Kevadnäitus puhkeb taas ja taas
Juba teist aastat on kevadnäitus üleval Kunstihoone Lasnamäe filiaalis. Sel aastal osaleb 55 kunstnikku, valiku tegijate fookus oli skulptuuril ja nooremal kunstil.
Eesti Kunstnike Liidu 2024. aasta kevadnäitus Kunstihoone Lasnamäe paviljonis kuni 28.VII.
Kunstnike liidu iga-aastane kevadnäitus Tallinna Kunstihoones on olnud meie oma salonginäitus, mille ajalugu on pikem veel kui Kunstihoone oma. Esimesed iga-aastased Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu, EKLi eelkäija, näitused toimusid 1920ndatel mitmel pool vanalinnas ja Kunstihoone ehitati osalt selleks, et kunstnikel oleks, kus töid näidata.
Tore on teada, et need aastanäitused korraldati Pariisi avangardkunstnike salonginäitustega enam-vähem samal ajal. Duchampi intrigeeris see formaat sedavõrd, et ta otsustas esitada R. Mutti nime all näitusele oma fontain’i – niisiis on salonginäituste kaal kaasaegse kunsti kujunemisloos märgilise tähendusega.
Kevadnäitusel on kunstnike värskeid töid eksponeeritud läbi erinevate aegade. EKL nimetab seekordset kahekümne neljandaks, alustades lugemist aastast 2000. Kevadnäituse nimetuse all on seekordne kolmeteistkümnes, kunstnike keskühingu aegadest peale on tegemist aga 104. aastanäitusega. Nõukogude ajal oli kevadnäitusel esinemine kunstnikule eluliselt vajalik ja huvi osaleda tohutu. Näitused olid toona tsenseeritud: väljapanekusse pääsesid vaid kunstilise ja ideoloogilise kontrolli läbinud teosed. Igal aastal osteti valitud tööde seast riigi raha eest rohkelt teoseid muuseumidele ja see oli kunstnikele arvestatav sissetulek. Vabakutseline kunstnik tõestas osaledes ühtlasi, et teeb kunstnikuna tööd. Nii et mõneti toimis toonane kevadnäitus ka omalaadse kunstnikupalgana. 1990ndatel kevadnäituse tähendus muutus.
Nullindatel asuti kuraatorinäituste tulekuga kureerima ka EKLi aastanäitusi ja aastatel 2000–2011 oli neil näitustel fookus ja kuraator(id). Meenub 2001. aasta „Young British Art“, mida kureerisid Anders Härm, Kiwa ja Hanno Soans. Kevadnäituse tagasitulekuga 2012. aastal tajus toonane noorem põlvkond sellist näitusevormi kui veidi piinlikku, mõtestamata ja mahajäänud eksponeeringut, millest pigem eemale hoida. Põlvkondlik lõhe kunstnike-kuraatorite ja nende kunstitaju vahel on tasapisi kadunud ja vaikselt on ka kevadnäituse staatus jälle muutunud.
Viimase kümne aastaga on nii näituse külastajad kui ka noorem kunstnikkond (nostalgia, uudishimu ja värske eelarvamusetuse mõjul) hakanud kevadnäitust teisiti hindama. Suhtumise muutumist on toetanud ka suurem kokkupuude kunstimessidega ja üldisem näitusekorralduse professionaliseerumine. Näituste toetav sotsiaalne mõõde on olemas ka praegu: müüa töid vahendajaprotsendita, olla esindatud grupinäituse kataloogis. Hea õnne ja publikumenu korral võib osalev kunstnik saada ka päris arvestusväärse preemia (sel kevadel on preemiasummaks 6000 eurot).
Juba teist aastat on kevadnäitus üleval Kunstihoone Lasnamäe filiaalis. Sel aastal osaleb 55 kunstnikku, valiku tegijate fookus oli skulptuuril ja nooremal kunstil. Skulptuure näitusel tõepoolest ka leiab, galeriis ehk tagasihoidlikumalt, kuid linnaruumis on noorte kunstnike rühmitus Uru Valter skulptuuriks muutnud kogu Kunstihoone roosa sõõriku. Teose „Suur veos“ materjalideks on lisaks veel Volkswagen Golf II ja koormarihm. Punane väsinud autopann üritab hoonet rihmapidi justkui edasi vedada – või siis ehk tagasi, Kunstihoone algupärasesse asukohta? Ilus värviline ja lõbus installatsioon. Siiski on nukker mõelda, et nii suure kultuurikaaluga kunstiasutus on paguluses juba mitmendat aastat.
Näitusel osaleb auväärseid skulptoreid, kes on olnud ustavad kevadnäitustel esinejad läbi aegade: Terje Ojaver, Tiiu Kirsipuu, Aime Kuulbusch, Jüri Ojaver. Kui kevadnäitus oleks ajakiri, oleks neil kõigil seal oma kindel kolumn, mis jätkub lahedasti numbrist numbrisse. Terje Ojaveri teemaks on elusuuruses ja enesekriitilised feministlikud autoportreed, Tiiu Kirsipuul sageli kultuuritegelaste portreefiguurid, seekord fragment Amandus Adamsoni Viljandi vabadussambast, plastiliinist tüdruku koopia. Jüri Ojaveri rida on performatiivsed installatsioonid, sel korral kaetud laud, mida kunstnik näituse avamisel veiniga kastis. Või on see hoopis mälestuste aed lahkunud sõpradele?
