Õnneaeg on laste poole teel

Äärmuspedagoogika tungimine kooli karistab, mitte ei aita võrsuvat sugupõlve.

KAAREL TARAND

Kooliaasta algus tõi haridusteemad oodatult ajakirjanduse tähelepanu keskpunkti. Otsitud ja leitud on nii kangelasi kui ka ohvreid, sest olevat ju eriline aasta, mil viimasedki väheteadlikud immigrandid pidid lõpuks avastama, et elavad Eesti Vabariigis, kus riigikeel ja vastavalt ka koolikeel on eesti keel. Eriolukorra kirjeldamiseks on loodud uusi mõisteidki, näiteks „üleminekukool“. Mõistagi on lõpuks tegutsema ja enda kehtestama hakkamine suur asi võrreldes kaua kestnud tegevusetusega, aga mitte midagi revolutsioonilist. Eestis on hulk koole, mille tegevust muukeelsete väike väänamine üldse ei puuduta, sest lõimumata lapsi piirkonnas lihtsalt ei leidu. Nemad pildile ei pääse, üleminejatele jätkub tähelepanu aga kauemaks, sest reformi juhid ja ka selle oponendid rõhutavad, et tegemist on alles algusega. Pikka aega kestev pingutus seisvat alles ees.

Nii on loodud viljakas kasvumaa ka üha uutele lõimumis- ja kasvatusteaduslikele uuringutele, sest kes küll söandaks suuri ühiskondlikke süsteeme juhtida ja rahastada ebateaduslikul alusel, mõjuanalüüside ja strateegiateta! Paraku on pedagoogika ja kasvatuse alal teaduslikkuse hindamine ning teadmistel rajaneva ühiskondliku kokkuleppe saavutamine keeruline. Näiteks inimtekkelise kliimamuutuse asjus on faktidel ja andmetel rajanev üleilmne teaduslik konsensus olemas, ajakirjandus ei pea enam selle eitajate häält ja uskumusi vahendama ega võimendama. Vähemasti Eestis ei ole neil vaimupimedatel arvestatavat, tõsise mõjuga poliitilist esindust.

Hariduses ja koolis ei ole lugu sama lihtne. Täiesti toeka, andmepõhise ja otsuste langetamisel kasutuskõlbliku teaduse ja analüüsi kõrval (vt näiteks lk 6–8) jõuab infotarbija ette ka tõe pähe esitatavat muinasjuttu ja nõidumist (ei viita, et haigust mitte paljundada), mis on emotsioonidest laetud ja mida on lihtne uskuma jääda, sest lapsed on ju nii armsad. Järelikult: kõik laste heaks, kõik tuleviku heaks! Kas aga nii püsib haridussüsteem parimal ühiskonna tulevikuvajadusi arvestaval trajektooril ning teeb kasvava sugupõlve õnnelikuks elu lõpuni?

Kõige suurema tööpanuse iseseisva Eesti ülesehitusse okupatsioonist vabanemise järel on andnud 1960ndatel sündinud inimesed. Vähemalt töötundides mõõtes, sest need aastakäigud on terve iseseisvusaja töötanud, erinevalt juba pensioniikka jõudnud vanematest 1950ndatel ja varem sündinutest ning 1970ndatel sündinutest, kes jõudsid tööturule alles sajandivahetuse eel. Rahalist panust on raske mõõta, aga 1960ndate rahvast on tihtipeale nimetatud ka võitjate põlvkonnaks, kes kasutas kõige tõhusamalt ära vabaduse tuuled, saavutas ühiskonnas kiiresti positsiooni ja edu. Pealegi on see põlvkond arvukas, hoolimata loomulikest kaotustest, mis kuldses keskeas ja selle piiri ületanud inimrühmas on ette tulnud, kuulub 1960ndate vanuserühma (55–64aastased) endiselt ligi 171 000 inimest. See annab 21,5% tööealistest vanuses 20–65 aastat ja ületab 15 000 inimese võrra põlvkonna, kes peaks kümne aasta pärast selle tööturul asendama (praegused 10–19aastased).

Niisiis on praegune Eesti väga suures osas just 1960ndate põlvkonna pingutuse vili. Kas saavutatu on piisav ja põhjust rahuloluks, jäägu maitse asjaks, fakt on, et ühiskonna jõukus ja heaolu on ajutistele tagasilöökidele vaatamata suurem kui eales varem Eesti ajaloos ja selle peegeldusena leiab 1960ndatel sündinute hulgas rohkesti toimetulevaid, enam-vähem terveid ja kohati koguni õnnelikke inimesi.

