Laua ots on poodiumi algus

Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi korraldatud Utoopia saatkonna aktsioon lükkas kunstiliste vahenditega käima midagi, mida võiks isegi poliitikaks nimetada.

EIK HERMANN

Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi kestvusaktsioon „Utoopia saatkond: õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga“ EKA galeriis 19. II 2024 – 24. II 2024 , kontseptsioon Oliver Issak, Kairi Mändla, Jan Teevet, Taavi Teevet ja Margaret Tilk.

Juhuse tahtel olen elus sattunud külastama kahte saatkonda. Esimene neist oli Eesti saatkond Pariisis, Rue de la Baume’il: väärikas ja auväärne koht, parkett maas ja seinad uuemat eesti kunsti täis. Teine oli Utoopia saatkond Tallinnas, Eesti kunstiakadeemias: küll ehk vähem väärikas, sest mitteametlik ja ajutine, aga see-eest märgatavalt poeetilisem. Nii ühes kui ka teises saatkonnas leidusid laud ja poodium, ühes küll suhteliselt pingevabade elementidena, teises kergepinget tekitavate ruumi­kujunditena.

See polnud esimene ega viimane kord Utoopia saatkonnal end siin-seal ilmutada. Esimest korda avanesid selle metafoorsed uksed Tartus Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal, kus peeti viis kõnet ja 550 sõnavõttu igatsusest teistsuguse järele. Saatkond on eelmise aasta septembrist saati tegutsenud ka raadiomaja üheksandal korrusel, kus saadikud teevad iga kuu viimasel pühapäeval raadiosaadet.

Saatkonna üürikese elukaare kunstiakadeemia galeriis võib jaotada kaheks. Esimesel viiel päeval said külastajad taotleda poeetilist varjupaika, kui täitsid sellekohase põhjaliku ankeedi. Viimasel, kuuendal päeval kuulati poodiumile asetatud raadiost presidendi iseseisvuspäevakõnet, millele järgnes ankeetide põhjal koostatud kõne saadikute ettekandes.

Saatkonna sisustus oli askeetlik. Keset galeriid pikk, aina kõrgenev mürkroheline laud asüüliankeetidega argipäevadel ning söögi- ja joogipoolisega pidupäeval. Seina vastas mürkroheline trepp, mis viis mõttelisele poodiumile. Trepi juures sõnumisein vahetatavate tähtede ja numbritega. Teise seina vastas mürkroheline pruss, sest miks mitte. Sisustuse nappus andis märku, et väljapanek ise pole põhiline: (kunsti)objektide asemel oli esikohal sündmus.

Aga mis sündmus? Kui mõtlen saatkonda pidanud Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi ning selle eelkäija, Paide teatri eelmise koosseisu aktsioonide peale, aimuvad ühe otsinguvälja piirjooned. Seda välja võiks kirjeldada tava- ja erakorra, teostamise ja tegutsemise üleminekualana.

Tava- ja erakorra vahel

Alustagem ruumist. Nimelt näib mulle, et muu hulgas mängiti Utoopia saatkonna seekordses seades pingega kahe ruumiarhetüübi vahel. Olen neid nimetanud argimuteks ja pühamuteks.¹

See eristus pärineb Simon Unwinilt, kes selgitab seda hoone suhte kaudu oma ümbrusesse.² Argimut iseloomustab kohanemine ümbrusega: hoone istub maastikus, selle puhul on arvestatud ilmastiku, ümbritseva hoonestuse, asukate ning nende muutuvate vajaduste ja soovidega. Pühamu seevastu eristub Unwini sõnutsi ümbrusest: see on maapinnast kõrgemale tõstetud, ei hooli ilmastikust, ümbritsevast hoonestikust ega asukatest, on tehtud erilistest, kaugelt toodud materjalidest ja on lahti lõigatud ka ajakoest, sest peab olema igavikuline.

Argimuid kohtab igal pool, kus vormi on dikteerinud vajadus, olgu tegu elamute, kuuride, tootmishoonete või poodidega. Pühamuidki leidub kõikjal: peale pühakodade esindavad seda arhetüüpi ka näiteks esindushooned, teatri- ja kontserdisaalid ning kunstigaleriid. Need on kogemuste, elamuste ja mälestuste sihipärase loomise kohad, mis aitavad tähistada, korraldada ja mõtestada argielu kulgu.

Võikski öelda, et argimu kuulub tavakorda, pühamu käib aga kokku erakorraga. Tavakord, see on argipäev oma tavaliste kordustega. Erakord, see on pühapäev oma eriliste kordustega.

Utoopia saatkonna kahe põhilise sisustuselemendiga – laud ja poodium – toodi tava- ja erakord teineteise kõrvale, mängiti nendevahelise pingega. Laud on tuleaseme kõrval üks peamisi argimut ja tavakorda korraldavaid keskmeid. Igapäevaelu käib sageli just laua ümber. Poodium seevastu kuulub lahutamatult kokku erakorraga. Poodiumile tõusja eristub ülejäänuist. Ta kas on juba midagi tähelepanuväärset saavutanud või siis soovib ta tähelepanu, sest arvab, et tal on midagi olukorraväärilist öelda.

Vahel võivad muidugi tavakord ja erakord seguneda või teineteiseks üle minna. Argioludes võib ilmneda midagi harukordset: tähtsaks osutunud õhtune vestlus köögilaua ääres, ootamatult ergastav kohtumine keset igapäevamelu, ennustamatu olude kokkulangemine, mis muudab jäädavalt kellegi elu. Argikordused võivad omandada erilise tähenduse ja muutuda rituaaliks, mis toob kõige tavalisema kokku metafüüsilisega. Teiselt poolt võivad erakorrast pärinevad, nähtamatut olemuslikku silmas pidavad riitused muutuda igapäeva lahutamatuks ja tähelepanematuks osaks. Eriliste, meeldejäävate sündmuste tekitamine või korraldamine võib osutuda kellegi argipäevaks, tekitades paradoksaalse igatsuse tähelepanematuse ja tavalisuse järele.

Sellel üleminekualal tajungi Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituuti toimetavat. Paludes külastajad laua äärde ja küsides, kuidas neil läheb, õhutati neid Utoopia saatkonnas oma argielule tagasi vaatama, otsima sellest erilisi hetki ja omistama tähenduslikkust harjumuslikule ja ununevale. Näiteks oli poeetilise varjupaiga taotluse ankeedis küsimus suhtumise kohta minevikku, olevikku ja tulevikku, taotlejal paluti nimetada oma hirme ning tuua välja inimesi, keda soovitakse tänada.

Kuigi söögilaud kuulub üldiselt tavakorda, võib see otsaga olla juba erakorras. Laua otsa võib istuma paigutada erilise inimese, tulla toosti lausuma või pidukõnet pidama. Kui presidendi kõnet esitav raadio paigutati saatkonnas poodiumi peale, siis pikim osa saadikute kõnest kõlas just laua otsast. Peo­kõnet pidav president kontserdisaalis on puhastverd erakord. Poeetilise varjupaiga taotlejate sõnadest koosneva kõne ettelugemine külalistest ümbritsetud laua ääres on juba midagi vahepealsemat. Lisaks tava- ja erakorra traageldamisele tajun selles ka katset tuua kokku teostamine ja tegutsemine.

Teostamise ja tegutsemise vahel

Raamatus „Inimolu“ pakub filosoof Hannah Arendt välja eristuse kolme toimimisvalla – töötamise, teostamise ja tegutsemise vahel.³ Tema mõtte kohaselt käib töötamise alla tegelemine kõigega, mis kiiresti kulub ja rikneb ning mis seetõttu vajab pidevat parandamist ja taastootmist. Teostamine seevastu loob midagi püsivamat – teose. Viimastest moodustub see tehiskeskkond, mis pakub inimesele puhvri looduskeskkonna kapriiside vastu. Selles tähenduses ei ole teose musternäide mitte mõni kunstiteos, vaid kaua vastu pidav tarbeese.

Kui töötamine ja valmistamine kuuluvad Arendti meelest erasfääri, mis on paratamatult hierarhiline, siis tegutsemine viitab avalikus sfääris võrdsete osaliste vahel käivale arutelule ja lugude jutustamisele, mille käigus sünnib ühine nägemus püüdlemisväärsest tulevikust. Teisisõnu, tegutsemine on poliitikategemine.

Ateenaliku demokraatia mudelist lähtuvalt sedastas Arendt (poliitilise) tegutsemise vältimatuks eeltingimuseks osalejate võrdsuse ja tulemuste ebakindluse. Seetõttu märkaski ta, et selles tähenduses polnud poliitikat ammu tehtud või vähemalt polnud mõtlejad poliitikasfääri ammu nii esitlenud. Ongi mõistetav, et kui poliitika (Arendti mõistes) on tuumselt ebakindel, siis sünnitab see kiusatuse kollektiivset tulevikku kunstlikult kindlustama hakata.

