Tere, Lydia!

KÄTLIN KALDMAA

Kirjutan Sulle siit 180 aasta tagant. Olen viimased seitse-kaheksa aastat iga päev Sinu peale mõelnud. Sinu elule ja saatusele, sellele, kui palju me selles oma eestikeelses Eestis, millest Sina ainult unistada võisid, võlgneme naistele, kes peaaegu nähtamatult kulisside taga tööd teevad, sellal kui mehed kogu „auu“, kuulsuse, tähelepanu ja kiidusõnad enda kanda võtavad. XIX sajandil oli see muidugi veel ilmselgem kui praegu XXI sajandil. Jah, muidugi oleme praeguseks naisküsimuses palju kaugemale jõudnud ja kas tead, Lydia, naised võivad isegi riiki juhtida! Valitseda! Olla presidendid ja peaministrid ja riigikogulased. See on võimas, kas pole?

Lydia, Sina unistasid sellest, et tüdrukud saaksid kooliharidust. Ma ei tea, kas oma unelmaplaanides anda tüdrukutele poistega võrdset kooliharidust ja lubada naistel lausa ülikoolis õppida oskasid Sa ette kujutada, et ühel päeval on Sinu armsas väikeses eestikeelses Eesti riigis lausa kolmveerand kõrgkoolide lõpetajatest naised. Usun, et Sa kujutasid sageli ette, mis tunne oleks seal sammastega majas meestega võrdväärsena loengutes käia, raamatukogus pakse teoseid uurida ja valmistuda iseseisvaks eluks, mis on midagi enamat kui abielu ja laste kasvatamine. Elada elu, kus sul on elu-kutse.

Sa muidugi teadsid juba, mis on Sinu elu kutse: kirjutada eesti keeles ja meeles, eesti rahvale. Iseenda nime alt. Selles paigas ajaloos, kus Eesti praegu on – üle saja aasta Eesti riigikeelt –, võib see kõik tunduda omajagu pateetiline, aga minu põlvkond mäletab veel 1980ndate lõppu ja 1990ndate algust, mil seesama eesti keel ja eesti meel ääretult rahvusromantilisel moel meid haaras. Kui ma keskkooli lõpetasin, oli riikliku lõpukirjandi teema „Ema keel ja isa meel“. Erinevalt Sinu eluajast oli Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti ametlik riigikeel eesti keel, ainult et nagu Sinugi ajal ei tohtinud inimesed rääkida ega kirjutada sellest, millest tegelikult tahtsid. Nüüd valitseb meil viimaks sõnavabadus, aga kas tead, Lydia, milleks inimesed seda vabadust kõige enam kasutavad – selleks, et öelda halvasti. Öelda halvasti riigi, valitsuse, teiste inimeste ja iseäranis naiste kohta.

Lydia, naiste õigustest Sinu ajal eriti ei räägitud. Arvan, et kui papa Jannseni Postimehes kirjutati, et naised saaksid kindlasti enamaga hakkama kui vaid kodu eest hoolitsemisega, olid selle artikli autor Sina, mitte Sinu isa. See on meie praeguste naiste õnn, et Sinul oli selline isa, kes oma tütrele andis vabaduse oma annet realiseerida, nagu me praegu ütleme. Sina olid üks esimesi eesti naisi, kes omaenda vaimsete võimete varal elatist teenis. Sa olid eesti keeles ja kultuuris esimene nii paljudes asjades, et ma enam ei tea, kas mul on kõik meeleski: esimene naisajakirjanik, esimene kultuuriajakirjanik, esimene naissoost ajalehetoimetaja, esimene naisprosaist ja -luuletaja, esimene naisnäitekirjanik, kelle näidendeid esitati edukalt esimeses eestikeelses kutselises Vanemuise teatris Sinu enda lavastatuna … Nii et nimekirja saab lisada ka esimene naissoost lavastaja tiitli. Rääkimata meeletust tõlkijatööst, millega Sa alustasid juba koolipõlves ja mida jätkasid elu lõpuni.