Aga sama auväärsed kolumnid on ka Eesti maalikunsti klassikutel. Liigutav ja elevust tekitav on vaadata Enn Põldroosi ja Tiit Pääsukese värskelt valminud maale. Nad toovad kaasa ümbruse tajumise pikaajalisemaid salvestusi, mingi pilgu, mis loob muutunud ümbruses huvitavaid peegeldusi. Klassikute kõrval on rõõm näha, et näitusel astub üles terve hulk päris noori maalikunstnikke, nagu Rain Saarik, Lisette Lepik, Marleen Suvi, Marion Saarik jt.
Kevadnäituselt ei puudu poliitiliselt kriitiline pilk: Tõnis Paberiti meisterlik turbaskulptuur kannab pealkirja „Ülo Vooglaid Ukraina särgis“. Erik Teemägi on loonud rohelistest sapöörilabidatest „Kaitsetuvi“, Krista Leesi tekstiiliinstallatsiooni sall-loosungid annavad aga jalkafänni jõulise kõlaga käsklusi Vene sõjalaevale.
„Külmkapiema“ (autor Marta Vaarik) on hõõguv objekt. Tema külmatorudest on saanud luitunud roosad polstrid, sisemus on avatud ja pehme, talle võib sülle istuda. Natuke on hirm, et kui seda teed, võid tema kõhtu jäädagi.
Muret keskkonna ja kliima pärast võib tajuda teisteski töödes. Aksel ja Ulvi Haagenseni installatiivne teos kannab Richard Hamiltoni parafraseerides pealkirja „Mis see on, mis teeb tänapäeva väljasuremiskriisi nii eriliseks, nii ligitõmbavaks?“. Kuidas tõepoolest mõelda neist nähtustest, mis looduskeskkonda kahjustades hävitavad ka inimest? Armas väike kirjutuslaud nunnule kolonialistile mõjub justkui altar: helged lambikuplikesed, lastepärased kõhedad helerohelised papagoid, seinariiulil tilluke päris ööbiku topis, jalad taeva poole.
Mõtteid inimjärgsest elust toetavad samas ruumiosas Gerda Hanseni tehisintellekti toel loodud maastikumaal „Vaikne keskpäev“ ja Peeter Lauritsa helge foto põdrasamblatutist. Tundlikku fotot oli näitusel veelgi: Ruudu Ulase fotoseeria „Kolm visandit tasakaalust“ näitab skulpturaalseid piirdeobjekte, mis püsivad vaevu püsti. Hedi Jaansoo kahte võluvat fotot saadab klaasskulptuur, vaasi ja lilleõie hübriidobjekt. Fotode keskmes on valge sein, ühe taustal taim ja toolitugi, teisel näeme seina kinnitatud nööpnõelu ja tillukesi naelapäid, mis on kunagi midagi seinal hoidnud, võib-olla just mõnd fotot, mis nüüd seisab veel vaid meeles ja kujutluses. Näituse kataloogis on kirjas, et Jaansoo kombineerib fotograafiat, mittefunktsionaalseid ehteid, lõpetamata mõtteid, muutlikke otsuseid ja konfliktseid igatsusi.
Graafikat ja skulptuuri ühendavad näituse lõpuosas Maria Eriksoni ja Mari-Liis Tammi tööd. Erikson on litograafialehtedest loonud läbipaistvad, efemeersed objektid, mis mõjuvad üliõhukeste marmorilõigetena. Tammi paberimontaaž on väikese kodumaja ja arhiivi hübriid: papist katuse all võbelevad tühjad lehed, mida näeb ainult maja alla kummardudes.
Erki Kasemetsa nööbikostüümi valmimisaasta on 2024, kuid alustatud on selle tegemist aastal 1988: nööpe on 20 000, täpselt sama palju, kui kunstnikul oli selleks kevadeks elupäevi kogunenud. Kevadnäituse kontekstis on kostüüm ilus kronoloogiline kommentaar. Ühendava alatooni kogu näitusele pakub ka Aleksei Gordini lühike ja tõesti naljakas film „Metsik jaht“, kus lahatakse musta huumori toel kunstniku rolli kapitalistlikus maailmas: kunstnik komberdab põõsaste all, teda jahib võimas ja relvastatud Kapitalism. Lõbusat filmi peab ise nägema, ette võin öelda niipalju, et filmi lõpp on õnnelik.
Kevadnäitus on taas kenasti täitnud oma algse ülesande: anda kunstnikele võimalus värsked tööd vabal moel välja panna ja publikule vastloodud skulptuuride, maali, graafika, foto ja installatsioonide üle mõtiskleda. Ja muidugi mõelda sellelegi, kuidas muutuvad kevaded ja kevadnäitused. Lõpetuseks tahan kiita suurepärase töö teinud näituse kujundajat Kaarel Eelmad, kes on töid paigutades suutnud toetada kunstnike mõtteruumi.
Kevadnäitus, mis mingil hetkel võis tunduda anakronistliku nähtusena, on kultuurikonteksti muutudes ja tolerantsuse suurenedes ühiskonnas osutunud uutmoodi ajakohaseks. Kevadnäitustele näib koitvat uus kevad.