Unenäoline jõgi meie tänaval

Näitusel „Sina, jõgi“ on kõik kolm fotokunstnikku kohal võrdväärsel määral, igaüks omanäolise käekirjaga.

KULLA LAAS

Näitus „Sina, jõgi. Hedi Jaansoo, Peeter Tooming, Endel Veliste“, kuraator Annika Toots. Kumu kunstimuuseumi 4. korruse projektiruumis kuni 26. V.

Annika Tootsi kureerimisel on kahe fotograafi – Peeter Toominga ja Endel Veliste – 1970. aastate seeriad kokku toodud nüüdisaegse visuaalkunstniku Hedi Jaansoo loominguga. Komplekt sobitub hästi Kumu Nõukogude perioodi eesti kunsti püsiekspositsioonis taasavatud projektiruumi eesmärkidega laiendada ja täiendada seda ajalooüleste dialoogidega.

Näitusele tausta andmiseks selgitab Toots Kumu blogis, kuidas 1970ndatel, kui „läänemaailmas eksponeeriti sel ajal näitusesaalides juba näiteks ühiskonnakriitilist värvifilmile pildistatud fotot, siis Eestis viljeldi suuremalt jaolt mustvalget, vormiotsinguid ja tehnilisi katsetusi eelistavat fotograafiat, ehkki üha enam hakati rääkima ka „kunstilisest fotost“ ning omanäolise eesti fotokunsti koolkonna kujunemisest“.* Tootsi sõnul võis siis leida mõningaid märke läänest sisse imbunud postmodernistlikest ideedest ja kontseptuaalsematest katsetustest, mille näideteks on ka Toominga ja Veliste fotosarjad.

Kõigi kolme autori teoseid seob teatav kontseptuaalsus ning huvi või tundmuse pinnalt pikemale vaatlusele keskendumine ja fotomaterjali kogumine, isikupärane ümbritseva keskkonna jälgimine ja esiletoomine. Mööduvatele hetkedele keskendunud pilk toob kõigi fotokunstnike töödes nähtavale palju uut. Seriaalsus ning pildistamisvõtete ja -motiivide kordamine rõhutab fotograafide järjepidevust, kaamera abil toimunud vaatlusprotsess on eesmärgipärane rutiin ja otsing. Fotograafi (ja vaatleja kohalolu kaadris) liigutab käsitluse veelgi enam postmodernsuse poole. Fotograafia on siin eneseteadlik ning selgelt kunstniku käsutuses.

Veliste katkine klaas

Endel Veliste (1930–2001) on oma fotodel sarjast „Vaade läbi autoakna“ (1978) kujutanud linnatänaval, maanteel ja tee­pervedel nähtud stseene. Fotode pealkirjades on nimetatud otse ja selge sõnaga see, mille fotograaf tänaval oli tabanud. Seeriale on lisatud argisust ja vaataja võtab need olud vastu just sellisena: teelt väljasõitnud auto, autot lükkav naine, mees ja naine metsateel. Võib eeldada, et omal ajal äärmiselt produktiivsele päevapiltnikule moodustus autoaknast tehtud fotode kogum omamoodi kõrvalsaadusena ühe tööotsa juurest teise juurde sõites. (Aastatel 1962–2000 töötas Veliste Viljandi ajalehele Tee Kommunismile / Sakala).

Kuigi Veliste fotode puhul pälvib esmalt tähelepanu reportaažlik kujutamisviis, ei ole tegemist siiski traditsioonilise tänavafotograafiaga. Kon­tseptuaalse lükkena on fotograaf jätnud kaadrisse autoakna raami ja niimoodi säilitanud teisel pool toimuvaga nähtava distantsi. Fotoseeria võtmekaadrist, kus välist ruumi vaadeldakse läbi mõranenud esiklaasi, saab selgeks oludest eraldatuse tinglikkus. Ümbrus ei paista meile enam selgelt kätte ja oleme koos pildistajaga sisemusse suletud. Võib-olla segaduses, veel hetk tagasi toimunud tabamusest hirmunud.

See õrn, kuid siiski eraldav barjäär vaataja ja välise maailma vahel ilmutab end Veliste fotode valikus ka veepiiskadega klaasil. Needki on väikesed meeldetuletused meie positsioonist ümbritseva suhtes, millesse oleme end koos fotokaameraga seadnud. Klaasi nähtavale tulekuga ja tähelepanu jõudmisega pildi esiplaanile saab vaataja teadlikuks kaamerast kui veel ühest barjäärist – vaatamise mehhanismist, mis pilku vahendades meid ühtaegu sellega seob ja sellest eemal hoiab.

