Viinistu – Eesti kõige islandim küla

Artikkel sarjast „Tuttava linna tuled“

Kätlin Kaldmaa

Keegi ei tea, kust see meri tuleb. Kesk-Ida-Eestis, kus ma üles kasvasin, ei ole merehõngugi. Mine tea, kas ja kuidas jõudis meri Läti piiri äärde Mulgimaale, aga no mõni Viru vere kangelane, ilusa Helene – vanavanaema – eellane, vahest ikka merd katsuda sai. Igatahes mind kisub igas maailma nurgas muudkui aga mere äärde. Mõnikord on see meri ookean (Põhja-Jäämeri) ja mõnikord järv (Vahemeri).

Nii juhtuski, et pärast 25 aastat Tallinna ja kaht-kolm aastat sõna otseses mõttes kodutust ostsin endale rida­elamu­boksi Viinistul (palun mitte iialgi öelda Viinistus/se, meie siin rannakeeles sõidame Kolga-Kolkka ja Kiiu-Kiidu ja Viinistu-Viinistule, ja meil on potkukelk, mitte mingi soome kelk, ja tõuks peaks ka olema potkukas). Ega ma ei teagi, kas see oli see hele paks veebruarilumi või lõputu raamaturuum, mis mind ära tegi – kui siinse elamise kaks korrust raamatuid täis saavad, siis on veel kolmetoaline täiskelder, mis omal ajal ehitati varjendiks. Maakler viskas nalja: „Siia keldrisse mahub 28 ukrainlast ära!“ Et siin on täitsa kasutatav sadam, siis agressorite saabumise puhuks on mul põgenemistee välja rehkendatud. Kaugele ja ära. Sada meetrit merest ei ole turvaline koht. Iga päev hängib mere peal kümmekond laeva-tankerit. Ära nad sealt kuskile ei lähe, kogu aeg on.

Viinistu on vana küla. Wynest, Finnisdorf, ja paljurahvuseline algusest peale. Eelmisel aastal tähistati Viinistu mainimise 650. aastapäeva. Sõbralikud suhted ülemerenaabritega katkestas alles Nõukogude okupatsioon. Kui enne Teist maailmasõda oli Viinistu üks tore jõukas enam kui 500 elanikuga küla, siis pärast küüditamisi ja sõda ja paadi­põgenikke jäi alles 146 elanikku ja nüüd, peaaegu 80 aastat pärast paadipõgenemist ja vahepealset kalurikolhoosi on registreeritud elanikke 125.

Kui muidu talvel ei olnud küla vahel rohkem kedagi näha kui kaks vanameest ja Kätlin, siis koroonaga läks Viinistul elu lahti. Kõik, mis ripakil, osteti ära, ka kõikse viimane räigelt ülehinnatud sääse­loss.

Mina olen kõigusoojane ja armastan kuuma. Vaat sellega on siin väga kehvasti. Ma olen päris kindel, et Viinistu on Eesti kõige külmem küla. Kõige islandim on ta igatahes küll. Kõige Soome-poolsemana – siit olla tuliveekanistritega kõige lühem tee Soome saarestikku – on see otse avatud ida- ja kirdetuultele, ja ma ütlen teile, et no näiteks kevadel ei ole hoo ja hoobi vahet. Ses külmas kuivas idatuules, mis siin päevade ja ööde kaupa lõõtsub, ei kasva miski peale naadi. Ma tulen Kesk-Ida-Eestist, nii et ma tean väga hästi, mis on kontinentaalne külm ja kuum. Seda ma armastan! Temperatuur on küll talvel madalam, aga see on kuiv krõpski. Viinistu niiskes lõõtsumises vastupidamiseks on mul fliissokid, fliisretuusid, fliisseelik, fliis­dressid, fliispluusid, fliiskuued. Kõige fliisima rõivatüki ristis mu tütar nahaks. See ongi umbes nagu karunahk, mitte miski ei pääse läbi. Ei sääsed, ei tuul.

Igatahes kui koroona tuli ja keegi ei teadnud, mis hakkama saab, ostsin meele­heitest kasvuhoone. Kasvuhoone nimi on Berta ja Väike Kreeka. Berta on väga tugev, et tuul teda ära ei viiks. Mehed istusid tal katusel ja siiamaani on Vladiku saapajäljed plastiku peal näha. Berta on mu elupäästja. Berta nagiseb ja kragiseb ja naksub ja kraksub tuule käes, aga Berta lendu ei lähe. Kuidas sa elad Eesti suves, kui suvetomateid ja suvepaprikaid peab Grossi poest ostma? See ei ole elu.

Esimesel Berta-suvel ma ei mõelnud muud kui tomatitest. Teisel Berta-suvel juba vähem. Kolmandal suvel õieti üldse mitte, ja nüüd, kus meil Bertaga läheb neljas suvi, tean ma juba, et tomatid on põhimõtteliselt umbrohi ja neid peab hoopis tõsiselt takistama, et nad Bertale 1:0 ei teeks.

Siis on mul seal baklažaanid, mis siin põhjamaal ootamatult hästi kannavad. Ja paprikad. Kõik need sõbrakesed kasvatan ma ise ette, veebruarikuust peale, nii et lõpuks on toad nagu džungel, kus ise ei mahu liikumagi. Sest ega rohenäpp end tagasi ei hoia, vaid osutab ka lõunaeestlastele taimekasvatusteenust.

Kasvuhoones elab sisalikuperekond ja igal suvel kolib sinna ka üks kärnkonn. Erinevalt oma esivanematest sipelgatega ma isegi ei võitle, ja sooja mulla sisse ehitavad käike toredad ämmelgased. Täna hommikul just nägin ühte. Vahtis mind oma urust kurja näoga. Noh, ükspäev on siis kasvuhoone pisiämblikke täis, a mis tost. Tulevadki väikesed punarinnad ja saavad nad nahka pista. Suveöödel käib keegi seal number kahte tegemas. Ei teagi, kas nirk või orav. Mõlemad nad siin võsas elavad. Väike kaka on.

Sel kevadel oli meil herilaseseis. Pesen kasvuhoonet ja avastan, et herilane ehitab pesa. Ei taha herilast kasvu­hoonesse, onju. A tema saab aru, et hea soe koht, miks siis pesa ei taha teha. Lammutan mina pesa ära, aga herilase­mamma läks nii ärevile, et mina pidin kasvuhoonest vastu õhtut põgenema. Hommikul mõne tunniga juba jälle veerand pesa valmis. Püüdsime herilase kinni ja viisime mitme kilomeetri kaugusele Pärispeale. Kahe päeva pärast – jälle pesaehitus käib. Neid herilase­emasid siin on muidugi mitu, ei pruugi seesama tüüp olla. No enam ei tea, mida teha.

A juhuslikult üks Saksa lavastaja zuumiku käigus reetis saladuse – tuleb kasvuhoonesse lihtsalt petupesa riputada! Et neil Ikeas müüakse. Ma viisin sinna siis kohe terve täiskuu, suure ümmarguse päikesepatareil töötava lambi. Nüüd juba mitmendat ööd särab taevas kollakas kuukene ja Bertas särab kollakas petupesakene. Berta nagu ankrus maailm, mille ümber liiguvad kuu ja päikene.

Seda ka veel, et sel aastal on taimejuurtel Bertas lambavillatekid peal. Väga hästi hoiab mulla niiske ja sooja ja lõhnab nagu laut. Nii et tagasi juurte juurde ehk kanasitt ja lambavill, ei neid suuda lahuta.