppimine.

Pärastpoole oleme käinud eri kontinentidel kõikvõimalikes kohtades, see on justkui mulla maa-aluse seenestiku maadeavastamine. Üks huvitav reis oli Gaboni, mis on ühise keele poolest prantsuskeelne riik. Viibisime välibaasis, mis oli keset vihmametsa väga kaugel tsivilisatsioonist. Meiega oli kaasas kaks püssiga ökogiidi, neid oli koolitatud inimesi kaitsma näiteks „kurja“ elevandi eest. Ja nad rääkisid prantsuse keelt. Meie metsa ei tundnud, aga oli vaja leida kohad, kust saame korjata taimejuurte proove nii nagu vaja. Pidin välja otsima oma napi prantsuse keele. Algul oli päris naljakas, aga lõpuks õnnestus. Suutsin neile selgeks teha, et meil on vaja kahte ala, mis oleks üksteisest eemal, kuid siiski mitte väga kaugel ja et meil on vaja kummaltki alalt leida neli taimeliiki ja kümme isendit. Nii nad aitasidki meil seda teha.

Milline on su tööelu praegu? Mis sind töö juures köidab, mida otsid ja ootad?

Põldmaa: Välitöödele jõuan praegu küll harvem, kuid üha enam avastamisrõõmu on hakanud pakkuma töö arvuti taga, nüüd mil ekraanile jooksevad kokku kogu maailma elurikkuse andmed – ole aga mees (loe: naine) neid analüüsima! Üha uute meetodite kasutuselevõtt molekulaarbioloogias ja bioinformaatikas võimaldab paarigrammistes mulla- jm keskkonnaproovides sisalduvate organismide DNA järjendamisel muu hulgas näha ka seente mitmekesisuse mustreid siin maakeral. Saadud pilt on niivõrd palju rikkalikum sellest, mille olime endile kuvanud pelgalt silmaga nähtavate seente viljakehade põhjal. On põnev osaleda selle pidevalt muutuva pildi lahtimõtestamisel, mis üha enam tehisaru rakendades loob uusi võimalusi elurikkuse muutuste mõistmiseks ja selle kaitseks. Väga innustav on koostöö teadlaste ja harrastajatega nii meil kui mujal ning näha säravate silmadega andekaid noori enda ümber. Rahu ei anna ka arvukad teadusele kirjeldamata liigid, mitte ainult meie seenekogu kappides, vaid kõikjal looduses.

Oja: Huvitav on see, kuidas on muutunud meie kodudes leiduvate seente või ka muude organismide liikide mitmekesisus ja millised uued liigid või muutused võiksid kliima soojenemise või ka kodude energiatõhusamaks tegemisega kaasneda. Näiteks on meile kipsplaatide kasutamise tõttu saanud tuttavaks toksiline must hallitus. Eraomandis keskkondi on keerulisem uurida, sest ei saa ju heast peast kellegi koju sisse astuda ja hakata proove koguma. Sellest probleemist oleme siiski nutikalt üle saanud harrastusteadlaste kaasamisega. Igaüks saab olla teadlane ja panustada lihtsal viisil teaduse tegemisse. Kodude puhul on üheks selliseks võimaluseks tolmu kogumine.

Tänapäevaste meetoditega võime sealt kirjeldada tuhandeid liike. Kõik sellised nutikad ja võimekad lahendused on toonud meie laborisse proove üle terve maailma. Kokku on meil proove pea sajast riigist ja inimesi, kes meile vastu on tulnud, on kordades rohkem. Kõike kogutut ning uuritut saan rakendada meie kodudes esinevate seeneprobleemide tuvastamisel ja probleemide lahendamisel.

Degtjarenko: Meeldib, et töö on vaheldusrikas ja alati põnev, kunagi ei ole igav. Minu töölaual on hetkel päris mitu käsikirja, päevad on kohtumisi ja arutelusid täis, teen õppetööd ja juhendan üliõpilasi. Ka administratiivsetest kohustustest ei ole ka pääsu. Doktorantuuri ajal uurisin, kuidas tolmusaaste mõjub boreaalsetele metsakooslustele, täpsemalt, taimedele ning sambliku-, sambla- ja vetikakooslustele mändidel. Tegelen ka samblike populatsiooni­geneetikaga ja uurimistööga, mis puudutab liigipaaride kontseptsiooni. Löön kaasa samblike Eesti punase nimestiku uuendamisel ja Läti punase nimestiku koostamisel.

Mulle on samblike looduskaitseline seisund tähtis teema. Minu eestvedamisel, ühe keskkonnainvesteeringute keskuse toetatud uuringu käigus korrastasime kaitsealuste samblike seniseid kaitsekategooriaid. Seejärel esitasime riigile ettepaneku kaitstavate samblikuliikide kategooriate muutmiseks ja täiendavaks kaitse alla võtmiseks. Soovitame võtta elurikkuse tagamiseks kaitse alla 93 Eestis kasvavast samblikuliiki, nende hulgas on kõige rohkem metsasamblikke, kokku 53.

Eelmisel aastal liitusin TÜ maastike elurikkuse töörühmaga ja nüüd osalen poollooduslike koosluste taastamise ja linnalooduse projektides. Mind köidavad paljud samblikuteadusega seotud uurimisteemad, viimasel ajal tunnen huvi samblikukoosluste taastamise vastu.

Öpik: Praegu on teaduse osakaal minu töös suhteliselt väike, tegelen rohkem instituudi juhtimise küsimustega. Eks ma ikka püüan doktorante aidata, töörühmal mingeid asju korda ajada. Aga suuremas osas, tuleb tunnistada, ma ikkagi administreerin, käin kohtumistel, jälgin üritusi, mis aitavad kaasa sidemete loomisele ja suundade arendamisele.

Eks kired muutuvad ajas. Olen ikka öelnud, et uudishimu on see, mis edasi viib. Uudishimu saab olla mitmesugust, see võib olla teadusküsimus, võib olla meetod, katsedisain või uurimisobjekt, tulemuse testimine, kas mingi oletus peab paika või ei pea, aga võib olla ka tahtmine teada saada, kuidas töötab üks instituut. Selle poolest on kirg suhteliselt sarnane.

Mind on paelunud arbuskulaarne mükoriisa – see on taimejuurte ja teatud mullaseente vaheline kooselu. Tegelesin kõvasti arbuskulaar-mükoriissete seente molekulaarse taksonoomia ehk virtuaaltaksonite loomisega. Need on liigid, mis on kirjeldatud DNA järjestuste põhjal. Alguses oli enamik neist uued. Ega me teadnud, kas need on tõesti uued liigid või ei ole nende liikide DNA järjestuse vastet veel olemas.

Arbuskulaarne mükoriisa esineb enamikul maismaataimedest ja enamikul kasvukohtadel nii roht- kui ka puit­taimedel. Meie kliimavööndis pigem rohttaimedel, seal hulgas paljud meie tähtsad toidutaimed alustades nisust ja rukkist, tomatist-kurgist, õunapuust, vaarikast, maasikast ja roosidest. Ka kohvi-, kakao- ja kautšukipuu ning viinapuu toetuvad sellele kooselule. Samuti sõltub hulk riidematerjale mükoriissetest taimedest, näiteks puuvill ja lina. Ka meie majades kasutatav puit on ektomükoriisne. Ega kuusk, mänd ja kask ilma mükoriisaseenteta õieti ei kasvakski. Ehk siis me elame seentes, sööme seeni ja kanname seeni. Kui mõelda taimkattele ja fotosünteesile, mis tagab, et Maa atmosfääris oleks hapnik, siis me ka hingame seeni.

Ka saab kiirendada taimkatte arengut, ökosüsteemi suktsessiooni sellega, et tuua teatud liike sisse enne, kui nad ise on kohale jõudnud. Selle teema tõi minuni Tanel Vahter, kes tuli nii suure huviga ja vastupidiselt minule on väga innukas katsete tegija. Niisiis katsetasime, valisime kasvukoha, kus taimkate vajab taastamist, selleks olid ammendatud karjäärid ning viisime sinna seeni ja seemneid. Leidsime, et taimkate taastub niimoodi kiiremini. Kasvusubstraadile seente külvamist kasutatakse ka põllumajanduses bioväetisena. Eriti on see tõusev trend säästvas põllumajanduses.

Kuidas aru saada, kas ollakse oma tööelus õiges kohas?

Oja: Mükoloogia ei ole pelgalt metsas kasvavate seente uurimine, seeni leidub väga mitmesugustes keskkondades ning teadust saab rakendada igapäevaste probleemide uurimisel ja lahendamisel. Nagu keegi Ameerika mükoloogi Paul Stametsi paadunud austaja mulle kunagi kirjutas: olen selgel veendumusel, et seened on tulevik.

Degtjarenko: Vaatamata põnevatele uurimisteemadele on aeg-ajalt töö juures raske ja tuleviku suhtes puudub igasugune kindlus. Eesti teadusagentuurist lihhenoloogia alastele teadusuuringule toetuse saamine on keeruline. Võib öelda, et projektipõhine rahastus ei toeta lihhenoloogia kui iseseisva teadusharu järjepidevust. Keerulistel hetkedel, puuduliku teadusrahastuse tingimustes olen väga tänulik oma kolleegide toele ja et nad ikka usuvad minusse. Mind aitab ka tugev sisemine motivatsioon oma teadussuunda arendada, koostöövalmidus, avatus uutele kogemustele ja võimalustele. Tagasihoidlikud samblikud hoiavad ökosüsteemide liigirikkust, neil on oma koht ökoloogilistes võrgustikes. Kuid samblike iseärasused muudavad nad muutuste suhtes tundlikuks ja nende ohustatus nii Eestis kui Põhja-Euroopas suureneb. Samblikud on väikesed, sageli ei pane neid tähelegi. See on üks põhjus, miks on veel palju vastamata küsimusi, võrreldes tuntumate eluslooduse rühmadega. Samblike salapärane olemus, nende vähene uuritus ja ohustatus motiveerib mind oma teadustööd jätkama kõikidest raskustest hoolimata.

Öpik: Hulk teadlasi on oma elus läbinud aja, mil nad küsivad, kas ma tõesti tahan seda teha. Iseäranis näen seda doktorantide puhul, et ühel hetkel on neil küsimus üleval, kas nad jaksavad või ei jaksa, kas pingutus on seda väärt. Kõrvalt vaadates tundub, et sageli osutub kaalukeeleks see, et meeldib vabadus, mida teadustegevus inimesele annab. Mistõttu vabaduse tasakaaluks olev ebakindlus tuleviku või rahastuse või tulemuste või millegi muu osas on üle elatav. Ka mina olen mitu korda mõelnud, et äkki tahan hoopis midagi muud teha. Arvan, et on hästi tähtis, mis tundega hommikul tööle minnakse. Kui see, kuhu sa lähed, on sügavalt vastumeelne, need inimesed ei sobi sulle, kaaslased ei toeta sind, siis on ka väga raske seda tööd teha. See oli vist Jaan Kaplinski, kes on öelnud, et õnn on see, kui ma hommikul lähen õnnelikult tööle ja õhtul tulen õndsalt koju.