Moodsa kasvatusteaduse mõne arusaama järgi ei tohiks seda aga kõike olemas olla, sest põlvkonna kasvu- ja koolieas isiksusteks kujunedes olid nad kõik ju ränga rõhumise, julma ja võimuliialdusi salliva, eluks ajaks traumeeriva koolikorralduse ohvrid. Nad (mina sealhulgas) ei teadnud midagi õpirõõmust ega eduelamustest ning eales ei küsinud neilt keegi, kas lähevad kooli hea meelega, tunnevad end seal hästi ja kas koolis on huvitav, et siis saadud vastuste alusel välja selgitatud rahuolunäitaja järgi koolikorraldust ja reegleid aina „õppuri­sõbralikumaks“ muuta. Veel vähem teadsid nad, mille poolest on koostöine õppimine parem või halvem konkurentsipõhisest, ükski ei mõistnud oma erilisust ega erivajadusi varjatud annete arendamisel. Kõige krooniks ei olnud ju ka ärevust, sest pastakas ja arvelaud, erinevalt nutiseadmest, seda ei põhjusta. Ei osatud pöialde abil kirjutada ja seda rääkimiseks nimetada. Elati turvalises ja stabiilses, tuumavõidurelvastumisele pühendunud ehk julgeolekuriskideta külma sõja maailmas.

Ma ei taha selle irooniaga midagi tunnustavat öelda ideoloogiatööle ja ajupesule pühendunud ENSV kooli kohta, kus kasuliku õpetamise asemel raisati palju aega mõttetule ja häirivale. Näiteks ka kõigile tüdrukutele vene keeles N Liidu sõjaväe määrustiku ning Kalašnikovi automaadi tehniliste omaduste pähetagumisele vähimagi vihjeta, kas parem õpistrateegia selle kasutu, ent lõputunnistuse saamiseks vältimatu omandamiseks oleks kaustikus allajoonimine või mõistekaardi koostamine.

Jah, selles koolis olid pedagoogidel ja koolijuhtidel kaunis vabad käed käskida, sundida, koguni karistada, aga kas see oli igas tahus üdini halb? Nõukogude reeglid ja kord olid nõmedad ja kahjulikud vaid osaliselt, sest näiteks üldist õigust haridusele ehk koolikohustust ei ole Eesti Vabariik ju endalt okupatsioonitaagana heitnud. Kas ei või olla nii, et just tänu sellele, et koolis paratamatult kohaneti režiimi (sh päevarežiimi), reeglite, distsipliini, sunni, käskude-keeldude, pingutamisega ning kasvatustöö eest vastutasid kooli kõrval ka lapsevanemad, ongi okupatsiooniaja koolilapsed täiskasvanutena kohati rasketes ja segastes tingimustes oma riigi üles ehitanud? Teinud seda mõistagi nii hästi, kui on suutnud, seejuures enamasti ise arvates, et teevad mõtestatud tööd. Kunagi võib tõesti tulla töö lõpp, aga selleni on pikk maa minna.

Lühidalt (ja tagurlikult) öeldes on praeguste pensionieelikute põlvkond tõestanud, et lapsed on vintske materjal: nad peavad vastu ning suudavad hiljem tekitada teistele ja saada ise arvestatavat kasu sellest, kui neilt õigel ajal on palju nõutud. Mis oleks saanud juhul, kui praegu peavoolu tükkivad äärmuspedagoogilised seisukohad oleksid kehtinud 40 aastat tagasi? Keegi poleks siis pidanud end pingutama, alluma reeglitele ja sunnile, oleks olnud eriline ja ainukordne, väärinud erandina erikohtlemist.

Meenutan, et Eesti riikluse olemasolu on vahetult seotud nn reeglite­põhise maailmakorraga ja ka meie demokraatliku õigusriigi põhiseaduse selgroo moodustavad load, käsud ja keelud, sund. Neid nimetatakse küll õigusteks, vabadusteks ja kohustusteks, aga see ei muuda sisu. Need on ja peavad olema omavahel tasakaalus ning nende tuuma peavad iga lapse pähe istutama lapsevanemad ja kool. Õigusriigis õigus­kuulekana elamine nõuab õppimist ja harjutamist, pingutust ja mõõdetavat tulemust. Aga kui lapsevanemad ei pea kasvatama ning koolil ja õpetajatel pole vajalikke õigusi, siis kuidas see saavutada? Kuidas näiteks paigutuks maksukuulekuse ja maksukohustuse konteksti koolikorraldust rõhuv arusaam, et igaüks on eriline või erivajadusega, sellest tulenevalt õigusega ise valida, kui palju teha – ja sedagi vaid siis, kui juhtub meeldima? Kas tuleviku Eesti e-riigis saab iga mõõtmata oskustega koolilõpetaja täitmiseks ankeedi, milles saab ära märkida, millistest kohustustest ta eluks ajaks loobub, sest ta on eriline või tal ei ole lihtsalt annet maksumaksmiseks, kaitseväekohustuseks, kuritegudest hoidumiseks? Nii vist ikka ei kujune õnnelikku ega ka töökat sugupõlve.

Loe ka vastukaja:

Kaisa Johanna Vähi, Hanna Anett Peiel, Õnnelikud lapsed on oht Eesti tulevikule? – Sirp 4. X 2024

 

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/onnelikud-lapsed-on-oht-eesti-tulevikule