Looduse kaitse. Lootuse kaitse

Looduskaitse peab uuesti muutuma looduse kaitseks. Praegune süsteem teeb Eesti loodusväärtused haavatavaks, loodust kaitstakse pigem paberil.

KRISTEL VILBASTE

Ema, miks isa ei tule ju koju,

kas on ta kaugel veel?

Kuidas ta saab läbi tuisu ja raju,

kas ei eksi ta teel? 

Nii luges ikka ema mulle ja vennale lapsepõlves õpitud luuletust, kui ootasime pimedal ööl koju isa, kes 1970ndatel Nigula kaitseala juhatajana oli läinud ohjeldama kudemisajal lõhejõele siirduvate röövpüüdjate tegevust. Ta tuli lõpuks läbi raju ja rääkis meile, lastele, sellest, kuidas loodus võitis, kuidas hoidmist väärt hoitud sai. Ja kuigi aeg-ajalt tuli tunnistada, et totalitaarühiskonnas oli ka kõrgem klass, kellele looduskaitseseadused ei kehtinud, saime oma riigi siiski tagasi väga heas seisus, annaksin sellele hinde 5. Tollast riigikorda ma idealiseerida ei kavatse ja olen õnnelik, et saan elada vabas Eestis, ent siiski oli imelikul kombel looduskaitse toona valdkond, kus eestlased said vabalt kaasa rääkida ja tavakodaniku arvamus luges. Võib-olla sellepärast, et esimene iseseisvusaeg oli kasvatanud üles loodushoidlike vaadetega põlvkonna, tõsi, paljud neist olid tapetud või Siberisse saadetud. Aga miski susises rinnus ka kõige kaugemas metsakolkas. Mõni metsaülem peitis kaartidel kõige vanemaid ja uhkemaid loodusmetsi, et neid Moskva käsul maha ei raiutaks. Need metsad tehti muidugi pärast taasiseseisvumist kiiresti rahaks, kui kauba- ja rahahullus oli inimesed peast segi ajanud.

Looduskaitse allakäigu peatamise juhtnööri leiame minevikust

Plaanisin alguses selle artikli kirjutada intervjuu vormis. Vestlusena oma vanaisa Gustav Vilbastega, kes oli üks Eesti looduskaitse rajajatest, tosina aasta pärast saab sellest 100 aastat, kui ta esimese looduskaitseinspektorina 1936. aastal Riigiparkide Peavalitsusse tööle võeti. Gustav oli Kuusalu kandi poiss, kel hea side kodurahvaga. Aktiivse kirjutajana on temast säilinud tohutu hulk alustekste, artikleid, andmebaase ja kirjavahetust. Ja kui seda lugeda-uurida, on näha, et loodust ei kaitsnud tollal mitte ranged seadused, vaid kohalikud elanikud. Ainult nende tegevus hoiab loodust ka praegu. Meenub üks pere pärimuslugu: kui vanaisa oli kaitse alla võtnud järjekordse loodusobjekti ja kohalike nurina peale, et piirangud on valesti seatud, kohale sõitis, siis olukorda hinnates ütles ta: „Loodust peab kaitsma, aga inimene peab ka elada saama.“ Looduse kaitsmise vastu meelestatud inimene on loodusele ohtlikum kui miski muu. Ehk on see meie looduskaitse allakäigu peatamise abinõu? Ega vist keegi pannudki tähele, kuidas sellel sajandil äkki meie looduskaitseametnikel kaalutlemisõigus ära võeti? Kõige tähtsamaks peetakse seaduseparagrahvi, mis sest, et see on väheke teistsuguste olude jaoks kehtestatud.

Ka meie looduskaitse edu võtit tuleb otsida minevikust. Looduse kaitsmise muudab edukaks koostöö kogukondade ja mittetulundussektoriga.

