Tagasi tulevikku

Karel Koplimetsa installatsioon on tulevikust, täpsemalt, 50 aasta kaugusest hüpoteetilisest tulevikust.

ERKKI LUUK

Karel Koplimetsa installatsioon „2074” Tõravere observatooriumis kuni 1. IX. Avatud E–P kl 9–23. Projekt on osa „Kunstnikud kogudes” ürituste seeriast.

Kui Tõraverre jõudsin, oli „2074“ juba suletud. Sellest aga polnud midagi, kuna ukse taga olev kood oleks pidanud skannimisel avama veebilehe, mille kaudu oleksin pidanud sisse saama. See aga muidugi ei toiminud. Läksin sama targalt (kuigi heintest ja sääskedest torgituna) Tartusse tagasi.

Järgmisel päeval enne sulgemist oligi uks millegipärast lahti ja sain sisse. Ei hakka siinkohal kirjeldama maha­jäetud kupli sisemust, piirdun vaid märkusega, et see oli meeliülendav. Tõravere on tore, aga parimad on siiski sealsed kuplid: võiksin meeleldi ja kaua jõlkuda nende ümbruses ja sees, mistõttu suhtusin hästi ka võimalusse kogeda mõnd seal asuvat näitust.

Näitus või installatsioon on tulevikust, täpsemalt, 50 aasta kaugusest hüpoteetilisest tulevikust. Sellest, kuidas kunstnik on teemat uurinud, võib järeldada, et kasutatud on peamiselt meediat ja sellel põhinevat ekstrapolatsiooni. Meediatööstus ütleb meile mitte ainult seda, mis on, vaid pisut udusemalt ka seda, kuidas rääkida sellest, mis tuleb. Siin on hulk märksõnu (neist kokkuvõtlikumad ja olulisimad „tehnoloogia“ ja „keskkonnakriis“), millega meedia kujutletud tulevik paratamatult suhestub. „Süsiniku püüdmise“ teemaga on Koplimets tabanud mõlemad kärbsed ühekorraga.

Näitusel kujutatud maailmas püüab Tõravere kuppel 50 aasta kauguses tulevikus õhust süsinikku. Teisel korrusel on hiidkalmaari meenutav kipsaparaat, mis väidetavalt imeb sisse välisõhku, mis voolikute ja näomaskide kaudu leiab oma tee vaatajatesse (neile on teisel korrusel kaks lamamistooli), kelle kopsudest eralduvad ensüümid muudavad süsiniku eraldamise protsessi (mis toimub kusagil ebamäärasuses, võib-olla esimesel korrusel) 40% tõhusamaks. Kõlab keeruliselt? Teadus, eriti 50 aasta kaugune teadus, s.t tehnomula, ongi keeruline.

Kui loete ulmekirjanik William Gibsoni 1980ndatel ilmunud romaane, siis on sealsed olustikukirjeldused samuti arusaadavuse piiril – kõik on peaaegu arusaadav, aga ajaliselt veidras, mitmesuunalises nihkes. Oleviku ja koos sellega kätte jõudnud ekstrapoleeritud tuleviku võrdluse puhul on nihe paratamatu, aga toimib ka 80ndate ja oleviku ning 80ndate ja tollal ekstrapoleeritud tuleviku võrdluses. Kuna aasta 2074 veel kätte jõudnud ei ole, siis Koplimetsa installatsioonil on neid nihkeid muidugi vähem.

Ekspositsioon on jagatud kolmeks: teisel korrusel kalmaar ja toolid patsientidele, esimesel patsientide instrueerimine ja serveriruum. Viimane sisaldab erinevaid masinaid: arvuti, ruuter, kolm suurt ekraani (ühel neist jooksmas Linuxi protsessid, teisel torni simuleeritud graafiline kontrollpaneel, kolmandal ekraanisäästja kuupäevaga aastal 2074), kaks iidset, s.t 50 aasta kaugusse tulevikku kindlasti sobimatut, aga efekti mõttes töötavat, ostsillograafi jms.

Kontsentreeritud ekstrapolatsioonile kohaselt on „2074“ nii utoopia (tõhus süsiniku õhust eemaldamise meetod) kui ka düstoopia (patsiendid kaotavad teadvuse, surevad ja kärutatakse välja). Viimast muidugi vaid esimese korruse instruktsioonis, mitte teise korruse kalmaarialuses simulaakrumis.

Näib, et utoopia ja düstoopia sujuv segunemine iseloomustab tegelikult kõiki ajastuid, mitte ainult kujuteldavat tulevikku. Näiteks Brežnevi ajal oli elu justkui rahulik, aga vabadust ega mingit perspektiivi (peale täiesti ebausutava „kommunismi“) ei olnud; nüüd on elu väga ärev, ülimalt vaba, aga mingit pääsu ega perspektiivi ikkagi pole. Paar perspektiivi totaalse puudumise signaallippu püstitab ka „2074“.

