Kuidas rakendada kontseptuaalsust?

Rakenduskunsti triennaali peanäitusel tegelevad kõik autorid akuutsete teemadega kunstile omasel viisil, kuid neile lähenetakse kontseptuaalselt, mitte konstruktiivselt.

KARIN VICENTE

IX Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Konstruktiivsuse õrnad jooned“, kuraator Maret Sarapu. Kai kunstikeskuses kuni 16. II 2025.

Tänavuse rakenduskunsti triennaali peanäituse keskmes on päevapoliitika, kliimakriis, sotsiaalne jätkusuutlikkus, vaimne tervis, identiteedipoliitika ja kogukondlikkus. Need on teemad, mis painavad meie ühiskonda ning millega tegeldakse intensiivselt nii rahvusvaheliselt kui kohapeal, loomulikult ka kunstinäitustel. Mõne teema puhul piisab vaid teadlikkuse tõstmisest, teinekord on aga vaja poliitilist otsustustavust ja seaduseloomet, et lahendada keerulisi väärtuspõhiseid konflikte.

Seda sümpaatsemalt mõjub triennaali kuraatori Maret Sarapu välja käidud konstruktiivsuse katusteema, mis on orienteeritud uutele loovatele lahendustele ja seni kasutamata võimalustele – ülesehitamisele. Konstruktiivsus tähendab tulevikku suunatud pilku. Triennaalil uuritaksegi, kuidas minna ühiskonnana edasi kõigi nende murede ja keerdsõlmedega, mille inimkond on XXI sajandi alguseks suuresti ise põhjustanud.

Muutuvad identiteedid

Vaatamata nimetustele on nii rakenduskunsti triennaalil, aga ka muudel suurtel kunstifestivalidel järjest keerulisem markeerida rangeid erialaseid või materjalikeskseid veelahkmeid. Olgu see graafikatriennaal, Artishoki biennaal või muu suurem kunstifestival – autorid, kes sobivad ühele, sobiksid tihtipeale sama hästi ka teisele. Seda trendi on eest vedanud ka Veneetsia biennaal, kus viimastel aastatel võib järjest rohkem kohata materjalikeskseid kunste – maali, video jms kõrval eksponeeritakse järjest rohkem tekstiili, metalli, (kontseptuaalseid) tarbevorme, ehteid. Voolavad identiteedid on kindlasti omamoodi märk kunstierialade heast kohanemisvõimest kaasaegses ja väga muutlikus maailmas.

Voolavad identiteedid on kindlasti omamoodi märk kunstierialade heast kohanemisvõimest väga muutlikus maailmas. „Konstruktiivsuse õrnad jooned“. Näitusevaade.

Hedi Jaansoo

Teisipidi aga kannab rakenduskunsti triennaal endas väärikat ajalugu, mida ei tasu alahinnata. Ulatub ju näitusesari 45 aasta tagusesse aega, mil sündis Baltimaade tarbekunstitriennaal. Alates 1997. aastast on näitus toimunud avatud konkursiga rahvusvaheliste kuraatorinäitustena Tallinna rakenduskunsti tri­en­naali nimetuse all. Pikalt tarbekunstmuuseumis toimunud üritus on viimastel aastatel kolinud Kaisse kaasaegse kunsti näitusepinnale ning analoogselt on vahetunud ka näituste fookus. Kui näiteks 1997. aasta näitusel „Tarbetud asjad“ tegeleti erialase identiteediga ja uuriti näiteks, mis jääb järele siis, kui esemetelt kaob ära nende tarbelisus või funktsioon, siis viimaste aastate katusteemad on olnud märksa mitmekülgsemad.

Ühtlasi on täienenud osalevate kunstnike ring. Seda näiteks arhitektide, installatsioonikunstnike, graafikute, skulptorite, heliloojate ja teiste loov­erialade esindajatega. Et olen palju aastaid toimuvat huviga jälginud, tekkis triennaalile minnes teatav ootushorisont ja küsimus, kas valitud autorid pakuvad kontseptuaalse kunsti asemel konstruktiivset ja rakenduslikku lahendust. Kui kunstinäitustel tihtilugu kiputakse probleemidele ainult osutama, siis millised võiksid olla lahendused, mis aitavad inimkonnal kohaneda kliimakriisiga, peatada elurikkuse kao, toetada inimeste vaimset tervist jne?

