Ka geomeetria võib und näha

Näitus „Läbipaistvad unenäod“ EKA galeriis on kokku toonud noored kunstnikud maailma eri nurkadest, kusjuures igaüks neist tegeleb mängulisel viisil oma identiteedi küsimustega.

LAURA DE JAEGER

Grupinäitus „Läbipaistvad unenäod“ EKA galeriis kuni 8. IV. Kunstnikud Chloé Geinoz, Rose Magee, Vitor Pascale, KitKit Para, Syed Sachal Rizvi.

Mu kodus toetub riiulil seinale väike raamitud foto. Sain selle hiljuti ühelt EKA lõpetanult, kes oli spontaanselt otsustanud enne New Yorki naasmist ateljees olevatest teostest lahti saada. Olin oma riiulile tahtnud mingit pilti alates sellest päevast, kui ma sisse kolisin ning nüüd oli selleks võimalus, aga kui nüüd päris aus olla, siis oli tegemist kõigest impulss­ostuga. Mulle lihtsalt meeldis see foto.

Õpime iga päev selle pildiga teineteist paremini tundma. Uurin seda kõikvõimalikes argiolukordades – hommikul raamatu kõrval, lõunapausi ajal, kodus mööblilt tolmu võttes …, et paremini mõista, mis mind selle juures paelub. Fotol on tabatud aeda või puuriserva ja mingit looma, miski ei ole otseselt fookuses. Piltniku läätsele vahetult kõige lähemal asub puuri või aia sõrestik-ruudustik. Ühel heal päeval koitis mulle, et selles fotos on midagi, mis meenutab Albrecht Düreri loomingut. Too renessansiinimene on tuntud kui meisterlik perspektiivi kujutaja, kes kasutas reaalsuse paremaks tabamiseks spetsiaalset ruudustikku. Ta on mitmes teoses, näiteks „Lauto joonistaja“ ja „Naismodelli joonistaja“, ka vastavat abivahendit kujutanud. Sellisel moel oli Dürer täiesti aus (läbipaistev?) ja näitas meile juba ette ära, millised töövahendid tema pilku ja maailmanägemise viisi olid kujundanud.

Kõikvõimalikud raamistused, ruudustikud, teljestikud on oma olemuselt suhteliselt lihtsad asjad, aga nad fikseerivad ja kitsendavad kõike enda ümber. Näiteks on „Läbipaistvate unenägude“ grupinäitusel kunstnik Vitor Pascale väikese poisi kujutise ümber tekitanud kuupidest labürindi, samal ajal kui laps vaatab musta ruutu raamist väljas. Jään seda tööd pikemalt silmitsema. Teos on osa suuremast installatsioonist, mida ümbritseb kolmemõõtmeline raamistik, mis on justkui pikkusesse välja venitatud, et ära mahtuda kahe puust ukse vahele. Jään mõtlema, et siin teoses on võib-olla rohkem õhku kui Düreri omades, kuid kogu see vabanenud ruum peab siiski alluma standardsele mõõt­ühikutele süsteemile. Ma jään mõtlema kõikvõimalike rahvusvaheliste komiteede peale ja kõigi nende inimeste peale, kes otsustavad, kui pikk on keskmine samm või kui lai tohib uks olla. Näib, et ka Pascalele on sellised raamistused kitsad. Mu aimdus tugevneb, kui märkan sama installatsiooni teist osa – sinakat graafilist lehte, millel on kujutatud poissi, kes on justkui tabatud keset karjatust, käed ümber põlvede. Ta näib olevat täielikus ängistuses.

Lõppev või lõppematu? „Läbipaistvad unenäod“ EKA galeriis. Näitusevaade.

Kaisa Maasik

Teljestik või abijoonestik sisaldab alati paratamatult kohtumispunkte. Piirid on alati midagi, mida erinevad osapooled jagavad ning ka geomeetrilised sirged läbivad üksteist reeglipäraselt. Näitus „Läbipaistvad unenäod“ EKA galeriis toob kokku noored kunstnikud maailma eri nurkadest, kõik nad õpivad siin Eestis magistrantuuris ning tegelevad loomingus oma identiteedi küsimustega. Nõnda võib tõdeda, et näitus tervikuna on mingis mõttes erinevate kohtumiste tulemus või tagajärg.

