Surnukeha

PIIA RUBER, Sirbi kujundav kunstnik

Siis, kui ma astusin selle keha pardale 

tunti mind hetkega ära  

ja mulle anti nimi. 

/—/ 

See keha on mu aadress planeedil maa: ajutine, habras, nimi telefoniraamatus, praegusel hetkel 

Elus. 

Joyce Sutphen (tlk Berit Kaschan) 

 

Keha on me rõõmude ja kurbuse kese, ta saab osa sellest, mida talle pakkuda, võttes vastu selle, mis tuleb seest või väljast. Hoiame enese ümber piire või laseme ligi, nagu parasjagu tahame ja tunneme. Aga mis saab piiridest, kui oma keha maha jätame, lahkume sellelt sõiduvahendilt? 

Kümmekond päeva tagasi nähtu pani sellele mõtlema. 

Reede õhtu hooldekodus, üle 90aastane habras prouake oli äsja surnud. Hooldajad seadsid ta keha valmis, võtsid vilunud liigutustega riided ja ehted ära (nii näeb ette kord), panid käed kokku. Tegevust saatis vaiksel häälel vabandamine, lahkunuga hellalt rääkimine, teda nimepidi kõnetamine. Linaga kaetuna jäi keha ootama – nagu näeb ette kord – vähemalt kaheks tunniks. 

Tulid turrad noored eesti mehed, keha äraviijad. Lina võeti pealt, mehed haarasid kehal kätest ja jalust ja heitsid maha paksust heledast kilest kotiga kaetud raami peale. Prouake kotti, riks-raks kilepooled kokku, siis rihmadega jalgade ja rinna pealt kõvasti raami külge. No, olgu – sisseharjunud tegevus, ja jõuab siis kõigile alati kaasa tunda, tükitöö ikkagi. Üks mees läks toast välja, teine haaras pea poolt raamist kinni, kadunuke tõsteti umbes 45kraadise nurga alla üles ja lükati rataste abil raamiga koridori.  

Arvasin, et ehk on nii kergem toas manööverdada, et koridoris kannavad mehed kleenukese proua kombekalt kahevahel välja, aga ei! Ta lahkuski ratastel, peaaegu püstiasendis läbi osakonna koridoride ja välisukse. Need elus kehad, töötajad ning elanikud, kes tol õhtul juhtumisi seal viibisid, said kilesse mässitud kere groteskset lahkumisrongkäiku vaadata. 

Mõtlesin, et minu keha, minu isiklik sõiduvahend on küll minu päralt, aga see, kuidas temaga toimetatakse, nii enne kui pärast, sõltub muu hulgas paljuski teiste (elus kehade?) heasoovlikkusest või suhtumisest. 

Kui surnu oli ära viidud, võttis nooruke hooldaja voodist padja ja ütles ohates: „Tema padi on veel seest soe.“