Kui elu oli lill

Lavastaja Laura Jaanholdile on lilleturg kui märk, mille kaudu jutustada möödunud ajast, ning need prouad-tädid-tüdrukud on kui mineviku ja toonase elulaadi saadikud.

MARIS JOHANNES

Endla teatri „Lillemüüjatel hakkas külm“, lavastaja Laura Jaanhold, autorid Ott Kilusk ja Laura Jaanhold, kunstnik Illimar Vihmar, muusika autor Feliks Kütt, valguskujundaja Ivar Piterskihh. Mängivad Ireen Kennik, Kadri Rämmeld, Karin Tammaru ja Tambet Seling. Esietendus 13. IV Küünis.

Enne esietendust jalutan Pärnu Rüütli tänava lilleturule ja imestan, kuidas selline asi sellisel magusal krundil veel elus ja alles on. Linn on tühi, ühtegi ostjat pole silmapiiril, aga üks proua istub leti taga, teised olla esietendusele läinud. See üksik müüja pika lilleleti taga on varustanud ennast soojapuhuriga, ütleb, et külm tal pole. Ta on elukogenud, pole Eliza Doolittle’i moodi lilleneiu, kes võluks tänapäeva Higginsit eksperimenteerima stiilis „kolme kuuga seltskonnakõlbulikuks“.

Lavastaja Laura Jaanhold ja dramaturg Ott Kilusk on moodsa aja inimesed, nemad panustavat ehedusele. Küsimus on, millise pärmi pealt lavastus käima tõmmata, sest dramaatilisi konflikte on seda laadi dokumentalistikast keeruline välja noppida. Varjun oma higginsliku ülbusega saalipimedusse, silmitsi kuldse eesriidega, mis krabiseb nagu lillepaber, ja jään ootama etenduse algust.

Pärnus on kohaspetsiifilisi lugusid ennegi jutustatud. Kas või Laura Jaanholdi enda lavastus „25° C ja päike“, mis meie igavesest suveigatsusest tuult tiibadesse saanud. Lillemüüjate puhul pole teema nii universaalne. Pärnakatele on koht tuttav, aga lillemüüjate siseelu ei tõuse tavaliselt esilehekülje teemaks. Esietenduse publikus jäävad silma mõned jutukad vanaprouad – ju need lavastuse prototüübid on, kes mu selja taga istuvad. Siin võib asi veel põnevaks minna. Ja ma ei pea pettuma: kogukond sekkub, kord omavahel juteldes, siis ilmse sooviga näitlejatele „õigeid“ vastuseid ette öelda. Ühe monoloogi ajal läheb jutlemine tagareas nii energiliseks, et Ireen Kennik mängitakse lihtsalt nurka. See stereofooniline vaatemäng andis esietendusele vürtsi juurde.

Ehedad mälestused on tihtilugu huvitavad mäletajale ja siseringile, ehk pakuvad ka antropoloogilist huvi, aga teatrile on vaja veel midagi. Lavastaja on appi võtnud kabareelikud vahepalad. Lillemüüjad heidavad vatid seljast, panevad litrid-sädelused ümber ja laulavad oma laulu. Lilled ja pidu kuuluvad ju kokku, nii et natuke glamuuri kulub marjaks ära. Kolme lillemüüja keskel tegutseb konferansjee vormis mänedžer Tambet Seling. Aktiivsem on ta esimeses vaatuses, hiljem taandub rohkem vaatleja rolli. Mõned stseenid mängitakse maha helipuldi abil. Näitleja lülitab oma käega sisse võõra hääle ja hakkab temaga vaidlema. Lihast-luust osatäitja peab kujuteldava partneriga dialoogi, nii nagu me isegi vahel ajame oma mõttes salajuttu kadunud lähedastega. Niiviisi on saanud sisse tuua uusi tegelasi ja muuta lavastuse rütmi.

Mänguliselt erksamana on meeles stseen poisikesega, kes soovis lilli osta, aga raha justkui polnud. Seal jõuti mänguhoos isegi väikese konfliktini – mõjus väga orgaaniliselt ja andis lavastusele elumahla juurde. Esietendusel oli esimene vaatus kompaktsem, läks tõusvas joones. Teiseks vaatuseks oli keskkond juba tuttav ja üllatusi tuli vähem ette. Vaheaeg paneb lavaelu pausile ja pärast pole pahatihti jaksu seda uuesti täiskäigul käima tõmmata. Siingi oleksin vaatajana eelistanud ühe soojaga mängimist.

Kõik kolm lillemüüjat on värvikad tüübid. Karin Tammaru oma valgete lokkidega on väärikas vanaproua, toon toonis sätitud olemine, seljas patšokkidega mantel lilleturu hiilgeaegadest. Tema mälestuse kaar näikse olevat kõige pikem, on veidi kurnatud olemisega töösõltlase moodi ja teistest vaoshoitum, näib jätvat mõndagi enda teada.

Talle on heaks vastandiks Ireen Kenniku kõrvarõngaste, kasuka ja naaritsamütsiga väga sätitud ja vitaalne vene proua, kes oma suuvärki ei taltsuta: mida mõtleb, seda ütleb. Lauseehitus, tekst, aktsent – kõik mõjub ehedalt. On selline tegus kaasmaalane, kes ei jää hätta üheski maailmanurgas ega ühegi leti ääres. Eesti-vene teemat pole teravaks aetud, pinged tekivad pigem karakteri kui rahvuse pinnalt.