Sõda

Kõigepealt torkasidki silma poliitilise sõnumiga teosed, mis mõjusid erakordselt jõuliselt. Kuigi Eesti ühiskonnas on kohati Vene-Ukraina sõja teemadest 2,5 aastaga tekkinud teatav väsimus, siis seekord ei saanud pilku kõrvale keerata. Anda Munkevica „Selgroog“ on võimas ja südantlõhestav monument ukrainlaste vastupanutahtele. Nii meeste, naiste kui ka laste käed on kokku seotud palveks humanismi, rahu ja inimlikkuse eest. Samal ajal moodustub ristatud kätest tugev, lüli lüli haaval ühte hoidev selgroog, mis pakub tuge, jõudu ja rõhutab ühist eesmärki ja pingutust. Kui siin Eestis „võideldakse“ maksutõusu ja majanduslangusega, siis Ukrainas käib päris võitlus päris elude pärast.

Krista Leesi küsib oma installatsiooniga, kuidas saavad n-ö kõrvaltvaatajad sõtta aktiivselt sekkuda. Väga otsekohese sõnumi ja värvisümboolikaga protestisallid tuletavad meelde demokraatliku ühiskonna ühe alustala – pikettide rolli, et oma meelsust väljendada. Kuigi Eesti ühiskond on küllaltki alalhoidlik, tuletab Leesi meelde, et oma hääl tuleb kuuldavaks teha, ei tohi leplikult vait jääda. Vilde Rudjord kasutab lihtsat, võiks isegi öelda et lapselikku graafikat suurte kirgaste roosades toonides visuaalide loomiseks. Teoste kriipiv sisu mõjub seetõttu pehmemalt ning nõnda saab näitusekülastaja justkui turvalisemalt silmitsi seista raskete teemadega, mis realistlikuna kujutades oleksid eemaletõukavad või õõvastavad.

Keskkonnahoid

Üks triennaali keskseid küsimusi on kestlikkus: suuremas osas teostest keskendutakse ühel või teisel moel kliimakriisiga rinda pistmisele ja sotsiaalsele jätkusuutlikkusele. Nii on näiteks savi 3D-printimine, mida Lauri Kilusk on pikalt uurinud ja edasi arendanud, üks uutest tehnoloogiatest, millega saab lahendada mitmeid ehitussektori kitsaskohti. Looduslikust savist ehitusdetailide (või tervete majade) printimine on kiire ja tõhus meetod vähendamaks näiteks sõjast või looduskatastroofidest kurnatud piirkondades eluasemepuudust. Ühtlasi on see minimaalse jäätmetekkega ning terase ja betooniga võrreldes väiksema süsinikujäljega.

Uute tehnoloogiate kõrval on aga samavõrd tähtis õppida minevikust. Vanad traditsioonilised materjalid ja tehnikad teevad samuti comeback’i. Vincent Dumay on võtnud kasutusele aastatuhandeid vana tampsavi tehnika, et luua kohalikust materjalist nullkulu meetodil arhitektuurseid vorme. Ruumi­loome järel on moetööstus üks saastavamaid sektoreid, mis kestlikkuse huvides vajab samuti suuremat sorti ümber­struktureerimist. Ka siin on möödanikust üht-teist õppida.

Triennaali peanäitusel on ruumi ka filosoofilisemale maailmakäsitlusele.

 Hedi Jaansoo

Ieva Baltrėnaitė-Markevicė on kogunud leedu naiste rõivaid ning nendega seotud lugusid, mis räägivad südamlikult naiste säilenõtkusest ning leidlikkusest – sellest, kuidas kasinates oludes õmmelda rõivaid nii, et midagi ei läheks raisku. Nende kleitide ümbertegemised, materjali kokkuhoid, parandamine ja kohandamine on imetlusväärne. Paraku on moetööstus nii suur majandusharu, kus on väga palju kasusaajaid ning seetõttu pole suurkorporatsioonidel motivatsiooni moetsükleid aeglustada või arendada rõivatootmist kestlikumaks, kuigi disainerid on välja mõelnud mitmeid nutikaid lahendusi.

