„Antigone“ meetrika ja prosoodia

Eestindaja on teinud tubli „kirjaliku tõlke“, mis filoloogilise originaalitruuduse juures võinuks prosoodilise ladususe huvides endale lubada suuremat licentia poetica’t.

LINNAR PRIIMÄGI

Iga tragöödia saab kokku võtta viieliikmeliseks faabulaks: täiend (kangelase loomujoon, mis ajendab tema tegevuse) + alus (kangelane, tegevusakti sooritaja) + öeldis (kangelase murranguline tegevusakt) + sihitis (selle tegevusakti objekt) + määrus (selle tegevusakti asjaolud, „aegruum“).¹

Sophoklese „Antigone“ puhul oleks viiesõnaline faabula: „Meeleheitel neiu matab venna keeluvastaselt.“

Täiend + alus moodustavad karakteri („meeleheitel neiu“), alus + öeldis moodustavad süžee („neiu matab“), öeldis + sihitis moodustavad teema („venna matmine“), sihitis + määrus moodustavad tausta („keeld venda matta“).

Faabulast lähtudes saab teost lähemalt analüüsida.

Mida ütleb täiend „meeleheitlik“? – Seda, et noor mõrsja Antigone tahab maksku mis maksab täita usukombe, nii nagu vennale lubatud.

Pelgalt määrusesse („keeluvastaselt“) klammerdudes püütakse „meeleheitlikku“ puhuti asendada täienditega „mässumeelne“, „vabadusvõitleja“. Nii tehakse Antigonest patsifist ja feminist, antiikne Jeanne d’Arc, „Orléans’i neitsi“, kes idee nimel surma läheb. – „Kaasaegses retseptsioonis on Antigonest saanud kodanikujulguse ja võimule vastuhakkamise sümbol.“² – Jah, saagu mis saab, aga Sophokles mõtles ise ikka kah midagi, kui ta oma teose kirjutas.

Antigonet koormab verepilastuslik sünd (värsid 866, 867: „sündisin ma õnnetult sellest soost … justkui neetud ma“) ja teda piinab tühjuse tunne pärast venna mahamattu, nii et kangelanna põgeneb kuningas Kreoni määratud surma (497, 499, 502-503): „Mu kätte said. Kas rohkem tarvis kui mu surm? … Miks viidad aega? … Ja siiski, kust ma kuulsust austusväärsemat võiks leida …“ – Vabasurmaga, „kauni surmaga“ (72, 97) tahab ta end kuulsaks teha (lõpus, surma palge ees, lööb ta siiski verest välja: „Kes kutse peale appi tulla võiks?“ – 923).

Populaarne kultuuriloolane võtab Sophoklese tragöödia kokku käibelausesse: „Antigone rikkus riigi poolt antud seadust, et järgida inimsuse seadust, ja pidi selle eest maksma oma eluga.“³ – Kummatigi pole see mitte Sophoklese tragöödia sisu koondav faabula, vaid teose „idee“ – tähendus, mis tragöödia sisule külge riputatakse. Politisch Lied, garstig Lied, ütleb Schiller.

Antigone matab Polyneikese sümboolselt, kattes surnukeha „kuiva liivaga“ (246), algul salaja, teisel korral valvurite nähes. See on sündmustiku keskne akt, millest hargneb kõik ülejäänu. Mis meeleheide teda ajendab?

Kultuurisemiootiliselt põhineb Sophoklese tragöödia universaalsel mütoloogilisel vastandusel: vanem maa­jumalannade sugu – noortest meestest taevajumaluste sugu.

Need kaks leeri polariseerivad maa-ilma: vana kirjutamata tume tavaõigus – uus hele riigiõigus (poliitiline seadus); minevikuline Antigone – tulevikuline Kreon; Polyneikese muldamatt – Eteoklese põletusmatus (Pausaniase järgi⁴; Sophoklesel maetakse Eteokles „mulla alla kuulsuses“ – 25). Oidipusest jäi maha kaks paari lapsi, vennad Polyneikes ja Eteokles ning õed Antigone ja Ismene. Vanameelne Antigone hoiab vanema Polyneikese poole, uuendusmeelne Kreon noorema Eteoklese poole. Käib maa ja taeva, kultuuri ja tsivilisatsiooni, nais- ja meesalge võitlus, kus uus peab võitma ja vana kaotama, nii nagu noored ning ilusad, kerged ja valged Olümpose taevajumalad tõrjusid välja vana maaema, raske, musta ja peletisliku suguvõsa. Kreon peab maksma panema mehe väevõimu Antigone tavaõiguse üle (484-485):

Kas mees ma siis või tema on hoopis praegu mees,

kui sellest puhtalt pääseb, talle võim siis jääb.