Lydia, Sul on põhjust enda üle suurt uhkust tunda, ja mina olen Sinu üle iga päev uhke. Mulle on naisõiguslus ühtlasi võrdõiguslus. Võrreldes Sinu eluajaga oleme selles vallas muidugi lausa teise dimensiooni liikunud: ei ole asja, mida naised teha ei võiks, iseasi on see, kas paberil kehtivad võrdsed õigused ka reaalselt toimivad (ei toimi). Sinul, Lydia, oli erinevalt enamikust omaaegsetest naistest võimalus oma vaimseid võimeid täiel määral ära kasutada ja seda Sa ka tegid. XXI sajandi poolt vaadatuna elasid Sa juba kooliajal niisugust elu, mille eest naised natuke hiljem võitlema hakkasid. Sa ei saanud küll valimas käia, valimisi polnud meil siin olemaski, aga Sul oli võimalus luua ja oma loomingut avaldada, ehkki väga suur osa sinu töödest on kirjutatud papa Jannseni nime all. Muidugi oli kas või Postimehe juures omajagu Sinu tööjõu ärakasutamist, võib-olla Sa läksidki ainult sellepärast mehele, et sest orjatööst pääseda (nii Sa seda vahel nimetasid). Võib-olla tundsid Sa elu lõpuni puudust sellest, et papa Jannseni ja sinu kirjutised ei ole korralikult kataloogitud ja et keegi kunagi ei saa teada, millised artiklid oled kirjutanud Sina ja millised isa. See on küll üks asi, mille juures võiks kasu olla tehisarust: kui toonase Postimehe artiklid tehis­arule sisse sööta, siis annaks tõenäoliselt sõnavara, lauseehituse ja muude tunnuste alusel oletada, kes mida kirjutas. Vaat see juba oleks midagi!

Lydia, kas tead, mis juhtus pärast Sinu surma? Sinu pinginaaber Lilli Suburgist sai vaimlises mõttes Su järeltulija, ehkki ta selle kõrvale rääkis Sinu kohta inetuid asju, mis kaasteeliste sõnul sugugi tõele ei vastanud. Ometi on näiteks Aino Kallase „Tähelend“ tugevalt Suburgi mälestustest mõjutatud. Lilli asutas selle eesti tütarlaste kooli, mille asutamisest Sina, Lydia, kogu elu unistasid, ka Kroonlinnas, ent oma perekonna kõrvalt seda teoks teha ei jaksanud. Selles koolis käis õpetus küll saksa ja vene keeles, eesti keelt veel ei lubatud. Lilli asutas esimese eestikeelse naisteajakirja ja töötas Postimehes. Just nagu Sina, Lydia. Ainult selle vahega, et Lilli võis kirjutiste alla omaenda nime panna. Mind paneb imestama, kuidas meie XXI sajandi naisõiguslased on Sinu olemasolu ja tegevuse unustanud ning naisõigusluse seisukohalt kõrvale heitnud. Võib ju dzotile viskuda Zelda Fitzgeraldi loomingu nimel, mille tema kuulus abikaasa kas varastas või lihtsalt enda nime all avaldas, ent kuidas saab olla ükskõik sellest, et meie enda kultuuri üks alustaladest on nimetu naistööjõu kasutamisel toiminud?

Lydia, kas tead, kus ma praegu olen? Ma olen Šveitsis Baseli linnas. Ma ei tea, kas Sa oma rännuaastatel jõudsid siia. Usun, et Sulle oleks siin väga meeldinud. See linn on maailmakuulus oma rikkaliku kultuuri- ja vaimuelu poolest, siin asub näiteks üks maailma esimesi kunstimuuseume ja ka üks vanimaid ülikoole. Basel on nüüd ka üks Sinu kodudest. Jah, just ja täpselt nii – Baseli kirjastus Baobab on välja andnud lasteraamatu „Lydia“. See raamat räägib Sinust, Lydia, ja sellest, kuidas Sinust sai see kirjanik ja see naine, kes Sa olid. Kas Sa oleksid kunagi ette kujutanud, et raamat Sinu elust saab tõlgitud saksa keelde (aitäh, Maximilian Murmann!), ja veel nii, et seda saab osta niihästi Viinist – linnast, mida Sa hästi tunned –, Berliinist kui ka Zürichist ehk kõigis saksakeelsetes maades?

