Kas tehisaru tapab pärimusmuusika?

Pärimusmuusika surma ei ole põhjust karta, kuid tehisaru kiire areng, inimeste muutuvad kuulamisharjumused ja voogedastusplatvormide ärimudelid muusikute elu kergeks ei tee.

ANDRES LAIAPEA

Pärimusmuusika lõikuspidu (sh etnokulpide jagamine) 4. ja 5. X Viljandi pärimusmuusika aidas ja Jaani kirikus.

Alustan lõpust. Tänavuse pärimusmuusika lõikuspeo viimane esinemine algas umbes 10 minutit kestnud diskoga. Zetode kontserdile kogunenud noored hakkasid tühja lava ees tantsima, sest kõlas päris kaasahaarav tümakas. Kui bändimehed lõpuks ise lavale jooksid, hakkasid nad selle taktis ringi hüppama ja suud maigutama (à la Milli Vanilli). Kaua see pull siiski ei kestnud. Jalmar Vabarna teatas, et playback on läbi. Algas päris kontsert. Selgus, et sissejuhatuseks oli tutvustatud Zetode uut eksperimentaalalbumit „Kae’ ulli!“, mille valmistas tehisaru. CDna ei ole kavas seda välja lasta. Albumit saab kuulata voogedastusplatvormidelt.

Järgnenud kontsert kinnitas veenvalt, et elus Zetode vastu nende laule kaverdav tehisaru ei saa, vähemalt praegu veel mitte. On ka raske kujutleda, et häid tulemusi võiks anda ansambliliikmete asendamine hologrammidega. Whitney Houston võis käia sellisel kujul küll isegi suurel surmajärgsel tuuril, kuid selleks, et hologrammid suudaks jätta mulje vahetust suhtlemisest publikuga, peaks need olema seotud praegusest märksa võimsama tehisaruga.

Ometi on tehisaru suur mõju muusika tootmisele tänapäeval vaieldamatu tõsiasi. Juba enne tehisaru tõusu oli maailma produktiivseim laulja Hatsune Miku (laulev kõnesüntesaator, mille visuaalne kehastus esineb kontsertidel hologrammi kujul) andnud hääle kümnetele tuhandetele lauludele. Viimase aasta jooksul on toimunud veelgi suurem kvantitatiivne plahvatus: veeb on paksult täis tehisaru või selle abil valmistatud muusikapalu. Mõni voog­edastusplatvorm on üritanud neid välja rookida, aga see on juba kaotatud lahing.

Voogedastusplatvormide kõrval on heliplaadid taandunud nišikaubaks, mis huvitab väheseid. Peedu Kass, Villu Talsi ja Theodor Sink andsid nüüd Jaani kirikus kontserdi, kus kõlanud teoste autorite ring ulatus Erki Pärnojast Johann Sebastian Bachini. Juba on salvestatud plaat, mis tuleb välja järgmise aasta alguses. Aga, nagu Kass märkis, inimesed kuulavad plaate järjest vähem – uutes autodes ei ole enam isegi plaadimängijaid.

Peamisteks kanaliteks, mille kaudu muusikat kuulatakse, on saanud voog­edastusplatvormid. Vabarna õhutas fänne Zetode uut tehisaru tehtud albumit seal kuulama, öeldes, et mingeid sente tiksub selle pealt neilegi. Korralikult teenida on inimautoritel ja -esitajatel seal oma loominguga siiski väga raske. Eriline frukt on selles mõttes noorte hulgas populaarne TikTok. Vaatasin ühe enda muusikaprojekti statistikast, et viimase 12 kuu jooksul on tulnud TikTokist 94,1% kuulamistest, kuid vaid 0,3% voog­edastuse pealt saadud tasust. Kui mõni taidleja kasutab lugu seal populaarseks muutuva naljavideo taustamuusikana, võib see saada lühikese ajaga väga palju kuulamisi, aga raha ei tule selle eest peaaegu üldse.

Kirjeldatud arengujooned puudutavad levimuusikat laiemalt. Sellega otsapidi seotud pärimusmuusika on pääsenud veel isegi kergelt. Ometi aitab see üldisem taust mõista, miks lõikuspeo saak oli varasemast väiksem ja rahva huvi kulpide jagamise vastu näib olevat langenud. Pärimusmuusika auhinnale Etnokulp 2024 esitati kandideerima 23 albumit ja 21 singlit, mis on välja antud ajavahemikus 1. august 2023 kuni 31. juuli 2024. Eelmisel aastal olid vastavad arvud 30 ja 23, üle-eelmisel 45 ja 38. Olgu täpsustatud, et 2022. aastal oli koos kahe aasta saak, sest 2021. aastal jäi kulpide jagamine vahepealse eriolukorra tõttu sisuliselt vahele (välja anti ainult üks kulp aasta albumile, millele kandideerijaid oli siis 15), kuid langus avaldatud albumite arvus on olnud pärimusmuusika huvilistele siiski tajutav.

Publikuhääletusest võttis nüüd osa 2242 inimest. 2020. aastal tehtud rekordist moodustab see vaid 62,5%. Langus on olnud järsk ja seostada võib seda eelkõige muutustega Facebooki algoritmides. See ühismeediaplatvorm on kujunenud paljudele artistidele peamiseks kanaliks, mille kaudu oma fännidega sidet hoitakse. Kui seal tehtud postitused, eriti need, mis linke sisaldavad, jõuavad vähemate jälgijateni, mõjutab see ka etnokulpide hääletusest osavõttu.

Siinkohal tuleb märkida, et etnokulpide jagamisel* tänavu koore riisunud ansambel Rüüt on kõigis kolmes võidetud kategoorias (aasta album, aasta artist, aasta uusfolk-artist) nominentide hulka jõudnutest Facebookis konkurentsitult kõige suurema jälgijate arvuga. Sama kehtib albumiga „ma olen maa peal v66ras“ aasta debüütalbumi preemia pälvinud ansambli 6hunesseq kohta. Nii et ühismeedia on inimeste hääletama mobiliseerimisel jätkuvalt väga tähtis. Olen selles kindel, sest jõudsin ka ise hääletama just seda teed pidi – muidu oleksin rahvahääletuse võib-olla täiesti maha maganud.

Aga kuidas jõuab inimene selleni, et hakkab artisti ühismeedias jälgima? Tõenäoliselt leiab see enamasti aset enne või pärast kontserdil käimist, milleni võib omakorda viia huvi tärkamine läbi kokkupuute tema loominguga voog­edastusplatvormide või traditsioonilise meedia kaudu. Seega ei ole midagi üllatavat, et pärimusmuusika keskuselt sai nüüd erikulbi Klassikaraadio saate „Folgialbum“ eestvedaja Liina Vainumetsa. Peale talle tänu väljendamise sooviti sellega nähtavasti rõhutada, et album on jätkuvalt vajalik ja oluline formaat. Ka aasta muusiku Katariina Tirmaste ja aasta eheda pärimusmuusika kulbi pälvinud Kirbla Trio puhul tõsteti esile nende albumeid.

Ruhnu viiulilaagri eestvedajad tutvustasid lõikuspeol projekti „Ruhnu saare lood ja laulud“, sealhulgas peagi ilmuval teisel albumil „Mere mälu“ leiduvat. Muusika kõrval oli selles kavas suur roll Kairi Leivo räägitud lugudel.

Tänavuse minifestivali suurimaks jutumeheks osutus aga kitarrivirtuoos Paul Neitsov, kes laulis vaid paaris loos, kuid rääkis lugude vahele humoorikaid jutte, mis olid sageli seotud tema endaga. Selline lugude jutustamine aitab luua publikuga lähedasema inimliku kontakti, milleks tehisaru ei ole veel võimeline. Samuti ei pruugi tehisarul hästi välja tulla osalemine pillimeeste ja -naiste, -tüdrukute ja -poiste ühis­jämmis.

Lõikuspidu kuulus tänavu Euroopa kultuuripealinna „Tartu 2024“ põhiprogrammi, kuid selle enda kava on viimastel aastatel muutunud järjest tagasihoidlikumaks. Jaan Jaago oli teinud nüüd selle koostamisel siiski head tööd. Lisaks juba eelnevalt nimetatutele astusid eraldi kavadega üles Toomas Valk vilkuvate värvituledega klubikarmoškal, Hypnosis Negative ja suvistest etnolaagritest valitud noored. Rahvusvahelist mõõdet lisas ka taanlanna Ida Marie Jesseni eestvedamisel tegutsev Alterne, mille samanimeline debüütalbum ilmus kevadel. Alterne unenäolised lood arenesid sageli sellisteks tantsukateks, mis sobiksid hästi mõnda ööklubisse, aga Jaani kirikus istuti neid kuulates vaikselt pinkidel. Päris omapärane ja akustiliselt nauditav kogemus.

Enamik kontserte toimus pärimusmuusika aidas, kaks Jaani kirikus. Kui jätta kõrvale etnokulpide jagamine, siis oli publikut kõige rohkem Alika Milova ja Arno Tamme põimikul nende esivanemate pärandiga seotud lauludest (neid toetasid laval Juuli Kõrre, Maria Mänd ja Mihkel Sildoja), mida tõsteti esile juba lõikuspeo plakatil. Nii et reklaam toimis. Kuid rahvast ei olnud vähe ka ühelgi teisel kontserdil. Osaliselt publik vahetus, aga tuumik jäi samaks.

Pärimusmuusika keskuse juhataja Tarmo Noormaa ütles lõikuspidu avades, et see on nagu kogukonnasündmus, kuhu tulevad kohale pärimusmuusikud ja kõik teised, kellele pärimusmuusika korda läheb. On tõesti raske leida näidet mõnest teisest peost, kus muusikute kontsentratsioon publiku hulgas on nii suur. Aga kõik Eesti pärimusmuusikud siiski Viljandisse kokku ei sõitnud. Seda juba ainuüksi selle tõttu, et paljudele nende hulgast ei ole selles linnas taskukohase hinnaga öömaja.

* Pärimusmuusika lõikuspidu. Etnokulp 2024. https://jupiter.err.ee/1609465491/