Kreoni tülis Haimoniga ristuvad kõige selgemini isa-kuninga valitsusvertikaal ja poja emalik-demokraatlik horisontaal (742, 737): „Oi kurja juur, kas õigust isa on trotsida?“ küsib Kreon. – „See riik, kus juht on üks, ei saagi olla riik,“ vastab Haimon. Põrkuvad Kreoni mehemoraal ning Antigone naise-eetika, mida esindab temasse armunud Haimon. Isa ütleb selle kohta pojale (746, 750): „Oo vastik meelsus, naise järgi seadnud end … Ei juhtu see, et elusalt naiseks saad ta veel.“

Kas Kreon lõpuks võidab? – „Ja nüüd tal läinud kõik“ (1165). Ta abikaasa, poeg ja poja pruut tapavad end – ühe matmata laiba pärast. Vanad maajumalannad näitavad oma võimu ja saavad „allilma jumalannadele kuuluva“ (vrd 1070). Viimaks saavad nad Kreonigi, kes näeb „silme ees vaid tühjust“, kuhu viib ta „pääsetee“ (1341-1342). Tragöödia.

Ismene kõnetab Antigonet: „vaene sõtse“, „mu sõtse“ (39, 544). Selle sõna valiku tingis tõlkija vajadus välistada meetrumis esimese jambi tugevast positsioonist lühike lahtine õ-silp („õde“). Kummatigi osutub niisugune lahendus enamgi kui kõnekaks: Ismenele on tema õde Antigone nende ema Iokaste kaudu ka oma isa Oidipuse (pool)õde, seega tõesti oma õe Ismene sõtse, isaõde. Aga „sõtse“ annab märku Sophoklese tragöödia veel ühest kultuuri­semiootilisest vastandusest: vertikaalsed sugulussuhted (vanemad–lapsed) – horisontaalsed sugulussuhted (õed–vennad).

Uku Masing kirjutab „taevapõdra rahvastest“: „Ühiskondlikult määravaks ei olnud üldse vanemate ja laste suhe … Uurali ühiskonnas, samuti indiaanidel, hiinlastel ja mujal esialgu, on ainus oluline ühiskondlik suhe – vendade ja õdede suhe igas põlvkonnas.“⁵ Esialgsed olid niisiis just horisontaalsed sugulussuhted. Antigonegi põhjendab (909–912), miks venda tuleb hoida enam kui meest või last: nood võib asendada, ka ema ning isa võivad surra, aga uut venda siis enam ei saa. Ismenele ütleb ta Polyneikese kohta (45-46):

Ta mulle, sulle ka, kui sa ei soovikski,

on vend, ma reeta teda ei suuda iialgi.

Ja siit avaneb tõlke küsimus.

Rõhulis-vältelises värsisüsteemis, mida eestindus kasutab, on kaks raudreeglit: tugevas meetrilises positsioonis (arsises) ei või esineda lühike (I vältes) lahtine silp ja nõrgas meetrilises positsioonis (teesises) ei või esineda poolpikk (II vältes) ega pikk (III vältes) silp (välja arvatud värsirea alguses ja lõpus).

Anne Lill on ette võtnud ränga ülesande „sundida saledasse stroofi elementide pime raev“. Kreeka jambiline trimeeter ei ole eesti keelele üliarmulik edasi andmaks originaali võimalikult täienisti. Ikka läheb tõlkes mõni oluline sõna kaotsi, puhuti ähmastub selgus (eriti stasimonides nende keeruka, muusikalisest saatest kujundatud meetrikaga). Üksikud kohad nõuavad tähelepanu keskendust, puhuti isegi pliiatsi abi.

Eestindaja on kohusetruult teinud tunnustusväärse „kirjaliku tõlke“, mahutanud jambilise trimeetri Prokrustese sängi nii palju Sophoklest, kui palju eesti keel lubab. Meetrika probleeme valgustab ta oma järelsõnaski. Sellest on lugejal abi.

Mis aga puudu jääb, on prosoodia, kõnelisus, täpsemalt: lavakõnelisus. Isegi mõttes „Antigone“ värsse lugedes kohtab prosoodilisi komistuskive, kus värsskõne pudeneb proosaks (sisuliselt väga olulised tõlkepinges värsid 450–455 Antigonelt Kreonile):

Ei andnud teada Zeus ju mulle sellest siis,

ka Õiglus mitte, jumalail’ kes on kaaslaseks

allilmas, meile siin ei määrand seadusi;

ei arvand ma, et teated sult on rohkem jõus

ja surelik olles võib neid käske rikkuda,

mis kirjas pole, on jumala jaoks ju kindlad need.

