Surm kainestab elama

„Surm on elavate probleem“ on skandinaavialikult tumemeelne, ent sisaldab siiski parajalt musta huumorit, et draama ajuvabadusest ka nalja pakuks.

IRIS PEIL

Mängufilm „Surm on elavate probleem“ („Peluri – Kuolema on elävien ongelma“, Soome 2024, 97 min), režissöör-stsenarist Teemu Nikki, operaator Jyrki Arnikari, helilooja Marco Biscarini, produtsendid Jani Pösö, Michael Fleischer jt. Osades Pekka Strang, Jari Virman, Elina Knihtilä, Eero Milonoff jt.

Kaks keskealist meest on jõudnud elu tupikseisu: kõik on pekkis rahaga, naisega ja halvemal juhul ka ajudega. Hasartmängusõltlane Risto Kivi (Pekka Strang) toimetab ühemehebändina, pakkudes oma Volvo Turboga surnutele hea diiliga transporti. Lasteaiakasvataja Arto Niska (Jari Virman), Risto naabrimees, saab teada, et tal pole peaaegu üldse ajusid ja lastakse töölt lahti, kuna ta on lapsevanemate arvates potentsiaalselt ohtlik. Erinevatel põhjustel on karile jooksnud ka mõlema mehe suhted. Sealt karidelt nad üksteist leiavadki ja koos võetakse vastu tulus, kuigi illegaalne tööots. Ära tuleb viia vene ruletis kaotanud mängijad, kes on elu peale panustades endale tumeveebi otseülekandes kuuli pähe lasknud. Raha teenides ning üksteist aidates vuravad kaks kurba kuju koos laipadega nüüd seltsis ringi. Ühel pole sõna otseses mõttes ajusid, teine kaotab need kohe, kui vaba raha tekib.

Sarju, lühikaid ja muid projekte arvestamata on „Surm on elavate probleem“ režissööri Teemu Nikki ja produtsendi Jani Pösö kuues koos tehtud film. Duo on mänginud erinevate žanridega, kuid filme ühendava joonena tuleb välja absurdinoot ning sümpaatia musta huumori vastu, mille abil tõsisemaid lugusid rääkida. Nii et kaks sõpra räägivad loo, mille tuumaks on vendlus kahe mehe vahel, kes näitavad üksteise suhtes üles solidaarsust. Film on ka omamoodi järelehüüe operaator Jyri Arinkarile, kes suri 2022. aastal.

Hasartmängusõltlane Risto Kivi (Pekka Strang, vasakul) pakub oma Volvo Turboga surnutele hea diiliga transporti. Lasteaiakasvataja Arto Niska (Jari Virman) saab aga teada, et tal pole peaaegu üldse ajusid ja lastakse töölt lahti, kuna ta on lapsevanemate arvates potentsiaalselt ohtlik.

Teemu Nikki

Häbi ning enesehaletsus kipuvad pimeduses kasvama, päevavalguses aga tähtsust minetama ning lahtuma. Naerualuseks muutunud ajudeta Arto ning kogu oma elu hasartmängusõltuvusele kaotanud Risto leiavad üksteise seltsis peamiselt lohutust, mida pakub eelarvamusteta meeste teineteise aktsepteerimise sellistena, nagu nad on. Kaks ootamatult sõpradeks saanud meest annavad üksteisele jõudu ning leiavad vastastikku toetust, et oma probleemidele vähemalt pool sammu vastu astuda. Armastus väljendub selles, et võitluskaaslast naljalt juba maha ei jäta. Kuigi film avab end kohe absurdivõtmes ning pakub nalja, hakkab kurbadest meestest varsti kahju. Pekka Strang ja Jari Virman loovad üllatavalt usutavad tegelaskujud, kellele kaasa tunda. Filmi atmosfäärile aitavad kaasa ka värvikad kõrvaltegelased, kelle äratundmine väljaspool ekraani pole raske.