Patsientide toolid kalmaari all meenutasid mulle järgemööda „Alieni“ (1979) hiiglasliku tulnuka kivistist pilooditoolis, „Matrixi“ (1999) kookoneid, kus inimestest simulatsiooni tarbeks energiat ammutati (mis viis omakorda kohe mõtted tehnoloogiahiidudele nagu Facebook, Amazon, Apple, Netflix, Google) ja Lendava Hollandlase (Andreas W jt) omakorda „Matrixist“ mõjutatud tehnoloogilist teatrit, eriti meenus näiteks „Uus Elysium. Une luup“, mida endises Lasteteatris, praeguses Laulupeomuuseumis hambaarstitoolides, moonutatud heli ja müra saatel 2001. aastal etendati. „Heale uuele ilmale“ ja „1984-le“ viitas ka torni instruktsioon (video esimesel korrusel).

Viis, kuidas meedia meid oma jutupunktide (kokkuvõtlikult „tehnoloogia“ ja „keskkonnakriis“) kaudu tulevikust masinlikult mõtlema sunnib, nagu ka selle mõtlemise tulemus (isegi kui see on õige – mis selgub hiljem), on aga paratamatult igav. Palju huvitavam on välja mõelda mõni tundmatu tulevik, kus tehnoloogiast ja keskkonnakriisist erilist märki pole.

Ühe sellise on välja kaevanud Hasso Krull viitega Claude Lesvieux’le, kes „on kunagi analüüsinud kaanonivälist Mahāgadda-puraanat, kus muu hulgas ennustatakse ette lõunamaade muutumist vaeseks ja külmaks kõrbeks, sellal kui põhjas kerkib merevesi ja tekkivad troopilised saarestikud“.* Muu hulgas kirjeldab Lesvieux üht kauget maanurka, mis võiks tema arvates asuda kusagil Balti aladel.

Ka see utoopia sisaldab niisiis justkui eeldusena keskkonnakriisi, aga mitte katastroofi, vaid võimalusena, mis loob praegusest kõledast ja reostatud Läänemerest Shangri-La, kus (Lesvieux’ andmetel) „inimesi on väheseks jäänud, elajaid aga on külluses. Õnnelike saarte [—] varjulistes saludes kaiguvad hümnid ja rütmilised koorilaulud.“ Säh sulle siis keskkonnakriisi kõrgtehnoloogiaga! Võimalus, et sellesse paradiisi jõudmiseks tuleks suuremal osal inimkonnast ja/või eesti rahvast enne hulganisti ja suurel kiirusel ära surra, jääb muidugi endiselt õhku.

William Gibsoni kuulsaim (tõe­näoliselt 1980ndatest pärinev) tsitaat oli mäletatavasti järgmine: „Tulevik on juba kohal. See on lihtsalt ebaühtlaselt jaotunud.“ Olen nõus, kuid selliselt kujutatud tulevik tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid. Kuna olevik on praegu sõna otseses mõttes igasugune (suguharude ürgajast kuni miljardäride või kõrgtehnoloogiliste maailmalõpupunkriteni), on enam-vähem ükskõik millist (Maaga piirduvat) ennustust välja kraaksatades võimalik leida ka jupp tegelikkust, kus see juba on realiseerunud.

Ehk siis küsimus on lihtsalt selles, millist tegelikkuse juppi enam-vähem usutavalt tuleviku pähe määrida õnnestub. Nagu öeldud, on meedia meid harjutanud mõttega, et mis tahes tuleviku põhiklotsid on „kõrgtehnoloogia“ ja „inimtekkeline keskkonnakriis“ (mille inimtekkelisuses ma ei kahtle).

Kuna meedia on piiratud kindlate horisontidega – ootuste horisont (mida üldse tulevikult oodatakse – mis sisaldab juba eelnevaid sellest kõnelemise viise), relevantsuse horisont, mis piirdub ühe põlvkonnaga (umbes 25 aastat), ja ekstra­polatsiooni horisont (kui kaugele on võimalik tulevikku olevikust usutavalt ekstrapoleerida ) – on seal kuvatud tulevik laias laastus alati täpselt sama. See tähendab, kõik, mis jääb meediahorisondilt (nimetame nende kolme horisondi samaaegset rakendumist praegu nii) välja – 30+ aastat, kiviaeg, koorilaulud metsades jne – võivad küll moodustada tuleviku, aga pole sellena esitatavad.

See toobki meid tagasi installatsiooni juurde. Ruumilis-materiaalse kogemusena oli see väga meeldiv, aga sisulise poole pealt oleks viiekümne aasta kaugusele tulistavalt ekstrapolatsioonilt oodanud midagi ootamatumat kui tänapäeva (ja kohati juba pea poole sajandi taguste) tulevikukujutuse troopide taaskasutus. Kui näiteks patsiendi surm oleks kuvatud eutanaasiana ja laibal kultiveeritud seeni, oleks masinavärk originaalsem ja efektiivsem. Isegi kui näituse düstoopiline mõõde oleks seejuures kaduma läinud, polnuks pelgalt markeeritud, (originaalselt) sisustamata dimensiooni kaotus kuigi oluline.

* Hasso Krull. Kuidas saaks eesti rahvas tagasi Seitsmenda Moosese raamatu? https://www.vikerkaar.ee/archives/835