Siinkohal oleks paras tsiteerida Anne Lille kirjavastust siinse vaatluse autorile: „Jumal (jumalad) on üks neid sõnu, mida on raske meetrumisse panna, aga asendada ka alati ei saa. Mõnes kohas on mul taevaväed. Aga eks neid nö. raskeid (või õigem oleks öelda – kergeid) sõnu on veel, kasvõi ema ja isa käänetes, kui mingi sünonüüm ka välja ei aita.“

Prosoodiline soravus nõuaks mõnel puhul filoloogilise kirjatruuduse kallale suuremat licentia poetica’t.

Aga mida teha näitlejal?⁶

Olen lavastanud õige mitu värssdraamat,⁷ koostades osatäitjatele lavakõne prosoodilise partituuri, kus arvestatakse värssteksti sisurõhke, värsimõõtu, lavakõne silbivältusi ja rütmi. Selline analüüs valgustab ka tõlketeksti ehitust. Näidet pakuvad juba tsiteeritud värsid 45-46, mis sõnastavad tragöödia lähte­idee. Antigone ütleb Ismenele:

Ta mulle, sulle ka, kui sa ei soovikski,

on vend, ma reeta teda ei suuda iialgi.

Esmalt tuleb määratleda sisurõhud (nõrk, keskmine, tugev, peamine). [Vt tabel, näide 1.] Teiseks selgitada värsijalgade jaotus jambilises trimeetris (arsis, teesis). [Näide 2.] Ja siis ka silpide ja pauside lavakõnevältused (lühike 1, keskmine 2, pikk 3). [Näide 3.]

Kahest enam-vähem kriitilisest kohast meetrumis [näide 2] aitaks lavakõnes üle saada väike kohendus (vahetades neli teise värsi järjestikust rõhuta silpi ühe, sujuvamat esitust võimaldava lisasilbi vastu värsirea lõpus). [Vt näide 4].

Niisugune läbitöötatud prosoodiline partituur aitab näitlejail klassikalise värsstragöödia reljeefselt arusaadavaks deklameerida.

Usutavasti rõõmustab eesti haritlaskond selle suurteose vastse tõlke üle. Anne Lill pole siin mitte üksnes avanud Sophoklese kui Antigone-pärimuse algataja mütoloogilist maailma ja tutvustanud tema draamakunsti, vaid ka lavastanud eesti keele põneva seikluse antiikmeetrumite ja värsirütmide maailmas. Pühendunum lugeja leiab „Antigonest“ paljutki.

1 Linnar Priimägi, Motiiv–narratiiv–sümbol–tekst. Teesid motiivianalüüsist. – Keel ja Kirjandus 2011, nr 7, lk 526–535.

2 Barbara Sichtermann, Ulrike Braun, Naised. Maailma tuntumaid naisi. 50 klassikut. TEA, 2004, lk 29.

3 Samas.

4 W. H. Roscher, Ausführliches Lexikon der griechischen und römischen Mythologie. Kd 3, 2. B. G. Teubner, Leipzig 1902–1909, veerg 2679. https://archive.org/details/roscher1/Roscher3NP/page/n1347/mode/2up?view=theater&q=antigone

5 Uku Masing, Taevapõdra rahvaste meelest ehk Juttu boreaalsest hoiakust. – Akadeemia 1989, nr 4, lk 892.

6 Vanemuise „Antigonet“ pole ma vaadanud ega kirjuta siin ka teatriarvustust. Mind peletab sealse lavastuse kontseptsiooni agitproplik lamedus: „Lavastaja sõnul pühitseb näidend tõde ning julgust tegutseda tões ka kõige keerulisematel aegadel, mis tänasel päeval on eriti aktuaalne. „Pannes ennast valikute ette, milles eestlased olid nõukogude ajal või praegu on Venemaal elavad sõjavastased, tekib mul aktiivne küsimus tõest ning julgusest käituda tragöödia kangelaste kombel. Ja lootus, et kui tõde elus ei võida, ehk võidab ta siis surmas.““ – Pildid: Vanemuise teatris algas lavastuse „Antigone“ prooviperiood. ERRi kultuuriportaal 6. II 2024. https://kultuur.err.ee/1609244784/pildid-vanemuise-teatris-algas-lavastuse-antigone-prooviperiood

7 Vanemuises 1991 Heiner Mülleri „Philoktetese“ ja 1992 Johann Wolfgang von Goethe „Fausti“ (I osa), Ugalas 2000 Friedrich von Schilleri „Don Carlose“, Linnar Priimäe Üliõpilasteatris 2015 William Shakespeare’i „Othello“ (katkendid) ning 2017 „Julius Caesari“ (katkendid) ja 2018 Goethe „Fausti“ (I osa, katkendid).