Olla kangrolik, see on kompliment

Austusavaldusega Raimo Kangrole, kelle sünnist möödus tänavu 21. septembril 75 aastat, ja tema õpilaste teostega alustas Eesti Rahvusmeeskoor 80. hooaega.

JOHANNA MÄNGEL

Eesti Rahvusmeeskoori hooaja avakontsert „Raimo Kangro 75“ 26. IX Estonia kontserdisaalis. Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja. Kavas Raimo Kangro ning tema õpilaste Tõnis Kaumanni, Aare Kruusimäe, Timo Steineri, Ülo Kriguli ja Tõnu Kõrvitsa muusika, sh uudisteosed: Timo Steineri „Tarkuse laulud“, Ülo Kriguli „Das ist des Jägers Ehrenschild“ ehk „On jahimehe vapiau“, Tõnis Kaumanni „Moria mai“ ja Tõnu Kõrvitsa „Do Not Go Gentle into That Good Night“ ehk „Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse“ (kõik 2024, esiettekanne).

Raimo Kangrole mõeldes meenub pisut vinüüliusku siinkirjutajale hetkega ühe ammuse heliplaadi kaanepilt, millel on pilvitu helesinise taeva all kõrgeks kasvanud erkrohelisel murul kolm noorukit ja avatud kaanega tiibklaver. Sellele 1985. aastal plaadifirma Meloodia üllitatud suvise väljanägemisega vinüülplaadile on jäädvustatud Kangro kammermuusika, täpsemalt klaverilooming – üks helilooja lemmikväljendusviise. Kangro umbes 130 teosest on märkimisväärne hulk suurvorme, lavateoseid ja instrumentaalkontserte. Hoopis tagasihoidlikumaks jäi helilooja koorimuusikapärand, sealhulgas meeskoorile loodud repertuaar.

Ent just austusavaldusega Raimo Kangrole, kelle sünnist möödus tänavu 21. septembril 75 aastat, alustas Eesti Rahvusmeeskoor 80. hooaega. Tema meeskoorile loodud a cappella teoste nimistust võib leida 1976. aastal abikaasa Leelo Tungla tekstile valminud kooripala „Armastan seda maad“ ja 20 aastat hiljem helilooja enda tekstile seatud „Carmen amoris homunculi“ ehk „Laulud inimolevuste armastusest“ op. 51a; meeskoorile, löökpillidele ja klaverile on 1994. aastal komponeeritud kantaat „Don Ramon“ Heiti Talviku sõnadele. See veidi tumedamates toonides, ürgse energiaga intensiivse löökpillikõmina toel kulgev kompositsioon oleks muretult täitnud kolmandiku seekordse kontserdi kavast. Rahvusmeeskoori väljavalituks osutus aga piiblitekstile (ülemlaul, read ptk 1–4) loodud „Ülemlaul“, mis kestis vaid põgusad neli ja pool minutit. Hüpliku, kuid ilusa meloodiajoone ja karakteerse, kuid kerge hoogsusega oli see kaunikõlaline meeldetuletus helilooja viimasest loomeperioodist.

„Ülemlaulu“ kandis sealsamas Estonia kontserdisaali laval esimest korda ette Eesti Rahvusmeeskoor dirigent Ants Sootsi juhatusel Kangro kureeritud Eesti muusika päevadel 8. aprillil 2001. aastal ehk umbes kaks kuud pärast helilooja äkksurma. Seekordse pidulikult ümmarguse sünnipäevahooaja alguses esitas meeskoor teose ootamatu värskuse, imekspandava tekstiselguse ja hoolikalt väljakalkuleeritud rütmitäpsusega. Laskmata end kordagi kõigutada heli­loojale omasest vahelduvast taktimõõdust, oli kavalate pausidega peenhäälestatud sünkopeeritud tekst täpselt edasi antud ning iga sõna saalis viibinule nauditavalt kuuldavaks tehtud. Koori pea­dirigendi ja kunstilise juhi Mikk Üleoja vankumatu käsi ei lasknud kuulajal partituuri kantud põnevast mitmehäälsuse arendusviisist kordagi eemale triivida. „Ülemlaulu“ juhatades oli dirigendil sees silmanähtav hoog, mis ei raugenud õnneks ka järgmise loo ajaks.

