Öised migrandid võtavad üle

Ekslik pealkiri „Öised migrandid“ kirjeldab tabavalt ka väljaspool linnuriiki toimuvat. On ju teisigi migrante, kes liiguvad öösiti tähtede, majakate või jumal teab mille abil parema elu poole.

MIINA PÄRN

Kontsert „Öised rändurid“ 4. V Muba suures saalis Ludens sinfonietta, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Luigi Dallapiccola „Piccola musica notturna“ ehk „Väike öömuusika“, György Ligeti kammerkontsert, Madli Marje Gildemanni „Nocturnal Migrants“ ehk „Öised rändurid“ (Eesti esiettekanne) ja Philippe Hersanti „Rondes de nuit“ ehk „Öised ringid“.

Aasta kõige valgemal ajal kustutas Kaspar Mänd oma Ludensemble’iga tuled ja kutsus kaasa pimedatele radadele. Kõik, kes te ei olnud sel maiõhtul Muba suures saalis, kahetsege! Ludensemble pakkus valitud kuulajaskonnale – sest selline mulje jäi – elegantse uue muusika õhtu koos äsja LHV uue heliloomingu Au-tasu pälvinud Madli Marje Gildemanni „Öiste rändurite“ Eesti esiettekandega.

Uus muusika on siinkohal muidugi kahtlane väljend, sest ehkki kontserdi avalugu Luigi Dallapiccola „Väike öömuusika“ (1954/1961) on loomisaega arvestades juba selgelt pensionieas, mõjus see ometi tänapäevaselt. See on see meie aeg, kui 60 on uus 40. „Väike öömuusika“ on oma olemuselt nagu suveöö unenägu paari väikse košmaariga. Muidu rahulikult kulgevat vaikset rändamist läbistavad teose jooksul mõned ehmatavad momendid, mis Ludensemble’i esituses mõjusid märksa mahedamalt kui orkestriversioonis. Ansambliseade algab klarnetisoologa ja kui Muba saalis kõlasid kontserdi esimesed helid, oli selge, millest me räägime. Oleksandr Avramenko, varasem Ukraina Riikliku Sümfooniaorkestri klarnetist, mängis niivõrd elegantse ja siidise klarneti­soolo, millesarnast annab otsida. Dallapiccola dodekafooniline teos kõlas Ludensemble’i esituses selgelt, lihtsalt ja vägagi tonaalselt. Nagu tõestuseks, et helilooja pole kaksteisttoontehnikat õppinud mitte otse Arnold Schönbergilt, kes kõneles seda n-ö muusikalise emakeelena, vaid tema järglaste vaimus, otsekui võõrkeelt või murret – reeglid on küll samad, aga aktsent teine.

György Ligeti kammerkontserdi (1970) esitamiseks tuli lavale laiendatud koosseisus 13-liikmeline Ludens sin­fonietta – keelpillikvintetti ja puhkpille ääristamas lava vasakus tiivas klavessiin ja Hammond-orel, mida mängis Talvi Hunt, ning paremas tiivas klaver ja tšelesta, mida mängis Kärt Ruubel. Nii nagu Dallapiccola puhul, vaimustas ka Ligeti esituse juures see, kui selgena tajusid muusikud eesotsas dirigendiga Ligeti kompleksset partituuri. See ei sulanud monoliitseks klombiks, vaid võimaldas jälgida eri instrumentide liine ja nende omavahelist põimumist umbes nii nagu vaiba kudumist. Küll moodustus mikro­polüfoonilistest kiiretest liikumisest aeg-ajalt pilvekesi, milles algosakesed pididki lahustuma, kuid esituse selgus võimaldas sellega kaasas olla. Võluvalt olid lahendatud helikõrguslikud äärmused, näiteks teose esimeses osas igal muul juhul kõrvulukustavalt kõrge es-noodi unisoon, mis Ludensi esituses kõlas ebareaalselt vaikselt, nagu oleks see vile omaenda sisekõrvas.

Kõige selle juures on Ligeti kammerkontserdis vähemalt üks väga naljakas koht. See on teose kolmas osa movimento preciso e mecanico, mis on tõeline pizzi­cato-pidu ja kõlab umbes nii nagu üleskeeratud linnud nokiksid järje­kindlalt asfalti. Ludens sinfonietta toksis tõelise pühendumisega ja efekt oli täielik. Eriline kompvek on kolmanda osa lõpp, kus ainsana on kosta veel pikoloflöödi ja klarnetite vaikne trillerdamine, mille katkestab tšelesta plõnn! Üksik intervall, mis kõlab nii, nagu oleks mängija toolilt tõusmiseks pillile toetunud ja kogemata kaks klahvi alla vajutanud. Midagi sellist juhtus seitse aastat tagasi Pärnu muusika­festivalil, kui äsja Beethoveni neljanda klaverikontserdi sügavustest naasnud Radu Lupu aplausiks tõusis. Oli näha, et üheks hetkeks üllatus legend oma tahtmatust klaverimängust ka ise, kuid järgmisel hetkel ei teinud ta sellest väljagi.

Miks siis Ligeti kammerkontserdi kolmanda osa lõppu sellise „vea“ sisse kirjutas? Vähe sellest, dirigendil on palutud osa viimased tühjad pausitaktid välja dirigeerida. Vastust sellele küsimusele olekski tahtnud kontserdil kuulda. Dirigent Kaspar Mänd lahendas mängulise olukorra ootamatult tehniliselt, viibates tšelesta üksiku sforzato täpseks, resoluutseks ja ülilühikeseks. Ta otsekui veenis kuulajaid, et see ei ole viga. Pausi­taktid dirigeeris ta vaevu­nähtavalt omaette. Ma julgustan ansamblit edaspidi palju kahtlasemate lahenduste peale välja minema – võimalusteväljas, kus laval on meistrid, kellega võib kõikjal ära käia, nii et eksimisohtu ei ole.

Vaheaeg oli rihitud väga õigesti. Ehkki kontserdi esimene pool kestis umbes pool tundi, oli see kava teoseid arvestades just paras aeg, et väheke pausi pidada. Paarikümneline publik valgus nädalavahetuseks hüljatud kooli­maja aatriumisse, ainsaks atraktsiooniks suupiste- ja kohviautomaat. Seegi oli veidral kombel kohane.

Ligeti kammerkontsert oma linnumotiividega valmistas ette Madli Marje Gildemanni teoseks „Öised rändurid“ (2023), mis oli ilmselt kava kõige programmilisem teos. See on inspireeritud rändlindude probleemist: kuidas kunstlikud valgusallikad, näiteks majakad, neid eksitavad ja õigelt teelt kõrvale juhivad. Majakad, mis meile sümboliseerivad turvatunnet, aga kellegi teise juhatavad eksiteele. Taustalugu on tõepoolest intrigeeriv, aga veel enam vaimustas mind teos alates esimesest helipildist. Atmosfäär on nii selge ja lihtne, aga ometi ei saanud ma aru, mis pillidest ja kuidas selline hääl tuli. Hiljem selgus, et oma osa mängis siin pesulõksudega ettevalmistatud klaver. Väga öine ja väga mõjus. Keelpillide linnuvidin, sidin-kädin, mida tõmbas enda poole klaver kui valemajakas. Ehkki teatud hetkest, kui teose helikeel oli välja kujunenud, püsis see suhteliselt muutumatu ja sündmustevaene, võis tajuda intensiivset liikumist suure tundmatu poole.

Dramaturgialt jäi ebaselgeks ainult teose lõpp. Miks just nüüd ja miks just siia? Kuulasin hiljem teose esiettekande salvestust austria hinnatuima nüüdismuusikaansambli Klangforum Wien esituses*, millele Ludens muide millegi poolest alla ei jää. Esmapilgul näis lõpp samasugune, aga lähemal kuulamisel võis eristada midagi väga lummavat – kuidas üksiku viiuli sahisevast sädinast sai aegamisi imevaikne vidin, ülemheli­rohke linnulaul. Muba saalis ma seda kinni ei püüdnud, aga ei saa väita, et seda ei olnud.

Teos „Öised rändurid“ esineb kava­lehel korra ka pealkirjaga „Öised migrandid“. (Teose ingliskeelne pealkiri ongi „Nocturnal Migrants“.) Ilmselt on see muidu igati põhjalikus kavaraamatus väike, aga huvitav eksitus. Kui siit edasi mõelda, kirjeldab see tabavalt ka väljaspool linnuriiki toimuvat. On ju teisigi migrante, kes liiguvad öösiti tähtede, majakate või jumal teab mille abil parema elu poole. On see Euroopa neile siis majakas või valemajakas, selgub hiljem.

Ja tuledest tahangi selle öise kontserdi puhul veel lõpetuseks rääkida. Kava viimane teos, Philippe Hersanti „Öised ringid (Öömuusika Madridi tänavatelt)“ (2018), oleks klassikalises mõttes pidanud olema õhtu kõige ilusam teos, viitega Luigi Boccherini keelpilli­kvintetile – tõeline postre (hisp magustoit). Oleksin seda tahtnud Ludensi esituses kuulata igal teisel õhtul, aga sel korral mõjus see nagu tükike Kinder Buenot pärast täiuslikku õhtusööki. Kõik eelnenu oli niivõrd palju huvitavam, nüansseeritum ja eredam, et kohe kartsin, et Hersanti kerge meloodilisus pühib varasema meelest. Saan aru taotlusest lisada kavva ka midagi kergemat, aga kui oleme hakanud juba üheskoos pimeduses kõndides varje seletama, mõjub tänavalambi süütamine nüristavalt. Vist ei lisanud soovitud efekti ka muusikute liikumine, sest oboesoolo kandus saali täpselt samamoodi igast lava osast. Selge kõlapildi muutus oli vaid lavalt ja lava tagant kostva vahel, nii et võib-olla oleksingi tahtnud nautida Ingely Laiv-Järvi ja Francesco Ciarmatori oboesoolosid ning miks ka mitte Jürnas Rähni ja Mattias Vihmanni metsasarveduetti läbivalt kas lavalt või lava tagant. Usun, et rändamine oli nende mängus niikuinii olemas.

Uus Nyyd Ensemble on sündinud, öeldi pärast kontserti fuajees. Kirjutan alla. Nüüd veel see publiku küsimus. Ludensi esimene kontsert oli kuuldavasti rahvarohke, aga seegi kontsert väärinuks raudselt täissaali. Tõsi on, et uue muusika janu sai neil päevil kustutada mitmel allikal: samal ajal toimusid Tartus Balti & Eesti muusika päevad ning vaid päev varem tõi ERSO esiette­kandele Rasmus Puuri sümfoonia. Mõtlesin minagi Ludensi kontserdile minnes, et Muba tume fassaad kõrgub heledas maiõhtus nagu valgust neelav must auk, aga tasus minna.

Võtke üle, kirjutas Gregor Kulla pärast Ludensi esimest kontserti. Võtke tõesti!

* https://klassikaraadio.err.ee/1609198511/nyyd-muusika-madli-marje-gildemanni-uudisteos-grazis