Toominga meditatiivsed veed

Fotoseerias „Sina, Jõgi“ (1970) on Peeter Tooming (1939–1997) rännanud mööda kaldaservi ja pööranud oma kaamera jõe poole, et jäädvustada selle voolu, vee sillerdust ning taimestikku veepiiril ja peegeldustes. Fotosid saadavad Viiu Härmi luuleridadena väikesed väljarebitud mõtted, mis annavad looduskeskkonnale hääle ning rõhutavad vaatluse kui päevikuliste ülestähenduste muljet. (1984. aastal ilmus autoritelt selle koostöö põhjal ka sama pealkirjaga raamat.)

Vee ja seda ümbritseva omavahelises suhtluses on tegelasteks nii jõgi kui ka vaataja. Kuid vaataja pilk ei otsi veepinnalt tingimata iseenda peegelpilti, see võib hoopis olla suunatud vetesügavusse, jõe varjulisse allhoovusse. Seda tunnet süvendab ka Peeter Toominga loomingust tuttav tumedus – huvi suurte mustade pindade ja kujutiste rõhutatud kontuuride vastu lisab fotodele eksistentsiaalset kaalu.

Kõrvalmärkusena tahaksin välja tuua selle, kuidas Toominga puhul on kõnekas fotosid ümbritsev musta tindi­pliiatsi joon, mis on küll olnud autori vormistuslik ja praktiline korrektuur, aga toob väikese žestina veel eraldi esile fotograafi piiri tõmbava käe ja kadreeringu tinglikkuse. Fotode esitluses jääb aga vajaka mustvalge analoogfotograafia fototehnikate täpsustusest etikettidel – seda oleksin muuseumilt kindlasti oodanud. Toominga piltide puhul annaks teadmine, et fotograaf on töötanud jõevee kujutamisel nimelt hõbedaosakestega (hõbeželatiinfoto) fotoseeriale juurde veel ühe poeetilise nüansi.

Jaansoo müürililled

Kui Toominga ja Veliste mustvalged seeriad sisaldavad palju liikuvust, siis nendega dialoogi astuva Hedi Jaansoo (snd 1989) fotod toovad näitusetervikusse lisaks värvile ka kõige enam ootust ja igatsust. Komplekti „Servad, ääred, juured ja nurgad” (2023) kuuluvad fotod on üles võetud mitmes kohas ning samuti pikemal perioodil ja vaatluste tulemusel.

Kunstnik on jäädvustanud peamiselt linnaloodust ning elustaimedega kompositsioone, mis tema sõnul on loodud väikeste vahenditega, et parendada, kaunistada, elustada või ka laiendada isiklikku ruumi. Linn aga ei tule fotodelt kohe kätte, vaid heljub stseenide kohal pigem taustsüsteemina. Ka siis, kui aianurgakesed paistavad fotodelt soojad ja kodused, õhkab neist püüdlust loodusliku lopsakuse järele. Barjääriks vabadusse pääsemise ja kasvu ees on siin kitsaste lillepottide ja piiratud murulapiga agulielu, mis ometi unelust võimendab.

Näitusekujunduses valitud roosakas-oranž seinavärv (näituse kujundaja on Villu Plink) annab kogu näitusele Jaansoo fotodest lähtuva tellismüüri fooni, millest lilled tagasihoidlikult, kuid siiski jõudsalt välja kasvavad. Jaansoo fotodes ja kompositsioonides on aimata leidlikku kohanemist argisusega ning näpsatud õied on oma hooajalisuses küll veidi nukrad, kuid ootus nende järele annab edasi ka midagi helget.

Lähiaastatest leiab veel mitu ülevaatlikku näitust, kus toodi välja huvitavaid ja mahukaid arhiivimaterjale Eesti fotopärandist ning tutvustati neid kõrvuti tänapäeva fotokunstnikega. Heaks näiteks on Eesti ja Läti varajaste naisfotograafide töödel põhinenud „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“ Tartu kunstimuuseumis (2020) ja Kondase keskuse korraldatud näitus „Sõsarkond“ ülevaatega perekond Rieti foto­ateljee tegemistest (2023). Selliste projektide väärtus, kus ajaloolise materjaliga töötamisse on kaasatud päevakajalised kunstnikud, ei seisne pelgalt ajaloolise ülevaate andmises, järelduste tegemises või ka enne-pärast võrdluste esitamises. Need ajaülesed, aga ka temaatiliselt vaba kontseptsiooniga näitused teeb eripäraseks poeetiliste ja universaalsete kunstiliste võtete kõrvutamine. Näitusel „Sina, jõgi“ on kõik kolm fotokunstnikku kohal võrdväärsel määral, igaüks omanäolise käekirjaga. Eri autorite teosed resoneerivad omavahel ideede ja fotograafia vahendite kõnekate lähenemisviiside kaudu.

* https://kumublogi.ekm.ee/2024/03/08/habras-markamatu-ja-kauge-argisus-naitus-sina-jogi-kumu-projektiruumis/