Julgeoleku rohukamar

Eesti asja taimekesed välismaal õitsevad, kui neid kastab Eesti, mitte Soome valitsus.

KAAREL TARAND

Eesti Ekspress avaldas hiljuti põhjaliku ülevaate, milliste stsenaariumide järgi ja millise lõpuga võiks lähiaastail toimuda Venemaa sõjaline sissetungikatse Balti riikidesse või ka ainult Eestisse*. Loos rääkinud kindralid ja tsiviilasjatundjad pakuvad seal positiivset ja negatiivset nii kartmatute kui ka hirmunute maitsele. Kas NATO eesotsas suurte tuumariikidega tuleb appi ja kas ka õigeaegselt? Silma­torkavalt ei pööranud nn suurt pilti põrnitsevad analüütikud aga vähimatki tähelepanu küsimusele, kuidas toimiks Eesti ründamise puhul Soome riik. Kas tuleks appi või mitte ja seda sõltumata sellest, kuidas areneb mõttevahetus peakorterites ja liitlaste pealinnades?

Mõistagi on ka kõige mustemate, päriselus ülimalt ebatõenäoliste variantide läbimängimine peastaapide kohustus, kuid nende võimuses ei ole tagada, et Soomes Eesti hädahetkel ka kiire ja õige poliitiline otsus sünniks. See on rahuaja tsiviilvõimu töö, mida aga demokraatia tingimustes tehakse, kui kodanikud seda tungivalt soovivad. Ja mitte ainult: mida rohkem ametliku suhtlemise kõrval on kasutusel ka lihtsad ja odavad rahvadiplomaatia vahendid, seda kindlam tulemus.

Piisab lihtsast ajalehe- ja kaardilugemise oskusest mõistmaks, et soomlastel on piisavalt jõudu maal ja õhus, et tõhusalt takistada Venemaa väe liikumist üle Narva jõe. Sama selge on, et külma sõja aegset olukorda, kus Soome vastane ei olnud ainult idapiiri taga, vaid kontrollis ka lahetagust lõunat, ei taha Soome mingil juhul tagasi. Kallis, vastik ja ohtlik isegi nüüd, kui ollakse NATO liige. Sellest, et Eesti kaitses osalemine on Soome huvides, ei järeldu siiski, et see ongi ainult Soome asi, et nad teevad seda niikuinii, et Eesti võib selles osas muretult ja kohati ülbeltki vilet lasta ning ajada oma suuri asju ainult Washingtonis, Londonis, Pariisis ja Berliinis.

Mida siis teha? Üks võimalus on tagasi pöörduda sajandi eest moes olnud kahepoolsete kaitselepingute juurde, mida lääneriigid nüüd on sõlminud Ukrainaga. Neil on küll olnud ajutise iseloomuga propagandistlik eesmärk ning lepingutes ei ole liialt siduvaid kohustusi. Eesti ja Soome vastastikuse kaitse lepingul ei oleks vähimatki mõtet, sest kõik, mis sinna kirjutataks, mahuks niikuinii NATO raamidesse. Erinevalt ammusest maailmasõdade-vahelisest ajast reguleerib ja kujundab demokraatlikes riikides otsustamist rahu ja sõja asjus eeskätt avalik arvamus, seda ei määra allkirjastatud lepingud. Kui rahvad tahavad, siis väed liiguvad.

Seega, Eesti heidutussõnum on tugev ja toimiv, kui see sisaldab kindlas kõneviisis väidet, et Soome on abiks kohal juba siis, kui Venemaa alles kallale­tungiks valmistub. Eesti juhid ei rõhuta avalikes esinemistes just sageli, et meie kaitsevägi tormab viivitamatult Peterburi peale, kui vaenlane peaks Soomet ründama. Ja poleks ka ülearu viisakas oodata ning nõuda Helsingist sama sõnumi pidevat korrutamist. Piisab, kui üle lahe jookseb võimalikult palju tugevaid suhteniite, millest ohu korral sikutada.

Piltlikult peab selleks, et Soomes seisaks avalik arvamus vankumatult viivitamatu sekkumise poolel, igal eestlasel olema vähemalt kolm soomlasest sõpra. Paljudel ongi, lisaks läheb arvesse organiseeritud läbikäimine äris ja teaduses, seltside ja koguduste vahel. Ükski pole liiast. Üleni julgeolekustatud maailmas ei ole sõprussuhe aga pelgalt kodanike ja ühingute eraasi, vaid vajab kõigis pisiasjades ka avaliku võimu tähelepanu ja tuge, millest paraku jääb tihti vajaka ning riiklik muretus või iga otsustusviga murendab nii rahvadiplomaatia kangast. Kes vastutab, kui see ühtäkki rebeneb just kõige halvemal hetkel?

