Sel reedel Sirbis

„Rohkem andmekultuuri!“, Margus Maidla vestleb Urmas Kõljalaga Aija Sakova, „Millest me räägime, kui räägime teaduskommunikatsioonist?“ Tõnu Karjatse vestleb animatandemi Priit ja Olga Pärnaga Maarja Pärtna vestleb Rootsi luuletaja Anna Arvidsdotteriga Robert Varik, „Valigem oma ajalugu targalt“ Raho Aadla, „Tantsukunstnikud toimeahelates“ Kadri Taperson, „Suuremõisa tulgu maailmalõpuülikool“ Esiküljel Tartu ülikooli mükoloogia professor, akadeemik Urmas Kõljalg. Foto Siiri Kõljalg

Esiküljel Tartu ülikooli mükoloogia professor, akadeemik Urmas Kõljalg

Siiri Kõljalg

Rohkem andmekultuuri! Margus Maidla vestleb Urmas Kõljalaga
Tartu ülikooli mükoloogia professor, akadeemik Urmas Kõljalg kasutab looduse andmekogude organiseerimiseks kaasaegseid infotehnoloogilisi võimalusi, sealhulgas tehisaru. Akadeemik Kõljalg tegeleb äärmiselt tähtsa ja tänuväärse tööga, luues andmekogude süsteeme ja nendele toetuvaid teenuseid. Eesmärk on saada masinloetavad, lingitavad, hallatavad ja võimalikult lihtsalt kasutatavad andmekogud. Tema peamine põhimõte on, et miljonid maailma andmekogud ei teeniks pelgalt kitsaid kasutajagruppe, vaid oleksid ülemaailmse kogukonna teenistuses ja kõigile hõlpsasti arusaadavad.
Urmas Kõljalg on olnud ligi kakskümmend aastat loodusmuuseumi ja botaanikaaia direktor ja on esimese Eesti elurikkuse andmekogu eElurikkus põhilisi rajajaid ja arhitekte.

AIJA SAKOVA: Millest me räägime, kui räägime teaduskommunikatsioonist?
15. novembril arutlevad teadlased, teadusajakirjanikud, teadusasutuste juhid ja teadust korraldavad inimesed Tartus teaduskommunikatsiooni järelkasvu üle.
Järelkasvust rääkides tuleb alustada küsimusest, keda peetakse õigupoolest silmas: kas teadlasi, kes on võimelised ja huvitatud teostama teaduskommunikatsiooni teadmussiirde tähenduses, või teaduskommunikatsiooni spetsialiste (ajakirjanikke-toimetajaid) akadeemiliste asutuste juures või hoopis meediaväljaannete juures tegutsevaid (teadus)ajakirjanikke, kes on võimelised ja huvitatud kirjutama akadeemiliste asutuste seinte vahel tehtavast teadustööst laiemale avalikkusele.

Hunt ulub punase kuu poole. Tõnu Karjatse vestleb Priit ja Olga Pärnaga
Animatandem Priit ja Olga Pärn katsetavad oma värskeimas filmis „Luna rossa“ uut tehnoloogilist lahendust, motion capture meetodit. See on toonud neile juba ka esimese auhinna: Ungaris sai film „Primanima“ festivalil auhinna õhustiku loomise eest, Põhjamaade suurimal animafestivalil Norras Fredrikstadis valiti „Luna rossa“ avafilmiks. Nüüd võistleb Eesti ja Prantsusmaa koostöös valminud seikluslik-romantiline „Luna rossa“ (ee „Punane kuu“) PÖFFil lühifilmide võistluskavas ning Baltimaade esilinastus tuleb 12. novembril.

Lavaluule on kollektiivne kogemus. Maarja Pärtna vestleb Anna Arvidsdotteriga
Tartus alanud „Hullunud Tartu“ festivali üks väliskülalisi on Rootsi noorema põlvkonna luuletaja Anna Arvidsdotter. Oma esikluulekogus „Käed millest kinni hoida“ („Händer att hålla i“, 2022) räägib ta inimese haprusest, kaitsetusest ja sitkusest keset majanduslikku ebakindlust ning kasvavat sotsiaalset ebavõrdsust. Vestlesin Annaga tema raamatust, suhtest lavaluulega ja sellest, mis ajendab teda kirjeldama ühiskondlike tingimuste mõju üksikisikule.