Ometi viib iga katse ühiselu kunstlikult kindlustada poliitika kadumiseni. Arendt jutustabki Euroopa poliitilise mõtte lugu tegutsemise asendumisena esmalt teostamise ja seejärel töötamisega. Juba Platon küsis, kuidas asendada demokraatliku poliitika paratamatu ebakindlus millegi stabiilsema ja tõhusamaga, otsides ideaalse riigi kavandit, mida saaks ehitusmeistri kombel teostama hakata. Siin juba leidubki totalitaarsuse alge: paljususe taandamine ühele, dialoogi kaotamine, tõe pidamine arvamustest tähtsamaks.

Arendti arvates ongi iga katse dialoogi summutada ja arvamusi lämmatada antipoliitiline. Sestap pole ta rahul ka asjade korraldusega, kus tulevikku kindlustatakse mitte enam ehitusmeistri, vaid majandaja kombel. Avaliku sfääri taandamine laiendatud majapidamiseks (n-ö sootsiumiks), mida võrdsematest võrdsemad saaksid peremehelikult aina administreerida, on vaid järjekordne näide poliitika unustamisest.

Jätan siinkohal kõrvale küsimuse, mil määral on Arendtil õigus ja millised on tema eristuse kitsaskohad. Olulisem tundub see, et Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi tegevus kõlab tema mõtetega üllatavalt hästi kokku. Ühelt poolt on utoopiasaadikute tegevus samasugune teostamine nagu iga kunst, sest sihiks on muu hulgas jäädvustamine ja püsimine. Teiselt poolt deklareerivad nad sellele sihile vastandlikke, tegutsemisele omaseid väärtusi, nagu ebakindlus, vastastikkus ja võrdsus.

Nii on sedastatud saatkonda tutvustavas pressitekstis: „Maailm ei ole selge ja tundub, et iga kõnegi, mille eesmärgiks on tuua selgust, külvab hoopis segadust. Niisiis otsustasime, et on aeg selgusele selg pöörata ja koostada kõne, mis segadust tunnistaks.“ Arendtilikult öeldes tegid saadikud otsuse liikuda teostamiselt tegutsemisele. See on siht, mida nende aktsioonid ikka ja jälle silmas peavad: luua teoseid, mis võimaldavad ajutiselt sündida poliitikal.

Siiski, kui võrdsus ja vastastikkus olid aktsiooni ülesehituses tõepoolest olemas, sest kõne tekst koosnes peamiselt külastajate endi sõnadest, on lood ebakindlusega ebaselgemad. Nimelt ei saa öelda, et saadikute kõne oleks lubadusele vastavalt segadust tunnistanud. Pigem tegi see muud nauditavat, sisaldades peaasjalikult tänamisi, andeksandmisi ja lugusid juhtudest, mil tavakord sai erakordseks.

Võib muidugi küsida, kas ebakindlust ongi üldse vaja otsesõnu tunnistada. Ehk piisab sellest, kui ebakindlus esineb haavatava positsioonina, millesse ütleja ennast vapralt asetab? Kahtlemata ongi haavatavus poliitika eeltingimus. Siiski, see kahtlus, mida pressitekstis mainitakse, näib puudutavat meie suhet tulevikuga. Just see suhe jäi aktsiooni lõpu­akordis mõnevõrra varju. Selle asemel oli esil suhe minevikuga: andeksandmine ja tänamine on minevikku suunatud kõneteod, mis võimaldavad unustada ja minna edasi.

Ja üldse: kas ebakindluse tunnistamisest ikka piisaks? Ebakindlus on end ammu juba inimkonna kehameelde sisse seadnud. Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi tegevuse juures imponeerib mulle pigem teatav süvaettevalmistustöö, mis läheb tunnistamisest kaugemale. Selle asemel et pakkuda võltskindlust või süvendada ebakindlust, otsivad nad ruumi- ja teokujundeid, mis aitavad unistada ja tegutseda ebakindluse kiuste. Köögilaud ja poodium, vestlus ja kõne on nende käsitluses tugevad vormid, mis ometi ei lahenda midagi. Vanade heade valmis­utoopiate asemel näivadki uue utoopia saadikud ette valmistavat kujutlustoorikuid ja -raketisi, mille toel saaksid teised üles ehitada veel sündimata unistusi ja tegusid.

1 Eik Hermann, Pühamud ja argimud. – Vikerkaar 2020, nr 6, lk 76–96.

2 Simon Unwin, Analysing Architecture. Routledge, London 1997, lk 84 jj.

3 Hannah Arendt, The Human Condition. University of Chicago Press, Chicago 1958.