Eri anumatesse tilgub sama sõnum
„Missugused tegurid mõjutavad inimeste kognitiivseid võimeid?“ küsivad performatiivse installatsiooni „Peal kiri peal“ autorid Keisuke Sugawara ja Shion Yokoo.
„Peal kiri peal“, autorid ja etendajad Keisuke Sugawara ja Shion Yokoo, tehnilised toed Tatsumi Ryusui ja Marko Odar, foto- ja videograaf Kärt Petser. Etendused 12. ja 14. X Viljandi Koidu seltsimajas.
„Missugused tegurid mõjutavad inimeste kognitiivseid võimeid?“ küsivad performatiivse installatsiooni „Peal kiri peal“ autorid Keisuke Sugawara ja Shion Yokoo kavalehel, mille majja sisenedes sain. „Ma ei saa aru“ stiilis kunstile heidetakse ette liigset ambivalentsust ja vähest selgitamist, aga Sugawara ja Yokoo analüütiline tekst tuleb publikule seekord vägagi vastu. Koidu seltsimaja oli lehel kujutatud kaardi põhjal jagatud kolmeks ruumiks. Kuna nägin, et iga ruumi kohta on ka saatetekst, mis avab kunstnike põhieesmärke, protsessi ja tähendusigi, otsustasin jätta endale tõlgendusvabaduse ja lehte alles hiljem uuesti vaadata.
Mulle, kes ma Viljandis kunagi üle mõne päeva korraga pole olnud (ja seega maja rakendust ega külastatavust ei tea), mõjus kulunud seltsimaja vabastavalt unustatuna – sellises majas saab ilmselt paljutki korraldada, ilma et keegi käe ette paneks. Ehk õnnestuks rõdul tolmuste tooliridade vahel päev-paar märkamatuks jäädes ka edukalt elada. Olgugi et kummalgi päeval neli tundi väldanud performance ei olnud mõeldud järjest vaatamiseks, poleks see olnud kuigi raske – aega, nagu ka päevavalgust, justkui polnudki. Saati, kuna ruume oli (kaardi järgi) kolm ning kuna „Peal kiri peal“ elas seltsimajas üksnes kaks päeva. Omavoliline aeglus, eri kohtadesse ja inimestesse süvenemine on oskused, mida installatsioon aitas igati lihvida. Seejuures võis kava põhjal mõista, et etendajad taotlesid ka poliitilist ärksust – võib-olla olen politoloogiavilistlasena võimusuhete ja poliitilise kommunikatsiooni teemades liialt sees, et neist üleliia erutuda, ent tundsin lahkudes end hoopis mõnusalt maandatuna, loome- ja mõtestamisvõimelisena.
Kuna teadsin varasemast, et Shion Yokool on semiootika taust, tekkisid kohe esimesest uksest sisenedes kõiksugused tähendusvõrgustiku paralleelid. Riidepuudest punutud pikk tunnel näis juhatavat otse põhilavani, ent too esimene installatsioon pälvis pikalt kogu mu tähelepanu. Tunnistasin, et erinevalt enamikust etenduskunstiväljal toimuvast on siin ruumis pidev tähenduste otsimine ja teatav akadeemiline ülemõtlemine asjakohane. Skulpturaalne semiosfäär oli seega mõjus häälestusvahend.
Tunneli lõpus oli ohtlikult järsk trepp, mida mööda üles ronides võis viimaks jõuda etendajate endini. Publikul oli lubatud tegevuse ajal ringi jalutada ja kõike lähemalt vaadelda, aga märkasin, et kiiresti siirduti toolile istuma. Võib-olla on põhjus eestlaslikus soovis teise inimese ruumi mitte tungida, võib-olla oleme ka lihtsalt harjunud teatriga (või üldse kunstiga), kus etendaja ja vaatleja vahel on kindlad piirid. Etendajatel olid kindel liikumistrajektoor ja lihtsad ülesanded: tõsta ümber üheksat veeanumat ja täita-liigutada aeg-ajalt anumate kohal olevaid tilguteid.
Sugawara ja Yokoo ei lasknud aga ühelgi klaasvaasil kuigi kaua vett täis tilkuda ning tekkis küsimus, kas nad töötavad koos (kui jah, siis mille nimel?) või teineteisele vastu. Kui kumbki etendajatest parajasti vaasi lüliliste liigutustega mujale tassis, pidi vesi potsatama mullahunnikusse, mille keskel oli plastkilega kaetud tuhmsinakas tehisvalgus, ning heleda „tips“ asemel kõlas tuhm „pots“. Mitukümmend minutit seda tegevust jälgides jäävad ikka meelde selletaolised, muidu banaalsed detailid. Tekkis siiras huvi, kas sama vesi hakkab uude anumasse langedes teistsugust häält tegema (sarnanedes lapsepõlve hasardiga, mis tekkis autoaknal võidu jooksvaid vihmapiisku vaadates).
Kogu aegruum hingas tilkumise monotoonses meditatiivses tempos. Tajun „Peal kiri peal“ puhul paralleeli Shiro Takatani „Tangentiga“, mis etendus samuti Tartu 2024 raames mõned kuud tagasi. Staatiline minimalistlik esteetika, mille keskmes on kindlad trajektoorid ja jumalat mängiv inimene.
Viimaks jõudsin Andreas Ventseli rõskesse loenguruumi – olin otsekui ringiga Tartus tagasi. Istusin kolme-nelja inimesega jahedal nahkdiivanil ning tekkis veider sektilik intiimsus – see tunne võis vabalt olla taotluslikult tekitatud, kuna kahekümneminutiline lühiloeng keskendus vandenõuteooriatele ja nendega seotud narratiividele. Taas oli sisu lihtsasti mõistetav, ent see võinuks olla provokatiivsem, minna kaugemale kui sissejuhatus vandenõuteooriatesse. Tekst, mille Sugawara ja Yokoo kavalehele olid kirjutanud, annab publikule küll otsad ja mõttelõngad kätte, ent lubab tal ka retoorilistele küsimustele soovi korral ise vastuseid edasi mõelda. Võib-olla võinuks loenguruum katsetada ka seda, kui lihtne on infoga manipuleerida?
Kusjuures: vandenõuteooriad olid olemas juba Antiik-Kreekaski, aga toona olid need piiritletud konkreetse sündmusega. Tänapäeval kandub aga valeinfo eri kujul ja vormis aina edasi, kohanedes oma peremeesorganismi ja ühiskondlike oludega. Autorite sõnul ilmestab vaasistseen, kuidas sõnumiedastaja subjektiivsus ja tõlgendus edastatava info sisu mõjutavad. Tea nüüd, kas tunda rõõmu, et „õigesti“ aru sain, või muretseda oma analüüsi konventsionaalsuse pärast …