Kuivõrd mind on hakanud kunstis identiteedimotiiv väsitama, otsustan näitusel ringi liikudes keskenduda hoopis kunstnike omanäoliste maailmade ühisosadele ja võimalikele kattuvustele. Chloé Geinozi ja Vitor Pascale installatsioonid sisaldavad readymade’e, konkreetsemalt puumööblit, mis ei näi kuidagi läbipaistev, vaid vastupidi, vägagi tahke. Katsu kuidagi olla või haara härjal sarvist? Ka Rose Magee töödest õhkab sedasama maalähedust: haprad klaasskulptuurid puhkavad tsemendist alustel, mis neid toestavad. Nii betoon kui ka puit osutavad vihjamisi teatavale stabiilsusele.

KitKit Para seinateos on tehtud peamiselt mitut sorti ehitusvahust, mis kõik on kaetud Hiina tindiga. See hargneb ja deformeerib ega taha kuidagi vahu peale kinni jääda. Sedasi teeb kunstnik vaatajast materjalide ühtesobimatuse pealtnägija. Samamoodi mõjub ka Syed Sachal Rizvi suur joonistus, mille peal on jooni ja kritseldusi, mis pole nõus värskete värvikihtide taha peituma. Neist töödest on kenasti näha, et identiteet on tõepoolest erinevate jõujoonte puutepunkt. Selle sügavustes võib täheldada, kuidas ümbritsev maailm või kultuuriline Teine meid mõjutab. Mõni aeg tagasi otsustas EKA galerii teisesusele panna rohkem rõhku: sissepääsu juures asendati sõna „galerii“ teosega, mille autor on graafiline disainer Pille-Riin Valk. Asjaolu, et lubatakse kellelgi üle võtta see, mismoodi ennast maailmale tutvustakse, ütleb vastava institutsiooni identiteedi ja viljeldava ala kohta väga palju. Ennekõike on nüüd tegemist kohaga, kus leiavadki aset (külla)kutsumised ja kohtumised. Iga raamistik on väli. Iga metafoor, mida kasutatakse maailma või üksteise mõistmiseks, sisaldab endas pahatihti reegleid ja piiranguid. Just need piirangud teevad mängu huvitavaks: mängides tuleks alati küsida, mis on selle panused. Kas pole igaüks oma südames mängur, nagu on vihjanud ajaloolane Johan Huizinga?

Piirid on alati poorjad, raamistikud haprad. Seda, mis eraldab mängides tekkivat mõttelist ruumi mänguvälisest tegelikkusest, võib nimetada maagiliseks ringiks. Kuid ka see laseb läbi. Tollel konkreetsel maagilisel ringil on silmad ja kõrvad: ta jälgib välise maailma liikumist ega ole kunagi selle eest kaitstud. Ma panen tähele, kuidas eneseküllased ja täiesti autonoomsed, iseenda reeglite järgi toimivad objektid riivavad näitusel tegelikkust ning saavad reaalsusest rikutud. Chloé Geinozi installatsiooni värvitud laua pealispind on niiskuse (või aja kulgemise?) tõttu pragunenud. Üks lauasahtlitest on täidetud veega, mis tõmbab ligi putukaid ja tolmu, teine sahtel on eemaldatud. Eespool mainitud Rose Magee teosed on valdavalt betoonist, aga märkan siingi väikesi ebatäiusi, näiteks sinist plasttükikest, mille peale on trükitud numbririda. Otsekui oleks see kukkunud mõne linnu jalalt otse taheneva aine sisse.

Jälgides, kuidas juhus nõriseb vaikselt nende teoste sisse, saab näitusekülastajast maailma liikuvuse tunnistaja. Siinkohal avaneb tal võimalus üle vaadata ka oma lugemis- ja tõlgendusstrateegiad ning vajaduse korral neid vastavalt kohandada. Sõltub muidugi sellest, millised käigud mängija valib. Kirjanduse- ja religiooniuurija J. P. Carse on eristanud lõplikke ja lõppematuid mänge: lõplikul mängul on eesmärk, milleks on võit. Lõppematu mängu puhul teevad mängijad kõik endast oleneva, et edasi mängida. Näib, et selle näituse noored kunstnikud (ja ehk ka mu koduriiulil asetseva foto autor?) eelistavad toda teist lähenemist. Nad heidavad valgust erinevatele eludele ja materiaalsustele, aga nagu läbipaistvusega tihtilugu ikka, teeb valgus vaatajaga trikke. Hajus sirge võtaks justkui rohkem ruumi kui tavaline sirge. Kas need kunstnikud otsivad lisaruumi – kohta, kus mängida? Testida oma elukogemust ja panna see resoneerima? Lõppude lõpuks peaks akadeemiline keskkond sellisteks katsetusteks just sobilik koht olema.

Tõlkinud Juhan Raud