Maailmapilti uuendades elujõulisse tulevikku

JAAK-KRISTIAN SUTT

Galileo ja Newtoni aegadel hakkas levima mehhanistlik maailmakäsitlus, mille järgi oli loodus Jumala konstrueeritud keeruline masinavärk, mis kord käima panduna kulgeb oma rada. Selle mõju on moodsas mõtteviisis tunda tänini, mistõttu on visa kaduma arusaam, justkui oleks loodus masin, mida saab parandada ja millele tekitatud kahju vajadusel heastada. Selline vaatenurk toidab omakorda vankumatut usku tehnoloogiasse kui probleemide lahendamise universaalsesse vahendisse. Eks usuta seetõttu meilgi, et põlevkivitööstuse saab kestlikuks muuta süsinikdioksiidi püüdma hakates või põlevkivikeemiat arendades.

Seda laadi mõtteviisi ohtudest kirjutab Briti päritolu mõtleja Jeremy Lent. Ta suunab lugeja juurdlema, milliseks võiks kujuneda maailm, kui suudaksime näha end osana ühtsest kooslusest, kus kõik tundlikud olendid on omavahel põimunud, et pidurdada Maal entroopia ja määramatuse kasv. Äkki mõistaksime siis, et inimkonna roll ei ole planeeti ümber kujundada ega päästa, ning häälestaksime end samale lainele meid ümbritseva eluga, et viia inimtegevus kooskõlla planeedi ökoloogiliste rütmidega. Selline mõttelaadi muutus võib olla võti, mis päästab meid jätkuvast looduse üleekspluateerimisest.

Nukker tõde on, et seniste hoiakute tõttu on juba toimunud pöördumatud muutused: suur osa looduse rikkalikust mitmekesisusest on juba kadunud. Maailma iseloomustab loodusalade suhteline vaikus ja tühjus. Laastamistööle pani aluse inimese ülemvõimu ideoloogia, kujuteldav sünnipärane üleolek teistest liikidest. Selline ülemvõim ei ole inimkonnale loomuomane, vaid tuleneb maailmas domineerivast kultuurist.

Eesti metsa liigmajandamine on ilmselt nii mõnegi pannud mõttes endalt küsima, miks ei reageerita meie silme all toimuvale looduse laastamisele raevuka vastuhakuga? Sama küsimuse esitab Lent raamatus „Tähenduse võrgustik“ („The Web of Meaning“, 2021), pakkudes välja selgituse: „Peamine põhjus on, et me ei mõista, mille oleme kaotanud. [—] Häiriv reaalsus on, et kui miski maailmast kaob, unustame peagi, et see üldse kunagi olemas on olnud. Inimesed peavad üldjuhul normaalseks olusid, kus nad on üles kasvanud. See annab tunnistust meie mõtlemise hämmastavast plastilisusest, kuid tähendab ka, et kipume pidama enesestmõistetavaks asju, mida ei tohiks kunagi aktsepteerida.“ Kui kaovad marja- ja seenemetsad, kaob ja ununeb ka marjul- ja seenelkäimine ning loodus jääb inimesele järjest kaugemaks.

Merebioloog Daniel Pauly¹ oli esimene, kes täheldas nn baastaseme nihkumise sündroomi: kuna inimkeskkonnas on loodusega toimuv muutus jätkuv ja järkjärguline, tekib võimetus seda muutust märgata. Pauly juhtis tähelepanu, et kalateadlased ei märka aegade jooksul toimunud kalavarude märkimisväärset vähenemist seetõttu, et iga teadlaste põlvkond kasutab muutuste hindamiseks baastasemena kalavarude suurust ja liigilist koosseisu oma teadlaskarjääri alguses. Teisisõnu: me seame baastasemeks ikka selle, millega oleme harjunud, ning nii me muudkui nihkume ja aktsepteerime muutunud olukorda normaalsena. Kes pole niitudel kunagi kullerkuppusid näinud, ei märka, et paljudes Eesti piirkondades on kunagi nii tavalisena tundunud võimalus noppida vaasi kena kimp kullerkuppe jäänudki vaid kenaks mälestuseks.

See laialdaselt esinev sündroom on üks peamisi põhjusi, miks ei märgata elurikkuse vähenemist isegi praegusel suure väljasuremise ajajärgul. „Alles sajanditetaguseid looduskirjeldusi lugedes saame me aru, kui palju on tänapäevaks kadunud,“ osutab Lent, tuues välja, et XIX sajandi algul elas Aafrikas umbes 26 miljonit elevanti, nüüdseks on neid seal vaid umbes 400 000. Eestis olid aga kõikjal ringi hulkuvad hundid kakssada aastat tagasi veel inimeste elu pärisosa: neid oli praegusest oma kümme korda rohkem ja nendega arvestati.²

„Järgmine kord matkama ja looduse ilu imetlema minnes võtke hetk aega mõistmaks, et näete vaid kunagise hiilguse kahvatut varju,“ soovitab Lent. Templist on järel vaid varemed. Ilusad, kuid siiski kõigest varemed.

Lenti kõige sügaval seotusel põhineva maailmavaate intellektuaalselt kindel alus näitab, kuidas on ekslikesse ideedesse takerdudes praegusesse kitsikusse jõutud. Üheks peamiseks nendest ideedest võib julgelt pidada progressimüüti, mille on tabavalt lahti kirjutanud Briti mõtlejad Paul Kingsnorth ja Dougald Hine: „Progressimüüt põhineb loodusmüüdil. Esimene kinnitab, et meie osaks on ülevus, teine, et see ülevus on saavutatav tasuta. Mõlemad müüdid on teineteisega tihedalt seotud. Mõlemad asetavad inimese muust maailmast eraldi, jutustades, et alustasime ürgsoodes häälitsedes kui alandlik osa millestki, mida nimetatakse „looduseks“, aga mille oleme nüüdseks võidukalt alistanud. Juba asjaolu, et kasutame sõna „loodus“, tõendab, et me ei pea end selle osaks. Meie eraldatus sellest on müüt, mis on lahutamatu osa meie tsivilisatsiooni võidukäigu loost. Me räägime endile, et inimene on ainus liik, kes on kunagi loodusega võidelnud ja võitnud. Sellest ka meie ainulaadne hiilgus.“³

Alles viimastel aastakümnetel on selle loo ebatõelisus saanud naeruväärselt ilmseks, pannes üha suuremal hulgal inimesi otsima uut tähendust maailmale ja inimeseks olemisele. Neis otsingutes tasub meeles pidada, et meile tuttava maailma lõpp ei ole veel maailmalõpp ja, nagu ütleb Hine, „kui me ei suuda seda mõista, siis kaitseme lõpuks iga hinna eest maailma, nagu me seda tunneme, ükskõik kui koletud tagajärjed sellel ka ei oleks“.⁴

Tuttava maailma lõppu ei peaks liigselt kartma, sest see tähendab ka meid tänasesse kitsikusse toonud maailmakäsituse lõppu. Sellest vabanemine loob võimaluse leida koos uus lootus, millest kantuna tundmatus maailmas parem tulevik luua, lähtudes seekord kõige sügaval seotusel põhinevast maailmavaatest.

1 Daniel Pauly, Anecdotes and the shifting baseline syndrome of fisheries. – Trends in Ecology and Evolution 1995,10/10:430.

2 Ilmar Rootsi, Hunt ja inimene: suhted Eestis XVIII sajandi keskpaigast XIX sajandi lõpuni. Doktoritöö. Tartu Ülikooli kirjastus, 2011.

3 Paul Kingsnorth, Dougald Hine, Uncivilisation. Dark Mountain. The Manifesto. https://dark-mountain.net/about/manifesto/

4 Dougald Hine, At Work in the Ruins: Finding Our Place in the Time of Science, Climate Change, Pandemics and All the Other Emergencies. Chelsea Green Publishing Co, 2023.