Helle Meri 14. III 1949 – 8. XI 2024

Helle Meri mängis teatrilaval ligi kolmkümmend suuremat ja väiksemat rolli, kuid elu pakkus talle vastutusrikka suurrolli esimesena täitmiseks ja enamgi, selle rolli väljakujundamiseks ka järgmiste osatäitjate tarvis.

Raplas sepa peres neljanda lapsena kasvanud Helle Pihlaku kooliaja suur huvi oli korvpall, mida ta mängis sedavõrd hästi, et kuulus mõnda aega Eesti noortekoondisse. Sporditee olnuks lahti edaspidigi, kutsuti lausa Tartu ülikooli naiskonda, kuid ta tegi teistsuguse valiku ja astus Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse. Teatrikooli 1972. aastal lõpetanud noor näitleja kutsuti samal aastal tööle Eesti Draamateatrisse ja selle truppi kuulus ta kakskümmend aastat, aastatel 1972–1992. Kuigi näitlejatee seal lõppes, siis koduteater jäi talle lähedaseks ja oluliseks elu lõpuni: aastatel 2014–2024 oli Helle Meri SA Eesti Draamateater nõukogu liige.

Oma nappides intervjuudes ütles Helle Meri end olevat maa- ja puuinimene, kes tunneb rõõmu Eesti loodusest ja aiatööst. Võib-olla oli see maalähedus omamoodi tähendusrikas ka loomingu tagalana, sest tema olulisemate teatrirollide hulgas on osatäitmised just Eesti-ainelistes lavastustes. Esimesi suuri töid oli Mats Traadi ja Voldemar Panso „Tants aurukatla ümber“ (1973) Vilma, noor naine, kelle kõrvalt sõda ja järgnev julm aeg aina röövib mehed. Ta sai mängida eesti kirjanduse suurrolli Kõrboja Annat (Tammsaare ja Trassi „Kõrboja peremees“, 1977). Suurejooneliseks kujunes koostöö lavastaja Mikk Mikiveriga, kelle võimsates Eesti ajaloo teemalistes lavastustes Helle Pihlak kaasa tegi. Leena Kitzbergi „Tuulte pöörises“ (1979) oli korraga jõuline ja vaoshoitud, pehme ja kirglik. Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid“ (1983) pakkus publikule meelekinnitust koidueelsel pimedal ajal, rõhutades vastutust oma maa eest ja lootust, kõigest hoolimata. Helle Pihlak oli selles lavastuses Leida, üks kodumaalt lahkuvatest, heitunud õdedest. 1984. aastal mängis ta võimu­kriitilise baltisaksa aadliku Timotheus von Bocki talupojapäritolu naist Eevat (Krossi „Keisri hull“). Ja kui saabus aeg avameelselt kõnelda XX sajandi keskpaiga traagilistest sündmustest, küüditamisest ja kollektiviseerimisest, siis oli Helle Pihlak ka Jaan Kruusvalli „Vaikuse vallamaja“ trupis (1987) ning mängis Hildat, sõjajärgsete aastate raskustes liiga vara vanainimese toonid omandanud naist.

Kui Eesti sai taas iseseisvaks, pakkus elu Helle Merile hoopis teistsuguse ja haruldase rolli. 1992. aasta sügisel valiti Lennart Meri Eesti Vabariigi presidendiks ning Helle Meri oli abikaasana tema kõrval ta presidendi ameti­aja jooksul aastatel 1992–2001. President Alar Karis ütles oma järelehüüdes: „Üheksa aastaga kujundas Helle Lennart Mere kõrval presidendi abikaasa rolli tänapäeva Eestis. Sel viisil on ta mõjutanud kõiki neid, kes tema järel Kadriorgu tulid.“ Selle rolli eest pälvis ta Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgi ja südamliku tunnustusena kolleegidelt-näitlejatelt 2002. aastal Eesti Näitlejate Liidu auraha – parima kõrvalosa eest.

Helle Meri oli SOS Lasteküla Eesti Ühingu, Tallinna Lastehaigla Toetusfondi, Arno Tali fondi ja suurte perede konkursi patroon ning toetas Kodutütarde tegevust. Ta pälvis mitmete välisriikide tunnustuse: talle anti Malta Vabariigi Aukaaslaste ordu aumärk, Saksamaa Liitvabariigi teeneteordeni suurrist, Kreeka Heategevuse Ordu suurrist, Norra Kuningliku Teeneteordeni I klass, Rootsi Kuningliku Põhjatähe ordeni komandöri suurrist, Soome Valge Roosi ordeni suurrist.

Vabariigi Presidendi kantselei

Eesti Draamateater

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit