Väljalangemine pole väljaheitmine

Noor on vastuvõtlik, aga seejuures oma arvamusavaldustes poliitiliselt ebakorrektne. Sestap on teatris sellele publikusegmendile keeruline teda ennast peeglist näidata.

RAIT AVESTIK

VAT-teatri „Raev“, autorid Lutz Hübner ja Sarah Nemitz, tõlkija Mihkel Seeder, lavastaja Aare Toikka, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnikud Villu Liivla ja Sander Põllu, helilooja Markus Robam. Mängivad Liisa Pulk ja Miika Pihlak. Esietendus 19. III Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

Miksteatri „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale“, autor E.-E. Schmitt, tõlkija Indrek Koff, lavastaja Kaido Rannik, dramatiseerija Üllar Saaremäe, kunstnik Inga Vares, muusikaline kujundaja Madis Kreevan, valguskunstnik Aleksandr Mirson. Mängivad Terje Pennie ja Rauno Kaibiainen. Esietendus 14. II Improteatri Impeerium saalis Põhjala tehases.

Võimalik, et see eri põhjustel lihtsalt tundub nii, aga kuna viimasel aastal on haridusega seotud probleemid ühiskonnas taas eriti teravalt ja valulikultki üleval (loomulikult põhjusega), siis selleteemaline aktiivsus teatris on justkui iseenesestmõistetav. Vähemalt peaks see nii olema. Vaevalt et näiteks praegu mängukavas Rakvere teatri lavastusega „Klassis“, Endla „Kurjusega“ või VAT-teatri „Raevuga“ on ametnikku ehk täiskasvanut võimalik mingis suunas mudida, aga koolinoori ehk lavastustes käsitletavaid subjekte võivad teatris läbi mängitud kooliolukorrad liigutada või isegi mõjutada küll. Sest noor on vastuvõtlik, aga seejuures oma arvamusavaldustes poliitiliselt ebakorrektne (ütleb, mida mõtleb, filtriteta). Sestap on sellele publikusegmendile keeruline n-ö teda ennast näidata, ilma et ta sellele peegelpildile kuidagi veidralt ei vaataks.

Et kui tahta teha noortele olulistel teemadel sõna otseses mõttes liigutavaid teatritöid (pean siin silmas midagi laiemat kui lavastus), siis on selleks praegu (paraku) ideaalne aeg. Ärgu see mõjugu teema pisendamisena (ja probleem on paraku permanentne), aga koolivägivalla või -kiusu kujutamine teatrilaval võib mõjuda teatud juhtudel mõnevõrra eilse päevana, kui nüüd triviaalselt utreerida ja kui haridusmaastikul toimuvatest protsessidest rääkiv teos peab just n-ö negatiivse märgiga olema. Aga ületöötamine, ülepingutamine, ülenõudmine, enesekius, häired, sealhulgas vaimsed – need sisemiste sinikatega konfliktid võiksid teatris leida nüüdisaegselt asjatundlikku ja mitmeplaanilist käsitlemist. Võimalus koos (teistega) kogeda eluliste olukordade turvalist läbimängu võiks olla üks noortele tehtava teatri kandetaladest.

Miksteatri lavastuses „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale“ innustab Roosamamma (Terje Pennie) Oscarit (Rauno Kaibiainen) omamoodi vaimsele kiirkasvule, mille käigus poiss elab kujutluses ühe päeva jooksul kümme aastat ning raporteerib sellest kõigest Jumalale.

Kaido Rannik

See pole küll reegel, aga tavapäraselt on õpilaste raskest elust rääkivate lugude käivitajaks hirm või võimalus, et keegi langeb – enamasti koolist – välja ning selline olukord tõotab eksistentsiaalseid nihkeid nii väljalangenule kui ka tema lähikondsetele. Just „väljalangemine“ kujunes üheks märksõnaks, mis kahte üsnagi eriilmelist lavastust justkui seob. Seda enam et Aare Toikka lavastuse „Raev“ alusmaterjali originaalpealkiri on „Väljalangemine“. Toikka lavastuses virutab üks ärev põhikoolilõpetaja (Miika Pihlak) oma eliitkoolist tavakooli tulnud õpetajale (Liisa Pulk) näkku. Väljalangemine on justkui möödapääsmatu, aga õpetaja otsustab erisugustel ja kohati ka hämaratel põhjustel minna raskemat teed ning asub poissi järele aitama, et see saaks kooli lõpetatud.

Toikka ei ole tahtnud diskuteerida olmerealistliku kooliolukorra üle, vaid püüdnud vaadelda kahe inimese (õpetaja on pealegi veel üsna noor) kokkusaamist. Ehk siis olulisimaks kujuneb õpilase-õpetaja suhe, mitte aga vaade koolisüsteemi või ühiskonna hämaratesse nurkadesse. Liisa Pulga õpetaja annab mõista, et kui teha teistele head (aidata õpilast õppimises ja hoida vägivallaakt saladuses), siis võib selle teo tuules mõelda ka enda peale. Seda enam et õpetaja on veel küllaltki noor. Kuid kuna Miika Pihlak mängib oma õpilase üsna eksalteerituks, ja kohati ka põhjendamatult, jääb see teineteiseleidmine ainult raevukaks mõttemänguks õpetaja peas.

Väljalangemise märksa tõsisemast juhtumist räägib aga Miksteatri lavastus „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale“, mis põhineb Eric-Emmanuel Schmitti kuulsal samanimelisel jutustusel. Kui „Raevus“ on ilmsete häiretega poisil oht koolist (ja mingil moel võib-olla tõesti siis ka n-ö elust) välja langeda, siis „Oscaris ja Roosamammas“ hakkab haiglas eluga hüvasti jätma kümneaastane leukeemiat põdev (kooli)poiss. Mõlemas lavastuses leiab aga noor enda kõrvale täiskasvanu, kes siis kas püüab väljalangemist takistada, välistada või muuta hoopis lühiajaliseks rõõmsaks kulgemiseks. Nagu seda viimast teeb Terje Pennie Roosamamma, kui ta meelitab või innustab Oscarit (Rauno Kaibiainen) omamoodi vaimsele kiirkasvule, mille käigus poiss elab kujutluses ühe päeva jooksul kümme aastat ning raporteerib sellest kõigest Jumalale.

Kuigi loos on valmisolek suuremaks sakraalsuseks olemas, ei ole see Miksteatri lavastuse põhitala. Kaido Ranniku lavastuses on põhiline ühe tõsise, kuid lapselikult mängleva hüvastijätu esitamine. Raskus lasub muidugi Kaibiainenil, sest väiksemgi ülemängimine ehk soov olla n-ö päriselt kümneaastane, võib muuta kogu loo kaalukuse ja tõsiduse vastupidiseks. Sellest suudab näitleja üldjoontes hoiduda, kuigi kohati liigeldakse naturalismitsoonile ohtlikult lähedale. Pennie ja Kaibiaineni mäng sobis hästi kokku ning see on sellise loo puhul möödapääsmatu. Siiski tajusin justkui mingit ruumi kasutamise nihet ja seda just näitlejatega (vähem tegelastega) seoses. Tekkis kõhklus, kas ahta mänguruumi tekitamine, mis on kontseptuaalselt ju põhjendatavgi, toetab rohkem tegelasi või näitlejaid. Või kas toetab üldse. Ent igatahes annab väike ringi reisiv ja mõne aasta pärast 20aastaseks saav Miksteater oma järjest kunstiküpsemate ja pretensioonikamate lavastustega põhjust teda tähele panna.

Olulisim on aga hoopis see, et mõlema lavastuse peamisi sõnumeid on täiskasvanuliku armastuse ja toetuse olemasolu. Ja lavastuse mõlemad täiskasvanud tegelikult ka eksponeerivad seda (kohati väikse vimkaga), nagu täiskasvanutelt oodataksegi. Need täiskasvanud ei ole paraku nende poiste vanemad.