Kehast, ihust ja hingest 

JAANUS SOOVÄLI, filosoof ja tõlkija

Jaanus Sooväli

Erakogu

Paar aastatuhandet armastas platonistlik ja kristlik Euroopa kanda hoolt surematu hinge eest. Keha mõisteti hinge vanglana, mistõttu tuli seda ka põlata ja suretada. Kuulus kirikuisa Origines olevat kuulu järgi enda kastreerinud. Kuid muutunud vaimses olukorras hakkas keha mässama ja teaduse arenedes oma saladusi avaldama. Me teame tast muide ikka veel võrdlemisi vähe, ta on endiselt tundmatu. 

Sellegipoolest pole tõenäoliselt veel kunagi varem pööratud kehale nii suurt tähelepanu kui tänapäeval: see on kõigi naudingute allikas, püha tempel, mis annab tunnistust kas edukast ja õnnestunud või edutust ja nurjunud elust. „Hingehool“ on sõnana muidugi endiselt käibel, kuid tahes-tahtmata on sel küljes vana ja läppunud lõhn, mis tekitab kõige suuremat umbusaldust. Näiliselt on oimunud totaalne ümberpööre ja selliste ümberpööretega läheb alati midagi kaotsi, antud juhul siis hing, olgu ta surematu või surelik. Kuid sellele vaatamata hing hingitseb veel. Saksa keeles on „keha“ jaoks kaks sõna: „Leib“ (võib mõtelda ka eesti „leivale“, isegi kui etümoloogiline seos puudub) ja „Körper“. „Leib“ on etümoloogiliselt seotud verbiga „leben“ (’elama’), on seega hingestatud, elav keha ja viitab inimesele tervikuna, „Körper“ võib aga tähistada ka elutuid kehi ja objekte, seejuures ka inimest või looma kui keha-objekti (nt lihakeha). Kuid eestigi keeles on see eristus võimalik, sest meil on ju ka sõna „ihu“, mida elutu looduse kohta ei kasutata ja mis võiks tähistada inimest või looma või taime kui tervikut, kui hingestatud olendit. Ihu võib olla vägev ka siis, kui keha on viletsavõitu, ja mõnikord, kui keha paistab tugev ja treenitud, võib ihu olla päris nõder.