Üks sõprussuhete seisu näitav ja juba aastaid kollasena plinkinud indikaatorlamp läks tänavu septembris punaseks, kui Helsingis aastakümneid Eesti asja ajav kolme tuhande liikmega Tuglase selts teatas, et tänavu novembris jääb aastast 1983 peetud mardilaat Helsingis rahapuuduse tõttu ära. Rahapuudus tekkis eeskätt Soome valitsuse eelarvekärbetest, mille tõttu jäi senisest tegevustoetusest teiste seas ilma ka Tuglase selts. Puhas Soome süü, eks, sest Eesti võimud ei ole sündmuse kaalukusest ja korraldajate pühendumusest hoolimata pidanud kunagi vajalikuks seltsi ja tema laata rahaga tõsisemalt toetada.

Rõhutan, et tegu ei ole tavalise laada või kaubandusliku minimessiga, kust käib igal aastal läbi 15 000–20 000 inimest. Mardilaat on alati olnud ka unikaalne kultuurisuhete arendamise platvorm, tänu millele on sõlmunud tuhandeid ja tuhandeid koostöö- ja sõprussuhteid ning levinud eestlaste kultuurilooming. Parimatel aastatel on mardilaada müügilettide käive ulatunud kahe päevaga miljoni euroni, laat on korraga kaupade ja teenuste eksport ning poliitilise, diplomaatilise ja kultuurilise mõju projekteerimine, igakülgne Eesti huvi.

Seega võib Soomest vaadates küsida, miks peaksid just soomlased entusiastlikult rahastama seda Eesti majandusele ja julgeolekule tähenduslikku tegevust? See oli ehk õigustatud enne Eesti omariikluse taastamist ja rahatutel 1990ndatel. Aga nüüd? Eesti ei saa seda võtta kui kindlat antust ja eriti ajal, mil kärpe­vaimustus on ka põhjanaabreid haaranud ning sealne rahandusminister just kultuurieelarve kärpimisel ilmutanud meie omast suurematki sõgedust.

Tuglase seltsi rahvas on harukordse visadusega püüdnud Eesti poolelt partnereid leida. Olid maavalitsused, kuid need läksid haldusreformis kaduma. Eriti vintsket vastupanu ja mõistmatust on aga läbi aastate osutanud põhikirja järgi just ekspordi ning turismi arengu toetamisega tegelev ning rahakoorma all püsivalt lookas Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (varasem EAS).

Olen ise mardilaadal käinud 1989. aastast saadik transporditöölise, müügimehe ja esinejana suurel kultuurilaval ning alati leidnud laadalt mitmekülgset kinnitust sellele, et vähemasti seal osalevad soomlased on jäägitult Eestiga. Kuid juba aastate eest põrkusin ka EISi suhtumisega, et Soome üldse, aga see mardilaat eriti on üks mõttetu pisivärk. Soome turg olevat juba kümmekonna aasta eest „küpseks saanud“ ning ei ole seetõttu enam prioriteet. Tõsi, Soome on turismi sihtriigina praeguseks jälle prioriteetide loendisse pääsenud, kuid pisukese tähelepanuga mitte mardilaadale, vaid Helsingi turismi­messile, kus püütakse peamiselt nende hinge, kes oma reisiplaanides valivad Aafrika ja Kagu-Aasia, aga mitte Saaremaa ja Võrumaa vahel. Võib öelda, et kontakti rahaline väärtus turismi­messil ja mardilaadal erineb suurusjärgu võrra. Mardilaada sümbolväärtus kauba peale.

Üldse on tegu ka Eesti mõistes pisisummaga, alla 100 000 euro aastas, mille eest ei saada ju ainult paari­päevast laata, vaid aastaringne tegevus Eesti hüvanguks. Peab vaid aru saama, et Tuglase selts ja kõik teised samalaadsed toodavad ennastsalgavalt Eesti julgeolekut, nad on meie välisagendid, kelle mõju avalikule arvamusele, aga ka otsustajatele on seda suurem, mida nähtavam on (sealhulgas rahalise toetuse kaudu), et nende tegevus on ka Eesti valitsusele tähtis.

Veel on vara Tuglase seltsi mardilaada peielauda koguneda, sest lootus, et järgmisel aastal laat jälle toimub ja Eesti asja edendamine ei jää soiku, ei ole kadunud. Kuid tegijate kindlustunde ja motivatsiooni toeks on valitsusel või EISil viimane aeg üks korralik jõulutšekk Helsingi poole teele panna.

* Suur satelliidianalüüs. Mis toimub Putini sõjaväebaasides Eesti piiri taga ja kui suurt ohtu nad meile tegelikult kujutavad. – Eesti Ekspress, 30. X 2024.