Etenduskunstis lõhutakse ja kehtestatakse neljandat seina ning kutsutakse mängima
Suhtlemine publikuga on loomulik ning piir etendajate ja publiku vahel kaob märkamatult.
Kiti, aga … teeme nii, et me saame kuidagi teisele poole! Teeme, et klaas on nagu udu ja me võiksime sellest läbi astuda. Tõesti, peegel lähebki täiesti läbipaistvaks … Kuule, kuule, sellest poleks enam üldse raske läbi minna … [—] Tõepoolest, peegliklaas oli muutunud hõbedaseks uduks ning tundus, nagu haihtuks see ära. Hetk hiljem astus Alice klaasist läbi ning hüppas peeglitaguse toa kaminasimsilt alla.
Lewis Carroll, „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“ Jaan Krossi tõlkes
Proloog
5. juuli – „Baltoscandal“: Lawrence Malstafi shrink’i töötuba. Vaatan, kuidas Anumai tõmbab end vaakumisse, kuidas kile pressib tema lihased krimpsu. Ta näib nii enesekindel, nii muretu. Kuidas ta küll hingata saab? Miks ta seal ära ei lämbu? Wim Decorte – temast võib ilmselt mõelda kui Lawrence Malstafi assistendist – küsib meilt, miks me siia tulime. Ütlen, et tahan väga end vaakumisse tõmmata, ent ma ei taha üldse surra. Ma ei taha üldse surra – kasutan seda lauset väljendamaks oma hirmu veel mitmelgi korral. Kardan, et ma lämbun kile sees ja keegi ei pane seda isegi tähele.
Wim selgitab, kuidas shrink toimib. Tegelikult on asi lihtne: ühest suuremast, sõrme abil kontrollitavast torust läheb õhk välja ning teisest, peenemast torust tuleb värsket õhku juurde. Kuna üks näpp on suuremas vaakumtorus sees ja õhutoru on inimese kohal, siis leiab õhk tee inimeseni, et toru kaudu jälle välja pääseda. Seejuures, kui seda ise ei koge, et õhk ikkagi jõuab sinuni, siis näib see kui võlukunst.
Annan end esimesena üles. Käed värisevad ja ma pole endiselt veendunud, et minuga midagi halba ei juhtu. Aga ronin siiski mööda kilet üles, sätin end poosi ja tõmban vaakumisse. Mul on üllatavalt kerge olla. Tulen shrink’ist välja ja teiste julgustuseks ütlen: tahan väga, et nemadki saaksid kogeda seda vaakumis olemise tunnet. Tegelikult ma ei ole aga endiselt – vähemalt mitte südames – kindel, et ma shrink’is surma ei saa. Mis siis, kui mind unustatakse sinna? Teisel korral olen juba natuke enesekindlam, sest olen näinud, kuidas teised välja lastakse, kui nad ütlevad „stopp“. Ronin üles, leian veelgi mugavama asendi kui esimesel korral ning lasen kilel end tasapisi endasse mässida. Aeg seisab. Tahan end veidi liigutada, vahetada asendit. Tõmban pöidla torust välja. Paanika. „Stopp, pange kinni, stopp, stopp, stopp,“ karjun. Keegi vajutab punasele nupule.
Mis juhtus? Ma olin valmis selleks, et saan end kohe liigutada, aga selle asemel tõmbas kile mind veel rohkem endasse. Uskumatu, kui tugevasti saab shrink keha kokku suruda! Hetk hiljem mõistan, et ma oleksin ju pidanud pöidla torusse suruma, mitte selle välja tõmbama. Räägin juhtunust Wimile. Ta aimab, et kardan kontrolli kaotada. Wim sosistab mulle kõrva „it’s okay“ ja palub mul seda endale meelde tuletada, kui tunnen hirmu.