Kõige noorem ja krapsakam on Kadri Rämmeldi tüdruk-naine, kellel pole aega oma välimusest hoolida, aga see-eest on ta üliasjalik. Kõik lillekasvatamisega seotud rasked tööd tuleb temal ära teha ehk meile selgitada, kuidas see omal ajal käis, kui lilli veel Hollandist ei toodud. Tulbi­kasvatus oli kasumlik äri, aga milline ropp töö seejuures – kuulad ja hakkad vaikselt oigama neid tulbi­lavasid vaadates. Nagu ka siis, kui prouad tunnistavad, et nüüd istuvad nad oma lillelettide taga ööd ja päevad ja vahel ei müü õitki. Äri­tegevusest olulisem on naistele see, et neil on, kuhu tulla, neil on, kellega koos päev veeta, on kohustus, mis vormis hoiab. Nii et Pärnu lilleturg on kui elustiili-butiikide süsteem, kui tõlkida see jutt hipsteri keelde. Selline klubiline kooskäimise vorm, kus on omad reeglid, väärtus­hinnangud ja ameti­uhkus.

Kunstnik Illimar Vihmar on Küüni lavale mahutanud kolm lilleputkat. Lavanurgas seisab tulbilava kui näitlik õppevahend ja möödunud aegade mälestusmärk. Laest ripub alla lilleturu reklaamtulp, täpne koopia sellest, mis praegu Rüütli tänava lilleturu kohal kõrgub. Viimasel ajal armastatakse väikesel laval mürglit korraldada ehk nihutada poodiume edasi-tagasi, nii et etendus vahepeal seisma jääb. Aee, mind ei ole vaja üles äratada, olen teiega kaasas, tahaks näitlejatele hõikuda, kui lille­putkadega tvistima hakatakse ehk neid eri pidi ritta ja diagonaali sättima. Esietendusel mõjus see kui arusaamatu kunstkopf – ilma sisu ja mõtteta asjatamine. Aga kanalisatsiooniluuk jm „põrandaalune“ tegevus oli igati sobilik.

Lavastajale on lilleturg kui märk, mille kaudu jutustada elulaadist, mida minu põlvkond on veel lähedalt näinud ja mäletab, ja need prouad-tädid-tüdrukud on kui saadikud minevikust. Kuigi lilleturu hiilgeaeg jääb krooniaega, tehakse põgus tagasivaade ka 1960. aastatesse, täpselt nii kaugele, kui lillemüüjaprouade mälukaar ulatub. Erinevalt lavastajast on mul kuhjaga suvekogemusi lapsepõlvest Pärnus. Ja see lavastus äratas mõne neist ellu.

Olen 1960. aastate lõpus koos vanaemaga Pärnu turul kurke, kartulit ja punaseid sõstraid müünud. Mulle see värk väga meeldis: lapse käest tuldi hea meelega ostma, osalesin nagu mingis performance’is. Toona ma muidugi nii ei mõelnud, ikka tagantjärele edvistan. Ainult jube vara tuli kohale minna kohta haarama, ostjaid enne kella üheksat polnud oodata. Kes kurgi- ja kartulikoorma kohale tõi, ei mäleta, aga käruga me Vana-Pärnu poolt üle silla küll ei tulnud. Vanaema käis vahel ka oma aia maasikaid turul müümas, see oli kole raiskamine. Selle hea kraami oleks võinud ise ära süüa.

Kõik tuli meelde. Nagu ka see, kuidas mu teine vanaema Narva turul pojenge müüs, koolilõpetamise ajal olid lilled kõrges hinnas. Keeras lilled paberisse ja sõitis varahommikul bussiga turule, kella üheteistkümnese bussiga jõudis juba tagasi. Pojengiõis maksis 30–50 kopikat, vanaema teenistus oli heal juhul 8–10 rubla. Mind sellesse müügiprotsessi ei kaasatud, eks ma olin liiga väike. Sellised ootamatud lapsemälestused ujusid pinnale. Järelikult on pärnakate detailikorje olnud täpne ja asi aus, et vaataja hakkab pihtima. Ja kogu selle mälestuste tulva juures pean tõdema, et Pärnu ööpäevaringsest lilleturust polnud ma midagi kuulnud. Kalevi tänava omaaegseid lillelette mäletan, aga lilleturg tekkis juba pärast minu Pärnu aega.

Küüni lava on lillevaene, mingil hetkel veeretatakse sinna tulbikäru kui transpordivahend. Suureks mängitakse paar üksikut nartsissi. Aga kõik ülejäänud lilled on müüdud. Lae all paistab ohtralt tühje anumaid oma troostitus reaalsuses. Ja lõpuks neelab maapind ka lilleturu, kujundlikult muidugi.

Lavastuse pealkiri „Lillemüüjal hakkas külm“ on tsitaat Juhan Viidingu luuletusest, mis räägib millegi lõppemisest „linnas mis polegi linn / riigis mis riik ei ole“. See on lavastuse lõpulaul konferansjeelt, kes kustutab tule. Esietenduse lõpus on näitlejatel süli õisi täis. Kindlasti on mõnigi bukett lilleturult tulnud. Lillemüüjad sobivad teatrisse. Mis see teatergi muu on kui üks lilleke rohus, mis siin ja praegu õitseb, aga homme on tast vaid mälestus.