Kangro viimaseks lõpetatud tööks jäänud kooriminiatuur oli sümboolne ja põhjendatud valik, et juhatada sisse kontsert, millega meenutati omanäolise helikeelega autorit ja ka hinnatud õppejõudu. Kangro järel kõlas tema esimese kompositsiooniõpilase Tõnis Kaumanni piiblitekstile (1 Sm 21:10) loodud „Hanna kiidulaul“ (2021), mis pakkus kuuldavalt mõnusat närvikõdi nii koorile kui ka soolohäältele. Intonatsioonilist täpsust nõudvad ja pinget kruvivad soololõigud vaheldusid kaunilt looklevate kantileensete kooriosadega, mille taassaabumise järel võis kergendatult hingata. Peaaegu sportliku soorituse teinud rahvusmeeskoor avas mulle stiilikireva ja huumorist pakatava helilooja juures hoopis uue ning senikuulmata, kuid kahtlemata meeldiva tahu.

Meeldiva üllatuse pakkus ka kontserdil eelviimasena kõlanud, koorikäsitluselt teistsugune Kaumanni uudisteos „Moria mai“, mille algus­taktide põnevalt müstilistele helipilvekobaratele on maitsekalt peale laotud fragmenteeritud või lausa krüpteeritud tekst, kus kasutusel vaid Raimo ees­nimes sisalduvad häälikud. Teose lõpuks eristusid selgelt „Raimo“ ja „Mi amor“. Omajagu vunki lisas ettekandele solistide ootamatu teatraalsus. Kogu õhtu kõige meeldejäävamad soololõigud esitasid just selles loos nii karakterite kui ka intonatsiooniga märki tabanud tenor Oliver Povel ja bariton Ott Indermitte.

Lähteülesandele kirjutada teos mõeldes oma õpetajale sai tabavalt pihta ka Kangro hilisem üliõpilane Ülo Krigul, kelle nii instrumentaal- kui ka vokaalmuusikas tekitavad elevust ainulaadne rütmidramaturgiline pinge ja põnevad tämbraalsed sulamid. Uudisteose „Das ist des Jägers Ehrenschild“ ehk „On jahimehe vapiau“ esimeste taktide ajal olin umbusklik, sest rahvusmeeskoori seni nauditavalt kõlanud eestikeelsete tekstide selgus ja iga sõna väljahääldamise mõnu oli saksakeelse teksti ilmumisega häiritud. Kuid üsna kohe sai sellest ootamatute tegurite koosmõjul ekstaati­line ja nakatav kooripala, mis tekitas kiusatuse selle eri kihtidesse kaevuda. Esile kerkis rida mõtteid ja küsimusi. Kui väsimatult suudavad lauljad tabada meloodiajoonisel kõrgeid hüppeid? Kui kiiresti vaheldub taktimõõt? Millist lauljate rühma kuulata ja keda vaadata, kui laval on ühtäkki neli dirigenti? Millest nad üldse laulavad? Viimasele soovitas helilooja vastust otsida guugeldades. Selgub, et XIX sajandi kirjaniku, metsavahi ja jahimehe Oskar von Riesenthali vastutustundliku jahipidamise põhi­mõtet kandvad luuleread said jahiringkonnas väga tuntuks ning ehivad nüüd ühe saksa päritolu ürdilikööri pudelit. Igal juhul püsis muutuvale taktimõõdule seatud materjal vapustavalt hästi koos ja nihutas põnevusest tooli servale istuma. Hiljem lisandus sellele kogemusele muidugi grammike igatsuslikku ja soojendavat nostalgiat, kui lugesin kavalehelt, et saksapäraselt susisev tekst koos selle viisijupiga oli Krigulil meeles mõlkunud juba üle mitmekümne aasta ning et ta oli algusest peale plaaninud sellest miskit oma õpetajale Raimole vormida.

Liigutav oli kavalehelt lugeda, millise tänutundega Raimo Kangro õpilased teda meenutavad. Ühise nimetajana toovad nad välja õpetaja võimet suunata ja julgustada kirjutama seda, mida nad ise soovivad ja mis nendes peidus on. Eino Tamberg, üks Kangro enda õpetajatest, on meenutanud, et talle sattusid väga erakordsed ja andekad õpilased (mingil ajal olevat nad kõik olnud K-tähega nagu Kangro ise), kellele ta andis vajaliku loomingulise julguse. Usun, et selle eest on praeguseks väljakujunenud heliloojad talle jäägitult tänulikud.

Eesti Rahvusmeeskoori kontserdiks tellitud uudisteostes kumas särava looja­natuuriga Kangrot läbi ehk rohkemgi, kui tema õpilaste muusikas tavaliselt. Akadeemia magistrantuuris kaks aastat Kangro käe all õppinud Timo Steiner, kelle tugev ühisjoon Kangroga on tegevus pedagoogika vallas ja muusikaelu korraldajana, muu hulgas Eesti muusika päevade kureerijana, sai uudisteoseks tõuke Kangro koorimuusikast kummitama jäänud „Saalomoni õpetussõnade“ fraasist. See innustas Steinerit seadma „Tarkuse lauludesse“ kõik sõnaga „tarkus“ seotud lõigud, mida tuli kokku üle neljakümne. Võib-olla viis just liiga korduvate tekstikatkete rohkus ja üheplaanilisus koorilaulu vormilisest tasa­kaalust välja ning nõnda ei kandnud teos teksti tegelikku vaimsust muusikalisel ideetasandikul edasi päris nii, nagu võinuks.

Traditsioonilisele harmoonia­käsitlusele kindlaks jäänud Aare Kruusimäelt, kes töötab juba üle 20 aasta Eesti Rahvus­meeskoori kutselise lauljana ja tunneb ilmselt selle koori dünaamikat heli­loojaist kõige paremini, osutus mõjuvaks meeskoorile seatud kaks tuttavat viisi: Pärnu-Jaagupi rahvaviis „Ma tänan Sind“ (tekst psalm 30:6b) ja Pühalepa vaimulik rahvaviis „Mu süda, ärka üles“, millest esimene liigutas pisarateni. Olgugi et need kõlasid tuttavalt, mõjusid seaded tol õhtul vajalikult värskelt. Neis oli meisterlikult välja joonistunud kaunis laulev partii, üleforsseerimata dünaamilised kontrastid, kohati isegi teatav orkestraalne tunnetus, mis meeskoori noorusliku häälepuhtuse käes võimendus ja lõi särisema.

Väga kindlalt sammub oma äratuntaval ja erilisel loometeel helilooja Tõnu Kõrvits, kellele Kangro oli muusikaakadeemias esimene õpetaja. Oma poeetilise koorimuusikaga leiab ta tihti tee otse inimhinge sügavusse ega lahku sealt niisama lihtsalt. Ka lihtsate sõnadega, olgu need eesti või inglise keeles, paneb ta miskit seletamatut maagilisel viisil kuulaja hingesoppides võnkuma sellistel sagedustel, et muidu nii pretensioonitult helisevad tähekogumid nagu „hull“ ja „hell“ või „müha“ omandavad äkitselt uusi ja avaramaid tähendus­kihistusi. Veatu oli koori orgaaniline üleminek „Kuu triptühhoni“ (2020, tekst Doris Kareva „Täiskuubluus“) kolmandale osale. Kahju vaid, et nõnda õrnalt tunnetatud pulseerival varjundirikkal helimaastikul üksik tenorihääl koori omadega seekord samal sagedusel ei võnkunud. Kõrvitsa kõige uuemas kooriteoses „Do Not Go Gentle into That Good Night“ ehk „Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse“ oli rohkem lineaarsel teekonnal turvalist üheskoos liikumist ning hetki, kus mehed said häälepaelad tõeliselt valla lasta. Seal värvus meeskoori harmoonia Dylan Thomase sõnade keskel lohutavalt kodusesse koloriiti, kinnitades kuulajaile kontserdi lõpuks, et kõik on täpselt nii, nagu olema peab.

