Justkui luule

On lahe, et tudengite teostest saab kokku panna ka vormiliselt kenasti läbi tunnetatud terviku, andes noortele võimaluse oma ideid näidata.

OVE-KUTH SOOSAAR

Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) festival „Commute“ 21. – 26. IV Tallinnas.

Aprillikuu lõpus, takatalvi* rüpes, leidis aset kuues audiovisuaalse loomingu festival „Commute“. EMTA heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna korraldatud ettevõtmise eesmärk on tekitada platvorm, kus selle tudengid saaksid oma töid esitleda. Festivali juurde kuulus ka rahvusvaheline audiovisuaalsete tööde konkurss, kuhu esitati 22 riigist üle 60 teose.

Festivali pealkiri on tuletatud sõnadest „composition“ ja „music technol­ogy“, mis ilmestab audiovisuaalse loomingu eriala suurt rõhuasetust tehnilistele lahendustele. Just tehnika osakaal festivalil ette kantud teoste puhul tegi mu kuulajana ootusärevaks, sest kuigi väljendusvahendite hulk on peaaegu piiritu, kasvab sellega märkimis­väärselt teoste esituse ettevalmistamiseks vajalik aeg ning võimalus, et vähemalt mõnda masinasse poeb kratt. Festivali juures on tähelepanu- ja tänuväärne, et tudengite kõrval teeb kaasa ka plejaad rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikke ja muusikuid.

Audiovisuaalse kompositsiooni eriala, mis kuulub praegu heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna alla, avati EMTAs 2011. aastal. Vähemalt välisvaatlejale paistab, et kolmeteistkümne aastaga on kõvasti laienenud võimalused, mida akadeemias tudengitele eneseväljenduseks pakutakse. Seda näitab ka festivali kava, mis kihiseb rahvusvahelistest koostööprojektidest, iseäranis Itaalia partnerülikoolide muusikutega. Seda põhjusel, et Itaalias on audiovisuaalse kunsti õpetamise ja viljelemise traditsioon paarkümmend aastat pikem kui meil. Kindlasti ei tasu siinkohal alahinnata itaalia päritolu Paolo Giroli, heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna peakoordinaatori, heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava koordinaatori rolli.

Kontserdid toimusid EMTA uue kontserdimaja suures saalis, black box’is ja Sõpruse kinos. Selle aasta teema oli „Fons amoris“ ehk „Armastuse karikas“ ning see Giovanni Battista Pergolesi kammerteosest „Stabat Mater“ pärit kujund oli kui festivali piltlik suunis. Sama teos tuli ettekandele koos Antonio Vivaldi sinfoniaga h-moll „Al santo sepolcro“.

Pergolesi „Stabat Mater“ koos Vivaldi sinfoniaga tuli ettekandele 23. aprillil EMTA suures saalis. Tegemist oli suure ettevõtmisega, sest kontsert sündis Itaalia suursaatkonna toel EMTA ning seitsme (!) Itaalia muusikaakadeemia koostöös. Lavale astunud orkestri koosseisust võis peale tudengite leida veel Giuseppe Martucci nimelise Salerno konservatooriumi rektori Fulvio Artiamo, Agostino Steffani nimelise Treviso konservatooriumi rektori Stefano Canazza ning EMTA loometegevuse ja välissuhete prorektori Henry-David Varema. Suurepäraselt mänginud muusikute taustale seinale projitseeriti tudengite loodud visuaale, mis polnud ambitsioonikad, vaid loodud õrnalt muusikat toetama. Kontsert tasakaalustas festivali koosseisus hästi teisi üritusi ning lõi uue ja vana vahel justkui silla. Muusikaga kaasnevad visuaalid peatasid kihutava mõttevoo ja lasksid rahus muusika ilule keskenduda.

„Commute’i“ kõik kuus üritust olid rikkaliku kavaga, kuid neid kõiki kahjuks avada ei jõua. Festival algas kontserdiga „Intersectio“ 21. aprillil Sõpruse kinos. Ettekandele tuli EMTA tudengite teoste kõrval valik rahvusvahelisele konkursile saabunud teostest. Kontserdile minnes ei osanud ma õigupoolest midagi oodata, kuna esitatavate tööde nimistu oli üsna pikk ning sisaldas peamiselt noorte autorite loomingut. Enne kinolina täitumist sai muu hulgas sõna konkursi žürii esimees, Prantsusmaal Clermont-Ferrandis toimuva festivali „Videoformes“ korraldaja Éric André-Freydefont, kelle jutust jäi kõlama kena mõte: kui kirjanduses on pikk vorm romaan ja keskmise pikkusega vorm novell, siis ettekandele tulevad teosed on justkui luule, mis ei pea end reaalsusega piiritlema ning võib olla vaid tunnetuslik. Loomulikult on olemas ka ulatuslikke luulevorme, vähem või rohkem kahe jalaga maas, ning ka pikemaid ja abstraktsemaid proosateoseid, ent sel hetkel lõi väljapakutud kirjeldus sobiva meeleseisundi, et peagi ekraanil jooksvad teosed vastu võtta. Teoseid ma siin ükshaaval välja tooma ei hakka, kuid lähenemisviise oli palju: mürameditatsioonidest ootamatute kõrvutuste ja traditsioonilisemate filmikunstis levinud väljendusvahendite kasutamiseni. Kõike seda toetas teoste hea järjestus. Enamik teoseid tõmbas vaataja endasse ega rikkunud vaatajaillusiooni, pakkudes isegi tõsiste teemade puhul argimõtete lahustamisega meeldiva rännaku kogemuse.

Teatri- ja muusikamuuseumis oli endise Otsa kooli kolmanda korruse ruumides festivali ajal avatud tudengite heli- ja ruumiinstallatsioonidega näitus. Autoritel õnnestus heli- ja ruumi­installatsioonidega jutustuda huvitavaid lugusid, mis nihestasid ruumi, kuid vajasid täielikuks mõjumiseks vaatlejalt kindlasti rohkem aega, kui mul seal käies kahetsusväärselt pakkuda oli. Teostes oli käsitletud eneseloomise, armastuse, uppumise ja mälu teemat. Kahju, et näitus oli nii lühiajaline, oleksin meeleldi seda festivalile järgnenud nädalal uuesti uurima läinud.

Festivali lõppkontserdil „Fabulae visibiles“ 26. aprillil EMTA black box’is esitas hispaania löökpillivirtuoos, pedagoog ja helilooja Juanjo Guillem peale tudengite teoste ka omaloomingut. Oli rõõm jälgida esineja vahetut ja haaravat lavaolekut. Tema mängustiil on väga füüsiline, peaaegu tantsuline, ning oleksin tahtnud teoste partituuriga lähemalt tutvuda. Ettekantud teosed on valdavalt mõeldud elektroonikaga esitamiseks, mõnel teosel on juures koreograafia- või videoelement. Kuigi iga teose jaoks oli ette valmistatud eraldi instrumendi­grupp, mõjusid paljud neist Guillemi meisterlikkusest hoolimata lõpuks ikkagi etüüdidena ja lahendamist ootavate ülesandepüstitustena.

Mis see audiovisuaalne kunst siis lõpuks on? Eks see olegi üsna keeruline küsimus, millele vastata. See võib olla palju asju: heliskulptuur, (interaktiivne) installatsioon, abstraktne või eksperimentaalne film. Lähtekoht võib olla visuaalne, kui heli on toetavas rollis, või vastupidi, tegu võib üldsegi olla mõne muu sünesteetilise kombinatsiooniga.

Erialade piirimail asetsemine on selle kunstivoolu kõige suurem tugevus, kuid meie kultuuriväljal vähemalt praegu ka selle kõige suurem nõrkus. Saalid olid ürituste ajal hõredad, mis tähendab, et festival ei ole veel oma publikut üles leidnud. Arvestades nii esitatud tööde tõsiseltvõetavat taset kui ka nende suurt ühisosa teiste kunstivooludega, võiks huvitujate ring olla kõvasti suurem. Eks siin mängi rolli Tallinna üritustega üleküllastatud kalender, kuid kindlasti ka vähene reklaam. Täiesti kindlasti võiks festivalil rohkem kokkupuutepunkte olla ka teiste Eesti ülikoolidega, esmajoones kunstiakadeemiaga, aga võib-olla ka mõne tehnilisemate erialadega kõrgkooliga. Kuna tehnika on audiovisuaalse kunsti võõrandamatu osa, siis kindlasti oleks paljudel põnev jälgida ka teoste loomise tagamaad intervjuu või videoblogi vormis. See jätaks ka netiavarustesse festivalist suurema jälje.

Suuremate festivalide kavas on samuti tihti noorte või tudengite heliloomingu programm, mis mõjub alati nagu laste lastelauda pagendamine sünnipäeval. On lahe, et tudengite teostest saab kokku panna ka vormiliselt kenasti läbi tunnetatud terviku, andes noortele võimaluse oma ideid näidata. Võib oletada, et tudengifestival võib tunduda mõnele ka millegi diletantlikuna, kuid selle mõtte võib rahumeeli maha kanda. Festivalil esitatud hetketõmmis EMTAs toimetavate noorte loojate loomingust tõestab heliloomingu õppekava uuendamise edu. Jääb vaid üle soovida tegijatele lennukaid ideid ja pikka iga.

* Soome takatalvi ’pikaajaline ja mõnikord äärmuslik kevadine külm, justkui oleks talv tagasi’.