Kogun end veidi ja lähen uuesti shrink’i. Enne kui lasen kilel end uuesti endasse mässida, mängin toruga, tõmban pöialt sisse ja välja. Kõik on hästi, kordan endamisi. Ronin üles ja võtan sisse asendi, mida Wim nimetab krutsifiksi poosiks. Kui tunnengi hirmu, siis kuulen kõrvus Wimi sõnu, minu hingamine aeglustub, olen kannatlik ja saangi peagi end kile vahel aeglaselt liigutada.
Üheksa kuud enne „Baltoscandalit“
10. november – Maret Tamme ja Joosep Susi lavastus „Ma jään kaevu juurde igavesti jooma“ Tartu Uues teatris. Vaatan luugivahest teisi vaatajaid kahtlustavalt – õgivad nad oma pilkudega alasti naise keha? Näevad nad temas rohkemat kui lihtsalt ilusaid rindu, puhast häbet? Mis pilguga vaatan mina laval alasti Johannat? Näen ma temas rohkemat kui ta keha? Erutab ta mind? Ei, seda mitte. Johanna Vaiksoo erootiline stseen latikaga mõjub mulle transgressiivseimana, mida olen meie teatris näinud. Küsin: on see stseen põhjendatud? Kas Ene Mihkelsoni luules on sellist kehalisust või on see Mareti või Joosepi perversne fantaasia, mida suure kunsti egiidi all Johanna kehastab? Tõsi on see, et kogen midagi sarnast, mida kogesin suvel „Ahasveeruse und“ lugedes. Maret Tamm ja Joosep Susi on midagi Mihkelsonis ära tabanud küll. Naudin väga seda, et vaatamata sellele, et lavastus on Mihkelsoni omailmast läbi imbunud, ei ole esil sõnad, vaid liikumine, heli ja rütm.
Lõpus juhatatakse mind ühes publikuga vangla moodi ruumi, kus peame ringis ümber alasti Grete Jürgensoni kõndima. Et osa saada sellest rituaalist, õgin mehe pilguga naise ihu, mis kohati näib olevat rase. Tahan, et ka H näeks seda lavastust. Tahan temaga oma mõtteid ja tundeid lahata.
11. november – Kim Noble’i lavastus „You’re not alone“ („Sa ei ole üksi“) Kanuti gildi saalis. Istun esireas. Nädal varem olime otsustanud ju tegelikult H-ga lahku minna. Lein varjutab kõike, mida teen. Mul on veel kaks kuud magistritöö kaitsmiseni. Ma ei saa endale lubada mitte-midagi-tegemist. Aga näe, teatrisse jõuan ikka. Olen ju iseenesest meie otsuses kindel. See teadmine lohutab. Samas olen kurb ja süda on raske. Armastan teda. Kim Noble ulatab mulle käe ja palub, et tuleksin temaga lavale. Võtan tema käest kinni. Kas ta näeb minu silmis kurbust, kas näeb mu valu, mu igatsust?
Kim osutab ekraanile, vaatab mind ning räägib armastusest ja üksildusest. Räägib justkui vaid minuga. Pisarad voolavad mööda mu põski. Keegi peale Kimi minu meeleliigutust muidugi ei näe, olen ju seljaga publiku poole. Kas näeb temagi? Tunnen, kuis mu olemine puhastub ja õilistub. Kui Kim lahkub, tuleb minu juurde naine, keda Kim ilmselt kõrvaklappide kaudu juhendab, ja kutsub mind tantsule. Nüüd itkengi naise õlul ja õõtsun tema haardes muusika taktis. Kõik on ideaalselt kokku langenud: minu meelelaad; Kimi pealetükkiv või isegi teiste privaatsust ja piire ületav olek; see, et istusin esiritta ja mitte tagaritta (nagu tavaliselt) ning südamevalu, mida temaga jagan.
23. november – Sveta Grigorjeva lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ Sõltumatu Tantsu Laval. Lahkuminekust on möödas juba mõned nädalad. Olen saavutanud mõnusa rütmi: ärkan hommikul, teen ahju tule ja alustan kirjutamist. Õhtupoole lähen joogastuudiosse. Maarja on loonud seal ruumi, kus tunnen end turvaliselt. Seal ma siis nutan. Ülejäänud aja pean ju olema terava vaimuga, et lugeda ja kirjutada. Sellist miljööd ei ole sugugi lihtne luua.