Eesti looduskaitse riikliku süsteemi algaegadel, 1936. aastal, oli riigil üks looduskaitseinspektor ja 588 looduskaitse usaldusmeest. Nüüd on olukord vastupidine, looduskaitseametnikke on üle 2000, ainuüksi keskkonnaametis rohkem kui 500, neist viis pressiametnikku. Aga usaldusisikuid ei ole enam peaaegu järel, vähemalt puudub nende kohta keskkonnaametnikel täpsem info.

Ligi sada aastat tagasi ametisse nimetatud usaldustegelastest olid ligi 70% õpetajad, 17% metsandusliku haridusega metskondade töötajad, enamasti metsaülemad ja 13% kohapealsed seltskonnategelased.

Usaldustegelased pidid võimaluse korral tegema ümbruskonnas selgitavat looduskaitse propagandat sellisel kujul, et looduskaitse küsimus ei omandaks erilist ametlikku ilmet, vaid oleks rahvale iseenesestmõistetav kohustus, nagu seni oli kehtinud mitmegi loodusmälestusmärgi alalhoius, nt hiiepuud, pühad puud, ohvrikivid, mälestuskivid … Usaldusmeestele antud „Juhatustes“ soovitati, et õpetajad-usaldusmehed moodustaksid oma õpilaste hulgas looduskaitseringe; korraldaksid õppekäike loodusmälestusmärkide ümbrusse, kus kõneldaks looduskaitsest ja selle tähtsusest; organiseeriksid looduskaitsepäevi kas oma ringkonnas või kihelkonna piires, peaksid looduskaitsest kõnesid ja koostaksid referaate, demonstreeriksid pildimaterjali jne.

Metsamehel-usaldusmehel oli soovitatav looduskaitse mõistet sisendada ka teistesse metsateenijatesse, kas või näiteks juba sellega, et metsateenijad oleksid abiks looduskaitset väärivate esemete ülesotsimises, valvamises jne.

Praegu on looduskaitseametnikke kliimaministeeriumis, keskkonnaametis, omavalitsustes, riigimetsa majandamise keskuses jm.

Täpset ülevaadet, kui suur on looduskaitseametnike arv ja ametkondade töös hoidmiseks kuuluv rahahulk, ei ole võimalik saada ei kliimaministeeriumist ega ka mujalt. Säästava Eesti Instituudi viisteist aastat tagasi tehtud uuring näitas aga, et suur osa ametnike ajast on hõivatud bürokraatia ja andmete sisestamisega. Enamasti on ametnike kaader süsteemis töötanud vähem kui viis aastat – äärmiselt vajalik oleks kaasata suuremal hulgal kogemustega loodusetundjaid ja looduskaitsespetsialiste, kes tegeleksid noorte väljaõpetamisega. Pidevad reformid on viinud kaadri voolavuse kõrgeks.

Endine usaldusmeeste võrk on asendunud mittetulundusühingutega, neid on üle 1000. Kahjuks on üks inimene sageli kümmekonna MTÜ liige ja ühingute võrgustik ei kata tervet Eestit.

Samuti on ka MTÜd väga sõltuvad rahastamisest ja uputatud tarbetusse bürokraatiasse.

Praegune süsteem muudab Eesti loodusväärtused haavatavaks. Loodust kaitstakse paberil ja sageli annavad meie seadused õiguse arendajatele loodusväärtuste kahjustamiseks.

Päris suur osa looduskaitse kinnijooksmisel on ka selle süsteemi loomupärasel soovil kõike (ja hästi keeruliselt) reguleerida, arvestamata tegelikku vajadust, ressurssi ja teadmistega inimesi.

Kas kliimaseaduse aruteludel peaks kõne alla võtma ka järgmised punktid?

