Ei ole lõppu raamatute riiul

Miks on nii, et mõni rahvaraamatukogu tuleb toime nõukaaegseid raamatud massiliselt maha kandmata ja teine ei tule?

MÄRT VÄLJATAGA

Eelmisel suvel juhtus nii, et mul läks toimetajatöös kibekiiresti tarvis kaht nõukaaegset raamatut: Tšõngõz Ajtmatovi „Ja sajandist on pikem päev“ (1983) ja Alberts Belsi „Juured“ (1987). Ühe ingliskeelse ettekande tõlkes oli tarvis pikad tsitaadid asendada eesti vastetega. Meenus, et lapsepõlves olid need „Nüüdisromaani“ sarja köited endalgi koduriiulis olnud, aga pärast mitut kolimist neid enam ei leidnud. Olin aga kindel, et küll ma need juba mõnest Tallinna raamatukogust kätte saan. Aga võta näpust!

Rahvusraamatukogu on teatavasti ikka veel suurelt jaolt sisse pakitud. Tallinna ülikooli – ehk harjumuspärasemalt „Akadeemia“ – raamatukogu oli tookord suvepuhkusel. Aga Tallinna Keskraamatu­kogu? Selgus, et Tallinna Keskraamatukogus ja selle paarikümnes haruraamatukogus polnud kummastki neist, omal ajal mõneteistkümne tuhandelises tiraažis ilmunud romaanist ainsatki eksemplari.

Lõpuks leidis kolleeg vastavad raamatud ja vastavad tsitaadid Haapsalu (Läänemaa) raamatukogust. (Ja nagu ikka juhtub – kui hädaolukord möödas, ilmus Ajtmatov ka mu enda koduriiulilt taas välja.)

Siit aga tekkis huvi vaadata Esteri kataloogist järele nõukaaegse juturaamatu leidumust üldiselt. Tulemus oli ehmatav! Pistelise otsingu põhjal kujunenud mulje järgi on suur osa umbes põlvkonnataguseid raamatuid Tallinna Keskraamatukogust ja selle haruraamatukogudest kadunud. Õnneks mujal on asi parem. Olgu toodud tosin juhunäidet nõukaaegse juturaamatu leidumusest kõrvutavalt Tallinna ja Tartu rahvaraamatukogus (vt Tabel 1).

Tšõngõz Ajtmatov, „Ja sajandist on pikem päev“ (1983)	TlnKR 0	Tartu LR 5
Aimée Beekman, „Kuradilill. Sugupuu. Tihnik“ (1984)	TlnKR 0	Tartu LR 3
Alberts Bels, „Juured“ (1987)	TlnKR 0	Tartu LR 3
Erskine Caldwell, „Jenny“ (1964)	TlnKR 0	Tartu LR 7
William Faulkner, „Yoknapatawpha uusaeg“ (1983)	TlnKR 0	Tartu LR 6
Ivan Franko, „Varastatud õnn“ (1985)	TlnKR 0	Tartu LR 3
Joseph Heller, „Me pommitasime New Havenit“ (1973)	TlnKR 0	Tartu LR 6
Aleksandr Herzen, „Minevik ja mõtted“ (1971)	TlnKR 0	Tartu LR 2
Teet Kallas, „Jää hüvasti, mr. Shakespeare“ (1995)	TlnKR 0	Tartu LR 6
Mari Saat, „Laanepüü“ (1980)	TlnKR 0	Tartu LR 4
Rein Saluri, „Koguja. Valik tekste“ (1990)	TlnKR 0	Tartu LR 3
Toomas Vint, „Väikelinna romaan“ (1980)	TlnKR 0	Tartu LR 6

Tabel 1. Tosin juhunäidet nõukaaegse juturaamatu leidumusest Tallinna Keskraamatukogus ja Tartu Oskar Lutsu nimelises linnaraamatukogus.

Tallinna haruraamatukogude süsteemis on meeldiv erand Nõmme haru. Kui seda ei oleks, jääks varustatus nulli näiteks mõnegi hinnatud romaani osas (vt Tabel 2).

Peter Handke, „Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine“ (1981)	TlnKR 1 (Nõmme)	Tartu LR 7
R. D. Laing, „Omadega puntras“ (1978)	TlnKR 1 (Nõmme)	Tartu LR 5
Teet Kallas, „Eiseni tänav“ (1979)	TlnKR 1 (Nõmme)	Tartu LR 4
Mari Saat, „Õun valguses ja varjus“ (1985)	TlnKR 1 (Nõmme)	Tartu LR 5
Andres Vanapa, „Riiulid“ (1994)	TlnKR 1 (Nõmme)	Tartu LR 4
Toomas Vint, „Kahel pool hekiga palistatud teed“ (1974)	TlnKR 1 (Nõmme)	Tartu LR 5

Tabel 2. Mõned teosed, mida Tallinna Keskraamatukogus leidub üksainus eksemplar Nõmme harukogus, seevastu kui Tartu linnaraamatukogus jagub neid rohkem.