Aga Sveta Grigorjeva lavastus suudab just nimelt seda. Kogemust toetavad pastelsed toonid ja koreograafia pehmus. Tahaksin liituda tantsijate õrnusega, saada osa sellest liikumisest, nendest puudutustest. Mõnusat ruumi lõhuvad vaid sõnad, mis oma intellektuaalses lihtsameelsuses on liigtoored ja seepärast üleliigsed. Samas on see armas ka. Üks etendajatest õpetab mulle leebet twerk’imist – suhtlemine publikuga on loomulik ning piir etendajate ja publiku vahel lahustatakse märkamatult. Pausi ajal leian endale mõnusa pesa patjade vahel ja tunnen, et võiksin sealsamas uinuda. Mul on hea olla. Olen elus ja hoitud. Olen rõõmus ja kurb ühes. Nutan salaja vaikuses patjade embuses ja etendajate valgusemängu lummuses.
6. mai – Maret Tamme ja Joosep Susi lavastus „Ma jään kaevu juurde igavesti jooma“ Tartu Uues teatris. Mareti ja Susi lavastuse esmakordsest nägemisest on juba pool aastat möödas. Olen väga elevil. Mõjub see mulle seekord niisamuti kui esimesel korral – õõvastavalt ning enemihkelsonilikult aega ja ruumi killustavalt? Meid juhatatakse istuma ja mina valin seekordki tuttava tooli väljaspool eterniitkuuri. Seekord tean ette, mis juhtuma hakkab. Karl Saksa helimaastik, liikumise kordused, mis võiksid pikemaltki kesta, ja rütm, mis neist kordustest välja koorub, võimumängud, piimamängud, Ekke Hekles, kes kui ämblik varitseb laenurgas järgmist ohvrit, erootiline stseen latikaga, ringis sammumine.
Lavastus on tõesti hea. Aga ma ei suuda ikka maha raputada mõtet, et seda lavastust nautides teen midagi valesti. Pigistan latikastseeni ajal silmad kinni. Kuidas tõlgendada seda (etendatud?) nekrobestiaalsust? Võib eeldada, et see on lavastaja suunis ja mitte etendaja enda tung, seega suure tõenäosusega püüe saada sellest tegevusest naudingut puudub. Nekrozoofiilia see siis ei ole. Seejuures, kes teab, sest hermannnitschilikku selles siiski kindlasti midagi on. Kunsti võluruumis olgu piiride nihutamine lubatud! – mõtlen. Võiksime ju pärast etendust seda surnud kala kõik süüa, miks mitte siis sellega enne mängida.
Publik juhatatakse vangla moodi ruumi. Mind suunatakse ringis liikuma, näilise sunduseta, aga ega keegi ei püüa vastu hakata ka. Kas olen vangilaagris? Mis juhtuks, kui keelduksin seda mängu kaasa mängimast? Kas tihkan seda läve üldse ületada? Piir publiku ja etendajate vahel on selgelt tunda. Nemad juhivad vägesid, meie järgneme neile alandlikult ja andunult.
24. mai – Maria Metsalu lavastus „Kultuur“ Tallinna linnaruumis ja Kanuti gildi saalis. Paraad hot dog’i käru juures ja lillekontsert on läbi saanud ning on aeg liikuda kolmandasse kollaseküllasesse ruumi, kus toimub päikese õgimine. Kui Maria kutsub inimesi publikust laua taha, ei kõhkle ma hetkegi – haaran endale tooli, jalad värisemas, ja istun laua taha. Viipan H-le, et ta liituks, aga ta ei tule. Maria seletab, et meid ootab nüüd ees mitmekäiguline õhtusöök. Alissija ei ole täna veel midagi söönud. Üks noormees Jõhvist eelistab istuda põrandal ja loobub valgest taburetist. Tal on selline heavy metal vaib, natuke rebel või nii. Minu paremal käel istub üks naine, kes näib olevat tubli inimene (muidugi, annan endale aru, et see on tobe viis, kuidas üht naist kirjeldada!). Aiman Maria jutust, et kajakas on ohus, kuid kui küsin, mida me teha saame, et kajakas jääks ellu, jään vastuseta.