Esiteks, viia looduskaitse järelevalve tagasi kogukonnatasandile. Keskkonnainspektsioon peab muutuma karistusasutusest ennetavaks ja toetavaks looduskaitse teostamise vahendiks. Sageli oskab kohapealset olukorda paremini hinnata seal pidevalt elav kohalik elanik kui maakonnalinnast kohale sõitnud ametnik. Kaaluda tuleks usaldusmeeste võrgustiku taasloomist, neile motiveerimissüsteemi loomist ja väiksemat tsentraliseerimist.

Teiseks, looduskaitse peab muutuma uuesti looduse kaitseks. Looduskaitse hõlmab kogu meid ümbritsevat, mitte vaid puutumatut loodust, kaitsealasid. Lõpetada tuleb jutt looduslikust valikust ja suutmatusest loodust inimtegevuse tagajärgede eest kaitsta.

Kolmandaks, riigil tuleb üle vaadata võetud rahvusvahelised kohustused, hinnata rahalisi ressursse ja inimpotentsiaali.

Eespool toodut analüüsides tuleks looduskaitse ametkonnas käivitada usaldusväärsuse suurendamise arengukava.

Mida on meil lastele pärandada?

Pealtnäha võib paista, et mis meil ikka häda on, jälle on vinguviiul käima tõmmatud. Kuigi kuulen ettevõtlike noorte omavahelisi arutelusid, et kõige targem oleks metsad maha tõmmata, need rahaks teha ja selle eest sõjavarustust osta, siis juba kostab ka koolilõpetajate endi seast tasakaalukusele kutsuvaid hääli. Nad tahavad päranduseks saada maailma looduse kogu selle ilus ja elurikkuses. Mida on meil neile pärandada? Mis meil on looduse kaitsmisel valesti läinud, sellest kõneleb kõige eredamalt liigirikkuse kadu. Ei ole meil enam Laelatu puisniidul 76 liigiga niiduruutmeetrit, ammugi mitte. Seal ei kohta enam vikatite vihisemist nagu kaitsealale kohane, vaid sarapuudes ragistava harvesteri möirgeid ja selle maha jäetud üle põlve porijälgi. Liigirikkaid niite niidab siiski traktor, mis sest et väiksemat sorti. Kas me siis ei suuda kas või ühte ruutmeetrit ja seda ümbritsevat kaitsta?

Noored ütlevad, et neil on kõrini rohepesu loosungitest – sorteeri prügi ja komposteeri, ära kasuta kilekotte, ära niida linnas elurikkust. Käisime aasta alguses koos Epp Petronega mööda Lõuna-Eesti koole ja raamatukogusid. „Mis meist saab?“ oli me küsimus ja kaasakõnelemise kutse. Pärast paari esinemist saime aru, et vähemalt maalaste ees pole mõtet rohekarusselli käima tõmmata. Meil on meeletu diferentseerumine maa ja linna vahel. Ja kuigi väidetavalt 70% eestlastest elab linnas, ei saa me noortega jätkata dialooge teemal, kuidas kaitsta linnaloodust ja tehiskeskkonda, samal ajal kui linnast väljaspool külma närviga raiutakse lagedaks meie metsad, mürgitatakse põhjavesi ja rajatakse kümnete hektarite suurusi rohekoridorideta põllumassiive. Kuidas kulutatakse mõne võõrliigi tapmisele suuri summasid ja samal ajal plaanitakse istutada viljakatele põllupindadele laialehiseid puid – papleid. Või selle asemel et seada piirangud turbatootmisele ja Euroopa Liidust laekunud raha eest taastada ammendatud freesturbakarjääre, rajatakse „soode taastamise“ alad 150–200 aasta vanustesse väljakujunenud kooslusega sookaitselade vanadesse metsadesse. Meil ei olegi oma lastele midagi pärandada ja me pahandame, kui nad tulevad tänavatele plakatitega „Lõpetage looduse hävitamine, meil pole planeeti B“.

