Haridus vajab paradigma muutust!

Tulevasi põlvkondi koolitatakse tublideks tööturul osalejateks, kes tagavad kapitalismi ja turumajanduse kestlikkuse.

LAURI PÕLD

Eestis hariduspoliitika keskmes on viimasel kümnendil olnud väiksemate koolide sulgemine ja hariduse andmise koondamine suurematesse keskustesse suurtesse kobarkoolidesse. Seda tegevust on sageli õigustatud majandusliku tõhususe, kvaliteetsema hariduse ja kulude kokkuhoiuga. Soovimatud tagajärjed mõjutavad aga nii hariduse kvaliteeti kui ka paikkondi, kus need koolid asuvad või asusid. Samal ajal on haridussüsteem turupõhine ja läbi põimunud kapitalistlike väärtustega, kus rõhk on konkurentsil ja mõõdetavatel tulemustel. Haridussüsteemi reformimisel järgitakse postulaati, et peame koolitama tulevasi põlvkondi tublideks tööturul osalejateks, kes tagavad kapitalismi ja turumajanduse kestlikkuse.¹

Küllap on sellisel hariduspoliitikal jooni, millest õpilased ka kasu saavad. Suurtes koolides on võimalik pakkuda õppeainete ja huviringide laiemat valikut, mida väiksemad koolid ei saa ressursipuuduse tõttu endale lubada. Õpilased leiavad sealt huvialasid, millest nad on kõige rohkem huvitatud.² Õpilaste suurem arv tähendab ka suuremat tõenäosust saada sarnaste huvidega sõpru, arendada sotsiaalseid oskusi ja luua mitmekülgseid sotsiaalseid võrgustikke. Suures koolis õppimine valmistab õpilast ette osalemiseks suuremates ja mitmekesisemates keskkondades, nagu seda on ülikoolid ja suured töökollektiivid. Suures koolis omandatud oskused, nt organiseerumisvõime ja kohanemisvõime, on kasulikud edaspidises elus ja karjääris.

Kobarkoolide negatiivsed mõjud on siiski palju suuremad ja invasiivsemad. Suurtes koolides, kuhu õpilased väikekoolide sulgemisel suunatakse, tekib olukord, kus õpilased tunnevad end anonüümsena, puudub lähedane side oma õpetajate ja võimalik, et ka kaas­õpilastega. Suuremates koolides on õpilastel vähem koolielus kaasa rääkimise võimalusi ja see vähendab nende kuuluvustunnet ja motivatsiooni.³ Õpetajatel on raske oma õpilasi lähemalt tundma õppida, õpetaja võimalused õpilast toetada ja nõustada on pärsitud.⁴ Kodulähedaste koolide sulgemine sunnib õpilasi tund(e) varem tõusma, võistlevas haridusmudelis on sellel õpilase heaolule katastroofilised tagajärjed. Koolitee pikkus ja sellele kulutatud aeg määravad, kas õpilane saab osaleda koolivälises tegevuses, milline on tema õppeedukus pikemast kooliteekonnast tingitud väsimuse tõttu ning kui suur on puudutud tundide arv.⁵

Ehkki kapitalismi arengu võib säärane koolikeskkond mõnda aega tagada, on pikema perspektiiviga jätkusuutlikkuse seisukohalt igal juhul vaja viia koolihariduses keskkonnateadlikkus kesksele kohale. Ent keskkonnateadlikkuse integreerimine suurtesse koolidesse on keerulisem, kuna seal keskendutakse tehnoloogiapõhistele lahendustele, vähem looduslähedastele õpikogemustele. Õppekavades keskendutakse peamiselt turule orienteeritud oskuste arendamisele, jättes tähelepanuta laia levikuga sotsiaalsed paradoksid ja looduskeskkonnas sügavalt juurdunud kiiret lahendust vajavad probleemid.⁶

Probleemi olemus ongi sügavam kui kooli asukoht või selle suurus. Haridusvaldkonna arengukavas on loodus ja loodusharidus pea alati viimane, enne lühendit „jne“.