Ketli Tiitsaar on kasutanud oma prossides vanu tekstiile, millega on ümber käidud erakordselt säästlikult. Vana maja voodri vahelt leitud kangastest on tehtud prossiseeria, mis näitab, kuivõrd tundlikult, millise järjepidevuse ja hoolega on eelnenud põlvkonnad tekstiilidesse suhtunud: kangaid on hoitud ning parandatud viimase piirini. Kunstnik ongi nendest tekstiilidest teinud omamoodi ordenid meie eelkäijatele, kellest äraviskamise ühiskond võiks nii mõneski asjas õppust võtta.

Kogukonnad ja vaimne tervis

Killustunud ja individualismile üles ehitatud maailmas väärtustatakse siiski järjest rohkem kogukondade rolli nii identiteediloomes kui ka üldises vaimses heaolus. Kuuluvustunne on inimesele kui sotsiaalsele loomale hädavajalik. Ootamatult kohtuvad näitusel väga erinevatest maailmadest pärit kogukonnad: Tiina Puhkani töös võib kohata näiteks usklikke, Karel Koplimetsa teoses hoopiski autofänne. Liisa Hietanen on aeganõudvas heegeldamistehnikas kujutanud elusuurusi külaelanikke oma Tampere lähedal asuvast kodukülast. Esmapilgul hoopiski hüper­realistliku skulptuuritraditsiooni osana mõjuvad teosed räägivad empaatiast, pühendumisest, keskendumisvõimest. Mitu Skandinaavia kunstnikku tegeleb saami kultuuri ja pärandi dekoloniseerimisega. Jennie McMilleni tikandid kujutavad põhja loodusstiihiate ja ekstraktivismi kokkupõrkeid ääremaal. Arja Kärkkäineni abstraktsete ja figuratiivsete kujunditega tekstiilid mõjuvad raskepäraselt või isegi kurvameelselt, kuid tabavad väga hästi moodsa inimese vaimseid väljakutseid.

Materjali agentsus

Triennaali peanäitusel on ruumi ka filosoofilisemale maailmakäsitlusele: inimkeskset mõtteviisi kritiseeriv uusmaterialistlik ja posthumanistlik mõte aitab avada või käivitada mitmeid teoseid ning tõlgendada neid uuel moel. Materjalil enesel on maailmaloomes määrav roll. Enamiku tööde puhul saab mõnuga nautida materjali kui sellise agentsust või algatusvõimet, näiteks Taavi Teeveti ja Anu Penttineni teostes tegutseb materjal osaliselt väljaspool kunstniku kontrolli. Kati Kerstna, kes on viimastel aastatel oma loomingus väga süsteemselt töötanud keskkonnahoiu teemadega, on loonud üleelusuuruse sipelga figuuri. Pisikesest kaitsetust putukast on saanud ulmefilmi esteetikast tuntud hiiglane. On ju putukatel planeedi ökosüsteemis tohutu roll, mis ületab mitmekordselt nende füüsilise suuruse.

Sellel näitusel tegelevad kõik autorid akuutsete teemadega kunstile omasel viisil: vihjamisi, viitamisi, filosoofiliselt, vajutades raskelt valupunktidele. Kuid neid teemasid käsitletakse kontseptuaalselt, mitte konstruktiivselt. Rakendusliku asemel on rõhk kommunikatiivsel. Ka näituse kujunduse valge kuubi esteetika lubab nautida just kunsti esteetilist poolt. Sealjuures on tööd, mille kontseptuaalne või algne funktsioon on säilinud, samuti taandatud kunstiteoseks. Nii näiteks on ehteid või tekstiile eksponeeritud seinal nagu maalikunsti. Kärkkäineni vaibad on sedaviisi ilmselt kaotanud teatava osa oma väest ning ka Teeveti suur vaagen mõjuks horisontaalsel pinnal hoopis teisiti.

Ainus oma funktsiooni säilitanud töö on Per Brandstedi suur puidust pink, kus saab ka päriselt istuda. Selliseid kujunduslikke otsuseid on ilmselt mõjutanud Kai keskuse ruumi ristkasutus üritusteks, mis ei soosi põrandapinna täisehitamist. Ent siiski mõjuvad need valikud prohvetlikult ja poliitiliselt, sest näib, et rakenduskunstis on rakenduslikkus teisejärguline. Peatähtis on sõnum ja sõnumiedastuse viis, n-ö kätega ja materjalides mõtlemine, sest just see aitab avada meie ühiskonna sügavamaid kihte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht