Suur tundmatu

Programmiline tervik oli esitatud korrektselt, puudu jäi aga detailsest vormistatusest ja interpreetide vastastikusest inspireeritusest.

LIISI LAANEMETS

ERSO sarja „Maestro“ kontsert „MacMillan ja Pärt. Hingedepäeva kontsert“ 3. XI Estonia kontserdisaalis. Andrea Lauren Brown (sopran), Kim Porter (alt), Danila Frantou (tenor), Alvar Tiisler (bass), Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Mai Simson), Vox Clamantis (koormeister Jaan-Eik Tulve), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (kontsertmeister Triin Ruubel), dirigent James MacMillan. Kavas Arvo Pärdi, Benjamin Britteni ja James MacMillani muusika.

ERSO hingedekuu esimest kontserti dirigeeris briti helilooja Sir James MacMillan. Ta oli viimati Eestis augustis Birgitta festivalil, kus ta juhatas oma kammer­ooperit „Clemency“ ehk „Halastus“. ERSO ette oli helilooja palutud juhatama oma viiendat sümfooniat.

Kui kontserdiga samal päeval ilmunud Sirbi veergudel avas MacMillan intervjuus Helena Tulvele oma loomisprotsessi detailsemalt*, siis ERSO kontserdile eelnenud vestluses Märt-Matis Lillega markeeriti loomingu pidepunktid publikule laiema kaarega. Viimastel aastatel on ERSO juurutanud sümfooniakontserdi eel lühikest tutvustavat kontsert-vestlust. Ürituse formaat on paika loksunud: põhiosa moodustab (külalis)dirigendi, solisti või heliloojaga vestlemine, peale selle esitatakse paar põhikavaga haakuvat muusikalist numbrit. Kuna raskuskese on vestlusel, tundub mulle ürituse nimetamine eelkontserdiks eksitav. Muusikalise vestluse tuumakus oleneb sellest, kes on palutud vestlust juhtima.

Märt-Matis Lill dialoogi suunajana oli hea valik: kahe helilooja jutuajamine oli orgaaniline ja sisukas. Eelkontserdile tulnud arvukas publik sai briti nüüdismuusika toetuspunktidest, MacMillani loojateed ja muusikalist keelt kujundanud teguritest ning kontserdi kavast mõnusa ülevaate. Helilooja dirigeerimisel kõlas Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses kaks osa MacMillani motetitsüklist „Strathclyde Motets“ ehk „Strathclyde’i motetid“, mis on loodud kasutamiseks nii teenistusmuusikana kirikukooridele kui ka ilmalikuks ettekandeks. Advendi­ajaks komponeeritud moteti „O Radiant Dawn“ ehk „Oo, kiirgav koidik“ ja „Factus est repente“ ehk „See juhtus ootamatult“ esitus oli rahulik, väljapeetud ja täpne, natukene ehk liigagi korralik.

Alates Venemaa täiemahulisest sisse­tungist Ukrainasse on ERSO esitanud iga kontserdi alguses Ukraina hümni. Enamasti kõlab see enne kontserdikava võõrkehana, tuletades karjuvalt meelde läheduses toimuvat sõda. ERSO hingedekuu esimese kontserdi kava oli aga kokku seatud nõnda, et hümn moodustas järgnevate teostega seostatud terviku. Nii hümn, Arvo Pärdi „La Sindone“ („Surilina“) kui ka Benjamin Britteni „Sinfonia da Requiem“ ehk „Reekviem-sümfoonia“ räägivad elust, surmast ning vaimsusest ning haakuvad hästi praegu maailmas toimuvaga.

James MacMillanile oli see teine kord oma viiendat sümfooniat juhatada. Kontserdieelsetes intervjuudes mainis ta mitu korda, et on alati tahtnud saada heliloojaks, dirigendiks hakkas aga juhuse tahtel.

Kiur Kaasik

Samuti olid mõtteliselt omavahel hästi seotud kava põhiteosed. Kava teises pooles kõlas James MacMillani viies sümfoonia „Le grand inconnu“ ehk „Suur tundmatu“. Pärdi looming sarnaneb MacMillani omaga: on ju mõlema looja looming vaimse taustaga ning keskmes on tekst. Samuti on kõik kolm kõlanud teost religioosse alatooniga. „La Sindone“ aluseks on Torino katedraalis hoitav surilina, millel on ristilöödud inimese kujutis, „Sinfonia da Requiem“ on kirjutatud Teise maailmasõja ajal ning tõukunud helilooja vanemate siitilmast lahkumisest, MacMillani sümfoonias on vaatluse all püha kolmainsuse kolmas isik.

Kava kõige uudsem teos oligi James MacMillani viies sümfoonia, mis on helilooja sõnul katse uurida Püha Vaimu olemust, olemata sealjuures liturgiline teos. Püha Vaimu teemat on muusikas (eriti koorimuusikas) käsitletud varemgi, ent MacMillani arvates mitte piisavalt. Teose tekst on kokku pandud väga erinevatest allikatest: piiblilõigud, pühakute kirjutised ja ka lihtsalt sõnad eri keeltes. Sümfoonias kõlavad inglise, heebrea, vanakreeka ja ladina keel. Püha Vaimu uurib helilooja kolme elemendi ehk õhu, vee ja tule kaudu ning ka teose kolm osa on nimetatud nende järgi.

ERSO ühismeedias ilmunud inter­vjuus nimetab MacMillan oma sümfooniat „halvasti ohjeldatud segaduseks“ ning täpselt selline eklektiline see ongi. Teos on tulvil mitmesuguseid (muusikalisi) ideid, näiteks algab see koori hääleka hingamisega, sekka sosinaid ja pominaid. Teose osana kõlab muu hulgas ka 20häälne motett, millega helilooja on avaldanud austust Thomas Tallise 40häälsele motetile „Spem in alium“ ehk „Ma ei ole kunagi lootnud“. Samuti on dünaamika ja esituskoosseisude vaheldumine mitme­kesine. Teos algas nii vaikselt, et koori hingamise asemel oli kontserdisaalis kuulda rohkem prožektorite tasast sirinat ja ventilatsiooni pahinat kui teost, haripunktides kõlasid aga orkester ja koor täisvõimsusega, mis Estonia kontserdisaalis kipub muutuma müraks. Kord musitseerisid orkester, koorid ja solistid koos, kord vaheldusid instrumentaalsed ja a cappella lõigud. Kõlas palju imelisi momente, kuulaja lookles koos muusikaga mööda ootamatuid radu ja käänakuid, ent suuremat tervikut minu meelest ei tekkinud.

Viies sümfoonia on kirjutatud neljale solistile, kammer- ja segakoorile ning sümfooniaorkestrile. Kammerkoori osa laulis Vox Clamantis, segakooriks oli Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos lisajõududega Tampere Cappellast. Kaks koori on ka varem koostööd teinud, kuid Eestis sai sellist komplekti kuulda esimest korda. Kodumaise segakooripõua leevendamise variantidest oli see üks toredamaid, mida olen kuulnud. Solistide roll on teoses väike, nende kanda on teine osa „Zao“ ehk „Elav vesi“. Sopranisoolot laulis Andrea Lauren Brown, kes nagu dirigentki astus viimati Eestis üles Birgitta festivalil etendunud kammer­ooperis „Halastus“, aldisoolot Kim Porter, kes laulis sooloosa ka sümfoonia esi­ettekandel, tenorit Danila Frantou Eesti Filharmoonia Kammerkoorist ning bassi Alvar Tiisler. Kuigi häälematerjali poolest olid solistid erinevad, siis Püha Risti Johannese tekstilõiku ühe nähtuse eri tahkudest sobisid nad esitama nagu valatult. Teose esituse tegidki kõige nauditavamaks vokaalpartiid – koorile ja solistidele loodu kõlas detailselt ja mõtestatult.

Vaatamata sellele, et publik võttis kontserdi vastu väga soojalt ja pika ovatsiooniga, jäid mind vaevama kahetised tunded. Ühelt poolt annab teose ettekanne heliloojast dirigendiga kindlasti juurde nüansse ja interpretatsiooni, mida muude dirigentidega esituses ei oleks. James MacMillanile oli see teine kord oma viiendat sümfooniat juhatada. Kontserdieelsetes intervjuudes mainis ta mitu korda, et on alati tahtnud saada heliloojaks, dirigendiks hakkamine aga lihtsalt juhtus (kuigi ta armastab mõlemat rolli). Teiselt poolt oli tunda, et kontsert oli ette valmistatud laia pintslitõmbega. Programmiline tervik oli esitatud korrektselt, puudu jäi aga detailsest vormistatusest ja interpreetide vastastikusest inspireeritusest. Paratamatult kiusas mõte, kas professionaalse(ma) dirigendiga oleks töö olnud viljakam ja kuulajale huvitavam. See asjaolu segas seda enam, et kaks nädalat varem tõi ERSO koos dirigent Gilbert Vargaga publiku ette nii täiuslikult viimistletud ja jalustrabava kõlaga Schönbergi teose „Verklärte Nacht“ ehk „Kirgastunud öö“ – ja nüüd ootan kõigilt kontsertidelt samasugust taset.

* Helena Tulve, Millestki tuleb loobuda, et muusikast osa saada. – Sirp 3. XI 2023.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht