Uutmoodi traumasari

Miikko Oikkonen: „Otsustasime kohe, et me ei taha „Estoniaga“ teha kaht asja: me ei soovi teha seriaali õnnetusjuhtumist ja me ei taha kaasata vandenõuteooriaid.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Eesti kõigi aegade kalleim telesari „Estonia“* on lõpuks jõudnud vaatajani ning esmased reaktsioonid on olnud head. Alates oktoobri keskpaigast lisandub iga nädal Inspira telekanalisse uus osa sellest kaheksaosalisest ajaloolisest telesarjast, kus püütakse näidata toonaseid sündmusi üksiku inimese kaudu, neutraalselt, otsest põhjust otsimata.

Sarja loominguline juht ehk showrunner on soomlane Miikko Oikkonen, kes oli nõus rääkima oma „Estoniaga“ seotud mõtetest.

Kes on telesarja juures üldse showrunner?

Tema hoiab projekti algusest lõpuni sisu koos. „Estonia“ režissöörid on näiteks Måns Månsson Rootsist ja Juuso Syrjä Soomest, kes mõlemad jälgisid minu kirjutatud n-ö tootmispiiblit, kus on kirjas esmased stiiliideed ja sarja toon. Nemad siis panid paika, kuidas me kirjapandu saavutame. See piibel oli ka lähtepunkt vestlustes tootmisjuhtidega, algusest lõpuni. Ja olen olnud juures ka järeltootmisel, värvi määramisel, montaažis jm. Mina pean punktiirjooni koos hoidma.

Nii et projekt sai alguse Soomes ja siis kaasati teised riigid?

Jah, asi sai alguse 2019. aastal, kui aegus 25aastane juurdepääsupiirang kõigile dokumentidele ja analüüsidele, mida komisjonid olid teinud Estonia huku põhjusi ja asjaolusid uurides. Pidime alguses jõudma arusaamisele, kas me seda sarja üldse tahame teha.

Kuna teil tuli ületada emotsionaalne takistus?

Nii emotsionaalne kui eetiline. Ja selline sari peab igal juhul kandma ka ideed, mis on suurem kui lihtsalt katastroof. Seda me otsisimegi: mis võiks olla sellise sarja tegemise põhjus. Otsustasime kohe, et me ei taha teha kaht asja: me ei soovi teha seriaali õnnetusjuhtumist ja me ei taha kaasata vandenõuteooriaid. Elame sellisel ajal, et neid käsitleda polnud meil mingit soovi.

Milliseks siis see teie keskne idee kujunes?

Suurim küsimus pärast lõppraporti ja muude materjalide lugemist oli see, kuidas lõpuks keegi õnnetuse eest ei vastutanud. Kuidas on põhjamaades võimalik, et 852 kaotab elu ja keegi ei ole selles süüdi. Võrdluseks: Ameerikas oleks uurimine lõppenud kindlasti kohtuprotsessiga, Jaapanis läheksid juhtumiga seotud inimesed erru jne.

Võib-olla veeretasime kolme riigi, Eesti, Soome ja Rootsi, vahel seda vastutust senikaua, kuni ei jäänudki midagi järele.

Me püüamegi kaheksa osa vältel välja selgitada, kuidas see juhtus. Riigid avaldasid uurimisele eri laadi survet. Hakkasime „Estoniat“ kirjutama COVIDi pandeemia ajal ja mind hämmastas Soome esinemine eeskujuliku õpilasena, kuidas COVIDiga peab toime tulema. Kogu rahvas muutis nii kiiresti oma tööl- ja kooliskäimise harjumusi. Juba nädalaga. Meie naaber Rootsi ei teinud üldse midagi. See jahmatas mind, kuidas me üht probleemi nii erinevalt lahendame. Mõlemad uskusime, et meil on õigus. See peegeldub ka „Estonia“ seriaalis: meil on kolm rahvast ja meil on õnnetusele täiesti erinev lähenemisnurk. Ettevalmistuse ajal sai ka selgeks, et meie kolm ei tea midagi naaberriikides pärast laevahukku aset leidnud sündmustest.

Igaüks tegeles vaid oma traumaga.

Ja usuti, et teiste traumat ei eksisteeri, on ainult enda oma.

Kas „Estonia“ toob läbielatu taas esile?