See peegeldab tõsiasja, et haridussüsteem ja õppekavad on läbinisti põimunud kapitalistlike väärtustega, kus rõhuasetus on võistlusel, efektiivsusel ja mõõdetavatel tulemustel, mida siis hinnatakse. Sellise kasvupõhisuse ja kasvupõhise hariduse osa on näiteks PISA testid.⁷ PISA testid kannavad endas kapitalistlikke väärtusi, majanduskasvu ja turuloogikat, samal ajal kui hariduse fundamentaalsed eesmärgid, nt sotsiaalne õiglus, isiklik vastutus, kliimakriisi lahendamine ja keskkonnateadlikkus, jäävad tagaplaanile.⁸

Haridussüsteem on sotsiaalne mehhanism, mis taastoodab ühiskonnas valitsevaid klassistruktuure ja sotsiaalset ebavõrdsust.⁹ Koolide sulgemine ja hariduse tsentraliseerimine suurtesse keskustesse on osa sellest protsessist, mis ühtlasi suurendab sotsiaalset ebavõrdsust. Sellisest arusaamast lähtuvalt suunatakse haridussüsteem arendama kitsalt määratletud oskusi, mis sobivad käesolevale tööturule või tööturu ootustele, kuid ei toeta isiklikku, ühiskondlikku ja sotsiaalset arengut ega arenda isiku vastutustunnet ühiskonna, eelkõige keskkonna ning eelseisva tuleviku ees.

Tulevikule mõeldes peaks tänapäeva haridus olema paindlik, võimaldades õppida väljaspool formaalset (võistlevat) koolisüsteemi, mis toetab üksnes kapitalistlikku tööjõu tootmist.¹⁰ Haridus peab olema vahend, mis võimaldab õpilastel mõista ja kritiseerida ühiskonnas valitsevat ebaõiglust ning võimestama neid hädavajalikke muudatusi ka ellu viima.¹¹ Haridusasutused peavad arendama õpilast kui terviklikku isiksust, kes oskab kriitiliselt mõelda. Kriitiliselt mõtlejad seavad ajale jalgu jäänud või ebaõiglased ühiskondlikud normid kahtluse alla, juhivad tähelepanu puudustele ja nõuavad muudatusi, mis edendaksid võrdsust, õiglust, heaolu ja jätkusuutlikkust.

Õppekavadest lähtuvalt edendatakse koostööoskusi ja kogukonnaprojekte, mis juhatavad õpilasi vastutama oma kogukonna ja kogu ühiskonna eest. Üksikisiku vastutustunne tugevdab solidaarsust ja ühisvastutust ja koos sellega õiglasema jätkusuutliku ühiskonna kujundamist. Kesksel kohal peaksid olema keskkonnateemad ja süsteemse mõtlemise toetamine, et õpilased oleksid teadlikud loodusvarade piiratusest ja vajadusest neid säästlikult kasutada. Õpilasi tuleb õpetada mõistma, kuidas nende tehtud valikud ja käitumine mõjutavad keskkonda ning kuidas nemad saavad kaasa aidata ökoloogilise tasakaalu säilitamisele. Vaja on propageerida tarbimise vähendamist ja ressursside säästlikku kasutamist. Selle asemel et keskenduda pidevale tarbimisele ja majanduskasvule, peab haridus rõhutama loovate lahenduste leidmise ja taaskasutuse väärtust – õnnelikult elamise väärtust.

1 Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035.

2 Douglas D. Ready, Valerie E. Lee, Optimal Context Size in Elementary Schools: Disentangling the Effects of Class Size and School Size. Brookings Papers on Education 2006, nr 9, lk 73.

3 Roger G. Barker, Paul V. Gump, Big School, Small School: High School Size and Student Behavior. 1964, lk 89.

4 Ed by L. Darling-Hammond, A. Lieberman, Teacher Education Around the World: Changing Policies and Practices. 2012, lk 56.

5 Bakrad. S. Balabanian: Transportation and Its Effect on Student Performance 2020, lk 49.

6 David Harvey, A Brief History of Neoliberalism 2005, lk 65.

7 Eric A. Hanushek, Ludger Woessmann, Do better schools lead to more growth? Cognitive skills, economic outcomes, and causation 2012, lk 303.

8 Stephen J. Ball, The Education Debate 2003, lk 112.

9 Pierre Bourdieu, Jean-Claude Passeron, Reproduction in Education, Society and Culture 1977, lk 117–135.

10 Ivan Illich, Deschooling Society. 1971, lk 1–21.

11 Henry Giroux, The Terror of Neoliberalism: Authoritarianism and the Eclipse of Democracy. 2004, lk 103.