Esimene käik on austrid. See teadmine võtab südame alt õõnsaks. Karim toob meile esimese käigu lauda, kuid enne kui asume sööma, loeme lilledeks kehastunult palve. Imiteerin teisi laua taga olijaid: mul on hirm, et kõik näevad, et söön esimest korda austreid, et ma tegelikult ei kuulu sellesse laudkonda. Sööme ja istume vaikuses, vahepeal poetame mõne sõna. See mollusk maitseb üllatavalt hea. Räägin laudkonnale, et ma ei ole lahkuminekust saati sooja õhtusööki endale kordagi teinud. Söön ühes teistega aplalt, sest toit on tõesti maitsev. Eriti head on peenelt lõigatud tomativiilud oliiviõlikastmes. Sööme ka kohalikku kala ja magustoiduks on pošeeritud pirn.
Iga käiguga muutun enesekindlamaks, värin jalgades raugeb. Mäng on saanud osaks minust. Mul on tunne, et kõigi vaatajate pilgud on minul. Seejuures mina ise olen huvi nende vastu juba ammu kaotanud. Märkan küll, et inimesed söövad hot dog’e ja joovad õlut. Kaua ma siin laua taga istunud olen? Neil, kes jäid meie laudkonnast välja, on igav. Tegelikult nemad on ju sellest mängust välja jäätud. Mina kehastan siin rikast, nemad vaeseid. Mitte keegi ei vaatagi meid, olgugi et just ennist nii arvasin.
Karim küsib meilt, kas jäime õhtusöögiga rahule ja kas ta toob meile arve lauda. Teen nalja, et nüüd on küll aeg minema joosta. Kuid Maria ütleb, et me ei saa seda teha. Hakkan kahtlema, kas see enam on mäng. Arve on 500 eurot. Maria küsib, kuidas me seda arvet jagame. Tunnen kerget paanikat, sest minu kontol ongi vaid 100 eurot. Jõhvi poiss pakub, et aitab maksmise asemel pesta nõud. Tingime hinda. Mina käin peale – nüüd juba vaid lootust hellitades, et see on mäng –, et jätaksime ühiselt arve maksmata. Naine minu kõrval on sellega päri. Vaidlus on üsna intensiivne. Järsku märkan, et Jõhvi poiss on jooksnud suurest hirmust minema. Maria maksab pangakaardiga oma arve. Alissija ka. Naine minu kõrval keeldub maksmast. Selle peale viipab Maria Karimile ja annab märku, et „see ongi juhtunud“. Ta võtab suure päevavarju ja surmab kajaka. See juhtuski. Ma ei saanudki tema surma ära hoida.
„Baltoscandal“
3. juuli – Johhan Rosenbergi lavastus „Järelsuve koor“ (Von Krahli teater). Turuplats on inimesi täis. Lugesin ennist, et „Järelsuve koorile“ kutsus keegi Rakvere linnaelanik politsei: oli mures seepärast, et Rakvere turuplatsil on kamp noori, kes kasutavad ebatsensuurseid väljendeid ja karglevad ringi.1 Etenduskunsti publikuna ootame, et meid rabataks. Seekordne performance toimub demokraatlikus ruumis, kuhu on asja nii talupojal kui ka külakaupmehel. Mind rabavad Pire Sova kostüümid oma rämpsuesteetikaga. Saba … tiivad … ja Medusa juuksed virgutavad minu kujutlusvõimet.
„Järelsuve koori“ aines on Aino Kalda novell „Lasnamäe valge laev“. Kallast inspireeris tõesti aset leidnud sündmus: 1850. aastatel sai alguse talupoegade mässuline liikumine, mida vedas eest talupoeg, kes pidas ennast prohvet Maltsvetiks. 1860. aastate alguses kogunesid maltsvetlased Lasnamäe veerule ootama laeva, mis neid Krimmi viiks, kuid laev jäi tulemata ja ususekt lagunes. „Lasnamäe valget laeva“ võib analüüsida nii läbi teoloogilise kui ka feministliku prisma. Seda võib lugeda kui vana testamendi kõrbes rändamise ümberpööratud lugu, kus merd ei suudeta ületada – meri ei tõmbu kahte lehte, laeva ei tule. Ja seda võib lugeda ka kui naise emantsipatsiooni lugu: peategelane Maie leiab patriarhaalses ühiskonnas, kus naise roll on ennekõike olla hea ema ja kuulekas abikaasa, üles omaenese hääle.2
Kui aga suvaline linnaelanik satubki seda lavastust vaatama, kas või oma paneelmaja aknast, kas tema saab nendest viidetest aru? Et see ropendamine mitmes keeles on kui vabaduse loitsimine? Et see jahusopa sees püherdamine on kui viimne söömaaeg? Et kütkestavad sireenid kuulutavad tõde või õigemini loitsivad tõde ning näib, nagu viiksid mehi hukatusse, aga tegelikult mehed teevad seda endaga ise? Inimene kutsub politsei, sest tema arvates rüvetatakse avalikku ruumi. Kui politsei ei võta ses osas midagi ette, sest tegemist on suure kunstiga, millest tema kui suvaline linnaelanik midagi lihtsalt aru ei saa, siis kas ei ole ses midagi ebaausat? Intellektuaalselt võltsi? Mina saan sellest suure elamuse osaliseks … aga mis hinnaga?
4. juuli – Ivo Dimchevi lavastus „Selfie concert“ („Selfi kontsert“). Ivo Dimchev ei jandi publikuga ning laob otsekoheselt lagedale etenduse reeglid: ta laulab vaid siis, kui tema ümber keerleb vähemalt kolm inimest, kes filmivad ennast. Olin enne otsustanud, et lähen kindlasti ka ise Ivoga tantsima. Teise laulu ajal võtangi julguse kokku ja lähen süntesaatori juurde. Mu käsi väriseb, näib nagu kõik vaatavad mind. Miks ma tulin siia endale häbi tegema? Kõik saavad aru, et ma olen sissetungija. Keegi ei taha mind siia. Õõtsun muusika taktis. Vabalt ma ennast ei tunne, ent naudin tähelepanu.
Otsin uusi nurki, et nii tantsivat ennast kui ka laulvat Ivo Dimchevi ühekorraga kaadrisse saada. Olen endast sisse võetud, vist nagu etenduskunstnikud, kelle kunstiobjektiks ja -subjektiks on nemad ise.
Kuid publik väsib Ivo dikteeritud mängu mängimisest. Korraga muudab Ivo mängureegleid: nüüd enam ei olegi mängust osavõtmine vabatahtlikult sunniviisiline – nii nagu on vabatahtlikult sunniviisiline see, et tubli õpilane vastab kohusetundest õpetaja kõikidele küsimustele –, vaid lihtsalt sunduslik. Sinna, kuhu Ivo liigub, seal peab publik püsti tõusma ja end filmima. Kui heaga ei saa, siis saab sunniga. Istun aknale, et saada melust viivuks eemale. Akna all pingil istuvad teismelised tüdrukud ja elavad Ivole kaasa – lauldes ja plaksutades.
6. juuli – Branko Jordani, Katarina Stegnari, Primož Bezjaki, Mart Kangro, Juhan
Ulfsaki ja Eero Epneri lavastus „Fun fact“ („Huvitav fakt“, Bunker ja Kanuti gildi saal). Liigume publikuga teatriruumi. Inimesed istuvad laudade ümber. Kõik kohad näivad olevat juba hõivatud. Kas jäängi toolist ilma? Oh, ei … mind juhatatakse lahkelt viimase vaba toolini. Etendajad suhtlevad publikuga ja üksteisega mängleva kergusega, nagu see ei olekski teater. Algab mälumäng. Kerge trots sigineb minusse. Ma ei kannata mälumänge ja viimasel ajal mängitakse neid igal pool: pulmades, sünnipäevadel, jõulupidudel … Lavastuses „Fun fact“ on mälumäng õnneks vaid vahend, kuidas panna publik omavahel suhtlema.
Meilt küsitakse, keda meist meie laudkonnast oleks esimesena Estonia laeva hukkumisel päästetud. Üks naine on veendunud, et päästetaks just mind – olen ju lauas noorim naine. Ulfsak osutab suvaliselt ühele inimesele meie lauas. Mina ei olekski pääsenud, oleksin kaoses teistega surma saanud. Sloveenia lennuõnnetuses sai surma 180 inimest. Estonia laevaga läks põhja 852 inimest. Olen üllatunud, et Epner, Kangro ja Ulfsak julgevad rääkida Estonia katastroofist nii lakooniliselt ilma tugevaid emotsioone sigitavate küsimusteta: „aga miks siis ikkagi läks laev põhja?“, „aga miks ikkagi taheti laevavrakk betooni valada?“, „see ei ole ju võimalik, et see oli halbade juhuste kokkulangemine, et keegi pahatahtlik ei olnud selle asja taga?“.
Selliste kollektiivsete traumadega on huvitav see, et mida aeg edasi, seda rohkem on neid, kes ei olnud sündmuse ajal veel sündinud. Mida aeg edasi, seda rohkem on neid, kes kuulevad neist sündmustest ajalooõpetajatelt või halvemal juhul vandenõuteoreetikutelt. Täpselt üheksa kuud tagasi, kui käisin H-l välismaal külas ja meie otsus lahku minna oli kuju võtmas, kuulasime koos taskuhäälingusaadet „The Secret History of Estonia“ („Estonia salaajalugu“). Ma ei teadnud eriti midagi Estoniast, olin kuulnud vaid, et palju inimesi sai surma, ning märganud üsna ükskõikselt, et aeg-ajalt jõuavad ajakirjandusse protestihääled, mis ei lepi ametlike laevahukku kirjeldavate seletustega. Ma ei mäleta, et me oleks Estoniast ajalootundides rääkinud. Millegipärast lõppes ajalugu Eesti krooni tulekuga …
Esimene osa oli emotsionaalne lugu neljast ellujäänust. Olin nende raadiolainete kütkeis: miks mulle seda varem räägitud ei ole? Kuulasimegi H-ga kõik kaheksa osa ära. Iga osaga reetis saatejuht aga aina rohkem oma vandenõuteoreetilisust. Seejuures nägin, et pidin enesega H toel võitlema, et mitte anda voli tema peibutustele. Üks tõend ju ei tähenda veel midagi – uurime edasi. Teine tõend ei tähenda ju ka veel midagi – uurime edasi, sest kahtlus jääb. Kolmas tõend ei tähenda kohe üldse midagi – ühtegi institutsiooni ei saa usaldada, usaldada saame vaid neid, kes mõtlevad meiega sarnaselt. Vandenõuteoreetikud on väga head kollektiivse traumakogemuse alalhoidmises. Nad ei lepita, ei aita leinata.
Juba kuid kummitab mind Estonia katastroof. „Fun fact“ aga teeb just seda – see lunastab meie kollektiivse süütunde. Lained tõmbavad mind endasse. Meid juhatatakse teatritoolidesse istuma. Vaatame laudkonnaga kaugusest pealt, kuidas teised võitlevad tormiga. Meie oleme nüüd publiku rollis ja nemad etendajate rollis. Mina siis ikkagi pääsesin ja nemad mitte. Eemal on torm ja mina olen siin rahulikul merel. Olen isegi natuke kade, sest see on mäng, mida mina kaasa mängida ei saa. Ma ei saa mängult ühes teistega surma saada. Kes teab, võib-olla mõtlevad mängult uppunud sedasama meie kohta, kes me ühes Eero Epneriga mängult pääsesime. Ju siis oleme meie ka etendajad – neis laineis surnud inimeste tarvis. Meie vahele on kehtestatud fiktiivselt neljas sein.