Lydia, Sinu 180. sünniaastapäeva puhul olid Baseli sümfooniaorkestri kavas Sulle pühendatud kontserdid kõige noorematele kuulajatele. Need toimusid Pauluse kultuurikirikus ja esitusele tuli muusika neljalt Sinuga seotud maalt: Eestist, Lätist, Soomest ja Venemaalt. Kontsert algas Arvo Pärdi palaga „Spiegel im Spiegel“. Kas tead, et see on ühtlasi ka minu elu esimene Arvo Pärt? Kolhoosist tulnud tüdrukuna kuulsin Arvo Pärdi nime ja kassetile lindistatud kergelt sahisevat muusikat esimest korda 1990. aastal Poola piiri ületust oodates väikese Suzuki bussi katusel.

Lydia, muusikale lisaks luges näitleja ette ka katkendeid Sinust rääkivast raamatust. Ja mitukümmend Baseli koolilast esitas Sinu tekstidele loodud laule. Ilusas kaunis eesti keeles ja peast! Kas Sa oleksid seda elades osanud ette kujutada? Mina küll ei oleks, kuigi Eestis laulame neid senimaani, lausa kooridega. Selle kontserdi jaoks olid mõned laulud arranžeeritud keelpilliansamblile. Seda oli teinud meie noor helilooja Ülo Krigul – iseäranis südame külge jäi mulle „Meil aiaäärne tänavas“ seade. Usun, et see oleks Sullegi meeldinud. Mõned esitatud laulud on läbi käinud eriti pika teekonna: „Õitse ja haljenda, eestlaste maa“ oli ju juba teise laulupeo kavas ja „Ööbikut“ esitati kolmandal laulupeol. „Ööbik“ on õige keeruline laul, aga Baseli lapsed said sellega väga hästi hakkama. Kaks täissaalile antud pikka kontserti – see oli puhas rõõm.

Lydia, Su lugu on läinud maailma rändama. Kontserdile tulid ja raamatuga lahkusid sealt Šveitsi lapsed ja eesti lapsed ja soome lapsed. Üks armsamaid kohtumisi oli Kolumbia naisega, kes koos oma tütrega oli kaks tundi rongiga sõitnud, et Sinu kontserdile jõuda. Raamatu viib ta suvel Kolumbiasse, et Kolumbia tüdrukutega „Lydia“ raamatut lugeda ja Sinust rääkida. Ta tõlgib selle nende jaoks hispaania keelde. Nii rändab Sinu lugu teisele poole ookeani.

Lydia, järgmiseks ilmub Sinu raamat soome keeles. Usun, et see teeb Sulle maailma suurimat rõõmu: Sinu lugu jõuab enam kui saja-aastase ringiga tagasi sellele maale, mis Sinu ellu nii palju rõõmu, sõprust ja seiklusi tõi. Armastustki. Ma ei tea, kuidas Sina, aga meie siin ikka fantaseerime, mis kõik saanud oleks, kui Lydia oleks Antti Almbergiga abiellunud. Milliseid eesti-soome sädemeid oleks see kaasa toonud! Milliseid kujutlematuid hoovusi liikuma pannud!

Võib ju rääkida „oleksite“ keeles – mis kõik veel siis oleks, kui see Su käsikiri poleks ära põlenud … Tühja neist oleksitest. Sina, Lydia, olid oma aja kõige vägevam eesti naine, ja nii lihtsalt on. Aitäh sulle!