Olla kangrolik, see on kompliment. Need, kes Raimo Kangro juures õppinud või temaga muul moel kokku puutunud, on meenutanud tema leebet ja mahedat huumorit, optimismi ja inimlikku soojust. Intensiivse elurütmi, muusikalise temperamendi ja rütmienergia kõrval oli ta inimesena rahulik, rääkis tasasel häälel ning jäi loomult võrdlemisi tagasi­hoidlikuks. Sellisele Kangrole mõeldes oli armas näha, kuidas tema õpilased Estonia kontserdisaali lavale tol õhtul veidi häbelikul moel kummardama läksid. Nende sammus ja isegi kummarduses oli tõepoolest midagi ühist, olgugi et oma käekirjalt on nad erinevad.

Kuigi Raimo Kangro kompositsiooniõpilaste rida pakub praegustes kontserdi­kavades sageli ja ootuspärast rõõmu, esineb kontrastse käekirjaga Kangro nimi autorilahtris suhteliselt harva. Kuhu ta küll jäi? Ka dirigent Mikk Üleoja tunnistas kontserdi eel Klassika­raadiole antud intervjuus, et Kangro kipub ära kaduma ja võiks rohkem pildis olla, ent viskas ka õhku mõtte, et võib-olla ei ole päris kõik tema laulud tänapäeval aktuaalsed.* Kontekst on oluline.

Vaid nädalapäevad varem kanti Kaarli kirikus ühe Kangro järjekordse K-tähega õpilase, Jüri-Ruut Kanguri juhatusel ette ulatuslik „Missa süütult hukkunud eestlastele“ op. 40 (1989), mis pühendatud neile, kes Eesti taasiseseisvumist ei näinud. Teise maailmasõja traagiliste kaotuste mälestamiseks ette kantud teos mõjus praegusaja kuulajatele eriti emotsionaalselt ja tugevalt. Järelikult meil ikkagi on vahel põhjust selle muusika keskel viibida.

Küllap kirjutaks Raimo Kangro endiselt muusikateoseid, kui ta oleks praegu meie hulgas. Võib-olla ei jääks talle kaugeks mahukad katsetused elektroonikaga või koguni muusikamängud tehisintellektiga. Võimalik, et ta oleks kirjutanud veel mõne lavateose, nagu seda tahtis üheksa-aastane tema, kes Mozarti „Così fan tutte“ etenduselt koju naastes oli veendunud, et kirjutab ooperi. Muide, ühes lastesaates tunnistas Kangro, et tema lapsepõlveunistus oli tegelikult saada pagariks. Enda sõnul meeldis talle kujutlus valgest mütsist ja valgest jahupilvest tema ümber. Lapse­põlvest kaasa võetud avastamisrõõm käis temaga muusikas kaasas igal juhul lõpuni.

Kangro oli viljakas looja (eriti mõeldes teoste kestustele), tema partituurid valmisid juttude järgi enne tähtaegu. Oma hõlpsasti äratuntava käekirja leidis Kangro õnnelikult juba õpingupäevil konservatooriumis. Noore, kuid juba küpse helilooja ägeda rütmikaga põimunud stiil oli toona paljude meelest uudne ning niisugune väljenduslaad ja mõtteviis jäid domineerima ka tema päris viimastes teostes. Keegi on kord helilooja muusika tembeldanud purpurpunaseks. Kangro enda sõnul ei olnud tema värvitaju kuigi hea. Kindlasti on aga Kangro looming meeldivalt mitme­värviline nagu too suvine Meloodia vinüülplaadi kaanepilt.

* Marge-Ly Rookäär, Delta. Eesti Rahvusmeeskoor alustab täna 80. hooaega. – Klassikaraadio 26. IX 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609452481/delta-26-septembril-hendrik-toompere-jr-reportaaz-emtasrahvusmeeskoor/21a2a4e74f2049e485e871e8ea0a35b7