Sel põhjusel me sarja ei teinud, aga tahame küll, et „Estoniat“ näeksid võimalikult paljud ning et see tooks kaasa poleemika. Pean tähtsaks, et jäädaks mäletama selliseid katastroofe, eriti väljaspool otseselt seotud riike. Meil oli esilinastus Torontos filmifestivalil, kus „Estonia“ oli üks üheksast programmi „Primetime“ valitud rahvusvahelisest telesarjast. Seal ei teatud Estonia katastroofist midagi, ei mingit mälestust. Minu arvates peaksid nad midagi sellist nägema.

Te võtsite osa seriaalist üles Euroopa suurimas veestuudios.

Jah, see on kümne meetri sügavune bassein, kuhu saime sisse ehitada laeva osad. Tegime 23 meetri pikkuse originaalsuuruses päikeseteki, koridore ja kajuteid.

Meil oli vaja makette nurga alla kallutada ja saime neid võtte ajal ka põhja lasta. Lisaks igasugused lainemasinad ja võimalus stuudios tormi imiteerida. Väga keeruline töö, veetsime seal poolteist kuud. Otsustasimegi alustada nende stseenide filmimisest, sest need on emotsionaalselt kõige raskemad. Ja see, mida suudame katastroofi võtetel kaamera ja meeskonnaga teha, dikteerib ka meie edasised võimalused.

Püüdsime tabada sellist dokumentaalfilmi stiili, kus materjal võetakse üles pikkade stseenidena, et näitlejad saaksid rohkem mänguruumi. Me järgneme näitlejale lähedalt filmiva käsikaameraga, et osalt võtta üle tema vaatenurk. Veestuudios ei olnud nad sellist filmimist varem proovinud. Arutasime tükk aega, kuidas pikki kaadreid üles võtta, sest tihti tuli näitleja järel kaameraga kõndida 45–50 kraadise nurga alla kallutatud päikesetekil. Kuidagi see meil õnnestus ja kaamera liikumine määrab suuresti sarja stiili ja viisi, kuidas lugu esitatakse.

Võttemeeskond pidi tulema kolmest õnnetusega seotud riigist Eestist, Soomest ja Rootsist, hiljem lisandusid Belgia ja Türgi. Läksime İstanbuli, kus üürisime 1980ndate aastate parvlaeva, kujundasime selle ümber Estoniaks ning filmisime osa võttekohti seal.

„Estonia“ lool on nii palju harusid: komisjon, ohvrid, ohvrite lähedased, laevafirma, valitsused. Kuidas te kõik selle kaheksasse ossa ühtseks arusaadavaks sisuks koondasite?

Loo loogika selgines varakult, kui me olime otsustanud mitte keskenduda otseselt laevahukule, sest see on liiga karm. Siis arenes mõtteahel, mis tõi meid järjest lähemale ja lähemale õnnetusele. Otsustasime, et esimeses paaris osas jälgime päästjaid. Jälgime päästesukeldujat ja Rootsi naispreestrit, kes on justkui vaataja silmad ega tea samuti, mis õieti on juhtunud. Siis läheme osahaaval katastroofile lähemale. Ja kuuendas osas, laevahuku ajal, näeme päästeoperatsiooni uuesti, aga teisest vaatenurgast. See andis meile loo tegelaste valikuks raamistiku.

Mõtlesin esilinastusel: huvitav, kas saalis on ka Estonia katastroofis ellujäänuid. Kas te nendega ühendust võtsite?

Juba varakult olime stsenaristidega otsustanud, et ei võta nendega ühendust, kuna arhiivides on tuhandete lehekülgede kaupa materjali ning kõik ütlused ja intervjuud on hästi fikseeritud. Oma lugu jaganuid on väga palju ja meil ei olnud sedalaadi materjali rohkem tarvis. Sarja tegelased on välja mõeldud, aga tihti on kokku pandud ka tõsielulistest tegelastest.

Nüüd, kui olete lõppraporti ja kogu muu materjali läbi lugenud, kas oskate ka öelda, mis juhtus kapten Avo Pihtiga?

Ei oska, ja ma ei oska isegi öelda seda, mis laevaga juhtus. Lõppraport on küll soliidne, aga selles on tohutult auke. Meie ei püüa otsida vastust küsimusele, miks see õnnetus juhtus. See pole meie töö.

* „Estonia“, Miikko Oikkonen, 2023– …