Epiloog
6. juuli – Lawrence Malstafi installatsioon „Shrink“ („Vaakum“). On minu kord. Kuidagi raske on hingata. Võtan sisse poosi ja annan kilele voli end endasse mässida. Ma ei saa hingata. Ma ei ole ennast täiesti vaakumissegi tõmmanud – näen seda hüplevast torust, mis ühendatud tolmuimeja külge ja kustkaudu õhku shrink’ist välja imetakse. Kile surub mu rinnale. Mul on palav. Lasen õhku juurde ja vahetan poosi. Kuid kordub sama: ikka tuleb mul õhust puudus, ikka on valus, kui kile mu kehale surub. Mu juuksed on tulnud patsist lahti ja kleepunud higise näo külge. Ma ei näe midagi. Rabelen ja püüan juukseid näo eest pühkida. Mida rohkem rabelen, seda palavam mul on, seda rohkem tuleb mul õhust puudust, seda rohkem tahan shrink’ist välja, seda rohkem ma rabelen, seda raskem mul on ennast liigutada … Triin laseb mind välja. 15 minutit on möödas. Kui habras on minu keha, kui mul on hirm.
Järgmine kord lähen teise shrink’i. Rääkisin enne Ronjaga läbi, et vahetame teiseks korraks omavahel shrink’id ära. Ronin shrink’i, seekord juba enesekindlamalt, sest mälestus heast kogemusest selles shrink’is on kangastunud mu kehasse. Anumai noogutab mulle jõustavalt ja paneb shrink’i tööle. Kordan mõtteis Wimi sõnu „it’s okay“. Ronin mööda kilet üles. Leian mugava asendi ja lasen shrink’il end endasse mässida. Hingan rahulikult, lasen keha lõdvaks ja ühes sellega ka oma meele. Sulgen silmad ja puhkan. Mul on hea olla. Lasen oma pöidla lõdvemaks ja shrink võtab mind veel tugevamalt enese haardesse. Olen täielikult shrink’i võimuses. Plast on kokku surunud mu põsed, mu nina, mu kõrvad.
Avan silma (teist ma ei saagi avada) ja märkan inimesi, kes mind vaatavad. Kui jabur, et ma siin kile sees inimeste kohal ripun. Kui jabur, et olen siin nagu kanaliha vaakumis, hästi konserveeritud, eeltükeldatud, et inimesel oleks lihtne mind pannile visata. Kui jabur, et ma siin kile sees hingan, siin tuuletõmbuses rahulikult puhkan. Jälgin inimesi ja aeg möödub vilksamisi. Mul on kahju shrink’ist välja tulla. Ronja palub, et me ei vahetaks omavahel shrink’e tagasi. Ta tundis selles shrink’is, kus mul oli enne nii halb, end imehästi. See on veider, aga ju siis on Lawrence Malstafi öeldu õige, et shrink vaid võimendab seda, mida inimene eelnevalt tunneb. Ronin üles. Leian oma kehas looteasendi, lõdvestun, sulgen silmad ja tõmban end vaakumisse. Tunnen vaid, kuidas mu kõht aeglaselt sisse-välja liigub ja kuidas prožektorivalgus soojendab mu keha.
1 Eva Samolberg, „Järelsuve koori“ proovi pärast Rakvere turul kutsuti politsei. – Virumaa Teataja 2. VII 2024.
2 Lea Rojola, „Ja ta tundis himu rääkida“. Aino Kallas, Maie Merits ja naiste hääl. – Keel ja Kirjandus nr 10, 2009.