Kui Tallinna Keskraamatukogu paistab olevat nõukaaegsed raamatud massiliselt maha kandnud, siis Tartus, nagu näha, on olukord hoopis teine. Ja Urrami kataloogi (lugeja.ee) näitab, et ka näiteks Anija vallaraamatukogus Kehras või Läänemaa raamatukogus Haapsalus on seis parem: mitu eespool loetletud teost on seal ilusti olemas.

Esimeses ehmatuses kahtlustasin, et Esteri kataloog petab, ja kirjutasin keskraamatukogu veebisaidi pop-up-aknasse küsimuse kogude poliitika kohta. Sain üldsõnalise vastuse riiuliruumi vähesusest. Aga kas tartlastel (ja kehralastel ja haapsallastel) on riiulimeetreid siis nii palju rohkem, et nemad saavad endale lubada mitut eksemplari säärastest luksuskirjanikest nagu Ajtmatov, Toomas Vint, Teet Kallas ja Ivan Franko? Ja kui Tallinna rahvaraamatukogudes riiuliruumi vähe, siis võiks ka oodata, et lahendust otsides on korduvalt pöördutud linnavalitsuse poole. Pole kuulda olnud, et Tallinna taotletaks uut raamatukoguhoonet, juurdeehitist, lisahoiupindu vms.

Võrguotsingu põhjal jäi silma, et Tallinna Keskraamatukogu köidete üldarv on 855 000, Tartus umbes 600 000. Aga oma lapsepõlveraamatute leidumuse pistelisest võrdlusest tekib vastupidine mulje: justkui Tartu kogud oleksid mitu korda suuremad.

Võib-olla tõesti ei ole see probleem midagi kisendavalt eksistentsiaalset. Nimetatud raamatud saab tallinlanegi viimaks kätte. On lootust, et rahvusraamatukogu hoone kunagi avatakse. Akadeemia raamatukogu on endiselt kasutajasõbralik asutus ja oma lugejaskonda enam rangelt ei piira nagu vanadel aegadel. Ja kui keskraamatukogu lugeja kannab postikulu ja kannatab nädalakese oodata, saabub Ajtmatov või Herzen talle Mirko süsteemi kaudu pakiautomaati või haruraamatukokku. Kooliprogrammi kuuluv kraam, tähtsamatest tähtsaimad klassikud ja nobelistid, soliidsed kogutud teosed ja sarjad paistavad isegi Tallinna Keskraamatukogus säilinud olevat. Ja on arusaadav, et uustrüki korral peab sama teose vana trükk sellele ruumi tegema. Samas Loomingu Raamatukogust, mille valikut asjatundjad kõrgelt kiidavad, on Tallinna rahvaraamatukogus plats enam-vähem puhtaks tehtud – ilmselt läheb vihikute köitmine kalliks.

Arusaadavalt on raamatukoguhoidjad raskete valikute ees, kui igal aastal soetatakse Tallinnas juurde ligi 50 000 uut köidet ning riiulipind ei kasva ja vana raamat kulub. Aga kuidas saab ikkagi olla nii, et mõnes kohas tullakse toime nõukaaegseid raamatuid massiliselt ohverdamata ja teises ei tulda? Mis juhtuks, kui ka Lutsu raamatukogu järgiks Tallinna eeskuju ning suunaks lugejad nõukaaegse raamatu järele hoopis ülikooli raamatukokku? Loodan, et Tallinn ei saa teenäitajaks, millest muud rahva­raamatu­kogud hakkaksid eeskuju võtma.

Tõsi ju on, et uudishimu käib inimloomuse juurde ja enamik rahvaraamatukogude lugejaist huvitab kõige värskem kraam – justkui oleks vana hea klassika kõigil juba läbi loetud. Siin saaksid „pühendunud ja missioonitundega professionaalid“ olla abiks, et lugeja ka vanemat kirjandust ei unustaks – muidugi, kui seda ainult vahepeal maha kantud pole.

Tallinna Keskraamatukogu kogude poliitika on ainult üks Eesti raamatupoliitika murekohti. Raamatustatistika rohmakuse, Esteri kataloogi märksõnastamise ebajärjekindluse ning personaalbibliograafiate venimise juurde tahaksin pöörduda edaspidi. Need võivad paista juba spetsiifilisemate muredena, mis häirivad ainult lugejaskonna tillukest vähemust. Aga kui pole korralikku raamatustatistikat, ei saa olla ka korralikku kultuuripoliitikat. Peatsel eesti raamatu aastal soovib Eesti Kirjanike Liit seista selle eest, et need küsimused ei ununeks.