Luulesalv
Rootsi luuletaja Anna Arvidsdotteri heidab raamatus „Käed millest kinni hoida“ („Händer att hålla i“, 2022) pilgu postiljoni argipäeva. Valiku luuletusi on Sirbi tarvis tõlkinud Ragne Schults.

ROBERT VARIK: Valigem oma ajalugu targalt
Läänemaailma suur väljakutse XXI sajandi rahvusvahelises poliitikas on, kuidas vältida suurt sõda, kapituleerumata autoritaarsete riikide (Hiina, Venemaa ja Iraan) revanšistlikule tahtele.
Alates Venemaa täiemahulise sissetungi algusest on maailma liidrid ja eksperdid pidevalt võrrelnud sõda Ukrainas erinevate ajalooliste konfliktidega. Sarnasusi on nähtud nii Esimese kui ka Teise maailmasõja, Talvesõja, Korea sõja, Iraagi sõja, Afganistani sõjaga jne. Sellele, kes vähegi on Ukraina-Vene sõja analüüsimise diskursust viimase kahe ja poole aasta jooksul jälginud, peaks olema selge, et ideed ajaloost ja ajaloo kohta on mõjutanud seda, kuidas Ukraina-Vene sõda on mõtestatud.

RAHO AADLA: Tantsukunstnikud toimeahelates
Tänu võimalusele olla mullu ja tänavu Eesti teatri auhindade tantsužüriis, on täitunud minu pikaaegne unistus: näha kõiki meie etenduskunstide väljal esietenduvaid tantsukunstilavastusi. Viitamata kindlatele tegijatele olgu öeldud, et selle aja jooksul nähtud lavastuste puhul on ette tulnud olukordi, kus proovid tantsijatega kestsid kümme päeva (võimalik, et kellelgi veel vähem) või kus tantsijad ei teadnud ka etendusi andes veel kindlalt, kas ja kui palju nad oma töö eest tasu saavad, või kus teose looja oli nii lavastaja, koreograaf, lavastuskunstnik, meister(daja), turundaja, lavameister, heliinsener, publikuteenindaja, etendaja, firmajuht kui ka koristaja – Hunt Kriimsilm jääb oma üheksa ametiga praegusele vabakutselisele tantsukunstnikule tublisti alla.

KADRI TAPERSON: Suuremõisa tulgu maailmalõpuülikool
Kui ma kunagi Hiiumaa ametikoolis õppisin ja töötasin, kerkis vahel silme ette kujutluspilt ilmakuulsast koolimajast, mille ümber sagivad eri keeltes rääkivad värvilistes riietes õpilased, kes peavad pargis piknikke ja teavad palju. Kujutlus püsis elus ilmselt inspireeriva keskkonna pärast. Sest vana loss koos oma lugudega, korrashoitud aia ja ilusa pargiga inspireerib ja temas on praegugi kasutamata potentsiaali.

Arvustamisel
Zygmunt Baumani „Voolav hirm“
Théophile Gautier’ „Ilust kunstis“
Heidi Iivari „Meie suguvõsa mehed“
Anu Raua „Päevalill ja torupill. Lugusid ühest ja teisest aastakümnendist“
rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ Tartus
rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ Tallinnas
Joel Remmeli trio kontsert „Tõnu Kõrvits. Kuu atlas“
XXX muusikamess ja esitlusfestival WOMEX
heategevuskontsert „Küte“
Tallinna arhitektuuribiennaal „Ressursid tulevikuks“
Ruumilise sekkumise projekt „Elutoa tänav“ Lasnamäel
näitus „Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid“
Tiina Sarapu näitus „Tume maa“
VAT-teatri „Kolmekas ilma Simoneta“ ja „Peaaegu võrdsed“
Sveta Grigorjeva „Sütitajad“
spordidokid „Anett“ ja „Kelly – kellegi teise unistus“