Kahtlemata on režissöör Teemu Nikki siin oma keskseteks teemadeks valinud sõltuvuse ning üksinduse, häbi, mis käib isoleeritusega paratamatult kaasas. Filmis on osavalt mängitud mõttega, et sõltuvus on kõrvaltvaatajale tihti arusaamatu, ajuvaba ja isegi totter: mida enam sõltuvus inimese üle võimust võtab, seda ajuvabam see on. Sõltlase kõrvale on asetatud päriselt ajudeta mees, kes osutub sellele vaatamata omamoodi mõistuse hääleks, seda just empaatilisuse ning oskuse tõttu Risto käitumist talle hinnangut andmata peegeldada. Ajutu Arto kindlustab südametule Ristole tagala, mida mees oma pereelust leida ei osanud, õigupoolest ei saanudki: mees on maha mänginud kümneid tuhandeid ega pane kätt ette isegi poja tagant varastamisele. On teada-tuntud tõde, et joodik ei joo selleks, et purju jääda, joodik joob, et eluvalu tuimestada ja unustada. Sõltuvusele järele andes läheb elu muidugi aina muserdavamaks, see toob omakorda kaasa pöördvõrdelise soovi olukorda leevendada – ja nii see läheb. Sõltuvuse vastand ei ole kainus, vaid kohalolek, soov maailmaga suhestuda. Ükskõiksust elu pühaduse vastu ilmestab filmis hästi Risto komme hommikul uudistes surfata, et laipu ehk tööd leida. Paistab, et tõeliselt elusana tunneb too end vaid eluga mängides. Arto leiab Ristos jällegi inimlikkuse. Kurioosse seisundiga on saabunud ka laiem tuntus ning paistab, et kogu Soome peale on Risto ainus, kes Arto üle ei naera, tal endalgi muresid küllaga. Risto arvates on Arto okei tüüp ja küllap saab Risto ka ise aru, et ajudeta on siiski pigem tema ise.

Musta komöödia absurdse tooni loomiseks pole palju vaja, piisab vaid paar sammu eemalduda ja maailma jaburust imetleda. Traagika ja koomika on matusetalitusel kerged vahetusse minema. Selles, kuidas inimesed püüdlikult surnuid mälestavad, neile puusärki maiseid meeneid kaasa panevad ning kombekalt leinarüüs matusel üles astuvad, ongi lihtsalt midagi koomilist. Võib-olla on asi inimese kaitserefleksis, või tekib see lihtsalt oskamatusest midagi öelda või kuidagi käituda, kuid matuse tseremoniaalsuses ühendatuna rituaalietiketi surmtõsise järgimisega on lihtsalt midagi sellist, mis kõrvalseisja naerma ajab. Filme, kus surmas nalja otsitakse, on palju. Võib isegi öelda, et sõnapaar „must huumor“ viib mõtted kohe surmale.

Surm on elavate probleem. Võib isegi öelda, et suremine on kõige isekam asi, mida inimene teha saab. Surma isekus on alateema, millel film viivuks pidama jääb: raha nimel oma eluga mängivad inimesed on vaimselt, hiljem ka päris füüsiliselt Risto saatuse ettekuulutuseks. Kui ohtliku mänguga raha võitmine osalejate probleemidele lahendust ei too, toob selle vähemalt surm. Kui filmi esimeses pooles tegi ajuvaba lugu veel nalja, siis teise veerandi peal kisub asi juba nutusemaks, filmi saatev põhjamaiselt raske õhustik on liigagi tuttav. Minimalistlik ning väga selge, loo teenistuses kaamerakeel laseb näitlejatööl särada ning emotsioonidel tugevamalt esile kerkida.

Teemo Nikkil puudub filmiharidus, kuid nüüdseks on ta end tõestanud Soome filmkunstis olulise nimena. Tekib paralleel Veiko Õunpuuga. Tõsi, toon ning teemakäsitlus erinevad, kuid neid seob soov filmi teha, autori selge visioon ning oma loo tunnetamine. Kõrvutada võib ka nende julget katsetamist pooltoonidel, filmi ebaühtlust ja selle kohati laialivalguvat vormi. „Surm on elavate probleem“ on küll sidus lugu toetavate elementide ning metafooride tõttu, kuid hästi üles ehitatud lülide potentsiaal on jäänud realiseerimata. Filmi lõpplahendus ning väljajoonistuv sõnum jääb veidi nõrgaks.

Filmi lõpukaadriteks on esialgne lõbus toon unustatud, mistõttu tabasin end filmiga kaasa triivides mõttelt, kas oleks pidanud vaatajale ehk veidi enam lootust jätma. Lõpp saabub kuidagi kiirelt ning ootamatult, aina grotesksemate ning süngemate seikade tõttu saab üldpilt aga liialt ebaühtlane. Ehk oleks parem olnud jääda truuks filmi alguse toonile, mis lubab arvata, et tegu on tragi­komöödiaga.