Ühe selle aasta konkreetse näite toon ka meie kaitsealalt. Mööda Haanja looduspargi nõlvasid tuhisesid krossirattad ja kuna sealne kaitseala on loodud inimtegevuse tagajärjel tekkiva erosiooni vältimiseks, siis helistasin keskkonnainspektoritele. Ma ei hakka rääkima väljakutseks vajalike numbrite leidmise keerukusest, aga kui paari tunni pärast ikkagi kedagi asja uurimas ei olnud, helistasin uuesti. Sain teada, et kaks inspektorit (väljas peavad nad käima nagu politseinikud kahekaupa) on kuulanud siin ja sealpool kaitseala piire, kust rattamürinat kostab. Ei kostnud. Imestasin, et miks keskkonnainspektorid ei tule kohale sinna, kus rikkumine aset leidis? Kui tulekahjust tuleb teade, kas nad siis ka jälgivad kaugelt, kust tossu tuleb, või peaksid ikka uurima seda kohta, kust tulekahjust teatati. Mind vaadati kui tüütut segajat mõistmata, et ma tõesti hoolin loodusest ja tahan kogukonna liikmena kaasa aidata selle hoidmisele.

Kuidas hinnatakse meie looduskaitset?

Kooli alguse puhul küsisin kliimaministeeriumi nõunikult, millise hinde annab ta meie looduskaitsele. Pika puiklemise peale stiilis, et peaksime võrdlema taustsüsteemi ja võrdlema teiste maadega, „et naaber ei tee sedagi“, andis ta lõpuks hinde 4. Ja loo sellest, et loodushingega inimesed ei tohiks praegust süsteemi kritiseerida, nad on isegi hädas looduse liigkasutamist soovivate ettevõtjatega ja kõike tehakse oma võimete kohaselt.

Kurvaks teeb asja see, et kui mu küsimise peale metsaärimees tõesti annab hindeks 1 ja loodusturismiettevõtja 2, siis sugugi parem ei ole see hinne looduskaitseameti enda töötajalt – ikka 1 ja ka looduskaitsega tegeleva mittetulundusorganisatsiooni esindajalt – samuti nõrk 2.

Tõesti on kurb, kui ühismeedias esitatud küsimusele „millise omadussõna sa lisaksid meie looduskaitsele?“, saad vastuseks: „Lootusetu, ametkondlik, bürokraatlik, kantseliitlik, nomenklatuurne, omakasupüüdlik, formaalne, ignorantne, sisutu, subjektiivne, ebausaldusväärne, ebaõiglane, asjatundmatu, diletantlik, ebaaus, raiskav, mõttetu, perspektiivitu“ … „võib-olla panna looduskaitse lihtsalt jutumärkidesse või nimetada looduskaitsetuseks“, „vassimine, raha ruulib, silmakirjalikkus“, „looduskaitse on ettevõtlus ja äri nagu kõik muugi“.

Küsitletute hulgas olid valdavalt loodust hoidavad ja armastavad inimesed.

Hästi sõnastatud kokkuvõtte teeb Eesti parimaid teriolooge, kes on aastaid meie pisiimetajaid uurinud: „Praeguse ühiskonna põhiprobleemid on valitseva võimu eemaldumine inimväärse elu reeglitest, mille hulka kuulub ajalooliselt ka inimese sõbralik kooselu loodusega. Mõnes oma raamatus olen esile tõstnud kahte põhitegurit: 1) raha võim ja 2) bürokraatia diktatuur. Nendel jalgadel komberdab inimühiskond allakäiguteed edasi. Nüüd võin „kolmanda jalana“ lisada robotid, kes on pandud asendama teenindajate tööd arstiteenuste puhul, kauplustes ja mitmel pool mujalgi. Arvatavasti olete kuulnud telefoniga helistades roboti häält, kes teie küsimust ei kuule ega sellest aru ei saa. Selle asemel esitab masin oma variandid suhtlusteema kohta, teil puuduvad vestluses igasugused õigused.

Robotiga suheldes ei saa te vastuseid oma küsimustele ja lahendusi tekkinud olukorrale siinses bürokraatlikus süsteemis, mis teile neid olukordi pidevalt juurde tekitab. Robot ei saa põhimõtteliselt mitte millegi eest vastutada. Kordan: lõviosa neist teemadest tekitab olemas olev süsteem (OOS) ise. Nii kulutab ta ära teie vähese aja selle eest vastutamata ja teile tehtud kahju hüvitamata.“

Endine looduskaitsetöötaja ja oma uuritava liigi tippspetsialist kirjutab nii: „Üks suurimaid kuritegusid oli kõigi Eesti kaitsealade administratsioonide kaotamine, kust sai alguse üldine looduskaitse teadlikkuse ja asjatundlikkuse kadumine, mis asendati ebakompetentse ametnikkonnaga kusagil linnas. Teine selge joon on looduskaitseliste ja loodushariduslike tegevuste pidev rahastuse vähendamine ja selle raha varjatud suunamine loodusvarade hävitamisse (majandustegevusse).“

Aktiivne looduskaitseorganisatsiooni eestkõneleja võtab asja kokku nii:

„1. Ametnike vastutamatus;

2. Looduskaitsjad ja loodusväärtuste eksperdid on kõrvale heidetud ja nende sisendit ei kuulata;

3. Tööstusmeelsed ametnikud olulistel ametikohtadel;

4. Ametkonnad, mis peaksid seisma looduse eest, seda ei tee;

5. Avalik valetamine ja sellega ei juhtu justkui midagi;

6. Avaliku arvamuse ignoreerimine (näiteks raiemahu alandamine, pesitsusrahu);

7. Kommunikatsiooniettevõtete kasutamine tööstuse poolt. Hiljuti sattusin kuulama META Advisory koolitust „heategevusorganisatsioonidele“. Nende kriisikommunikatsioonislaidil olid kriitiliseks muutunud hädade all kirjas ametiühingud, keskkonnaaktivistid ja tagasikutsumised;

8. Inimesi ja juriidilisi isikuid trahvitakse, aga riigiasutus võib justkui ükskõik kui palju loodust lõhkuda, midagi ei tehta, sest pole justkui hoobasid, et riik riigile pidurit tõmbaks;

9. Riigikontrolli auditid ja kohtuotsused – ametkonnad ei võimesta neid, era­sektoris ei kujutaks sellist asja ettegi.“

Viis printsiipi

Kas ei oleks aeg meie loodus- ja keskkonnakaitset juhtivatel ametnikel peeglisse vaadata? Uurida seda, miks nende pale ei meeldi ei vaenlastele ega ka sõpradele ja tellida ülevaade hetkeolukorrast mõnelt välismaiselt looduskaitseorganisatsioonilt. Ehk see meediasse edastatav kuvand, et „töö käib“ ja „meie kaitsealad paistavad muu maastiku taustal hästi silma“ ei olegi nii plekitu?

„Raha ruulib looduskaitses“ tuleb asendada säästva ja elurikkust toetava looduskaitsega, mille aluspõhimõteteks oleks nii meie põhiseaduse § 5: „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult“ kui ka looduskaitse aluspõhimõte – ettevaatusprintsiip, mis võiks samuti olla põhiseadusesse koos alapunktidega kirja pandud.

Ettevaatusprintsiip – ühtki ohtu ei tohi ignoreerida.

Dünaamilisuse printsiip – loodus ei ole kunagi tasakaalus, toimub pidev muutumine.

Evolutsioonilisuse printsiip – liigirikkus on evolutsiooni tulemus.

Pideva valveloleku printsiip – enneta, mitte ära likvideeri. Ole muutustega kursis.

Inimese juuresoleku printsiip – inimene on looduse osa, õpeta ja arvesta temaga.

Nende viie rakendamisel saame oma looduskaitsele anda jälle hinde viis.